Jalutuskäik galeriides – Pime ja külm sügis pealinna galeriides

TRIINU SOIKMETS

Koolinoorte kaasaegse kunsti triennaali „Eksperimenta. Kunst ja majandus“ alanäitus „IMAL“ EKA galeriis kuni 3. XII; Eesti maalikunstnike liidu aastanäitus „Inspireerituna maalikunsti ajaloost“ Hausi galeriis kuni 6. XII; Mall Parise näitus „Lift“ Draakonis galeriis 30. X – 18. XI, Füürer Praissi kandidaatide duell ehk Jüri Ojaveri ja Mari Kartau ühisnäitus Metropoli galeriis 10. XII ja Kirill Turini kuraatoriprojekt „Abiks keskkütte­katla kütjale“ EKKMis kuni 4. XII.

Tallinna galeriimaastiku võib tinglikult kolmeks jaotada: Vabaduse väljak ja vanalinn, Lastekodu tänava suund Sossi mäeni ning Kalamaja kant. Kõikjal leidub riiklikult rahastatud, erakapitalil põhinevaid ja ka õhust ja armastusest elavaid galeriisid. Galerii funktsioone täidavad ka projektiruumid ja näitusepinnad mujalgi – alates Arsi majast endise Polymeri piirkonnani.

Nendest osadest olen praktilistel ja sisulistel põhjustel võtnud vaatluse alla suuna Vabaduse väljakult kurikuulsa kalliks läinud kultuurikilomeetrini. Sellelgi teekonnal ei astunud just igast „pildipoe“ (nagu armastab konkureerivaid galeriisid kutsuda üks Lastekodu tänava poodnikest) uksest sisse. Igale poole ei jõudnud ja vist ei peagi jõudma. Ühes kohas ei klapi avamisajad ajagraafikuga, teises annab viisteist minutit enne sulgemisaega raske võtmekimbuga demonstratiivselt kolistav näitusevalvur range korralduse: „Vaadake ruttu!“, kolmandas saab valesse alasse sisenemise eest helendava ekraani taga istuvalt saalitöötajalt riielda: „Kas te siis ei näe, et siin pole midagi vaadata, siin on pime!“ (pardon, aga Mari-Leen Kiipli äsja lõppenud näitusel oligi ju igal pool pime, pidigi olema).

Eksperiment röstriga. Tänavust koolinoorte kaasaegse kunsti triennaali „Eksperimenta!“ alapealkirjaga „Kunst ja majandus“ on kajastanud kogu peavoolumeedia, kuid seda enamasti näituse peatoimumiskoha Tallinna Kunstihoone kontekstis. Ent triennaali on jagunud ka mujale, sealhulgas Tallinna Kunstihoone hoovis asuvasse kunstiakadeemia galeriisse. See näitusepaik on seal esitletava kunsti kõrval omaette teos ja vaatamisväärsus, sest tähistab sümboolselt akadeemia praegust füüsilist ja psüühilist seisundit, linna peal laialipillutatust ning halastamatus kinnisvara- ja bürokraatiasõjas tagatuppa surutust. See kõik ei tee galeriist muidugi veel mänguväljalt väljajäetut.

EKA galeriis on koha sisse võtnud noortele kunsti- ja meediaalast väljaõpet pakkuv Müncheni rahvusvaheline kunstilabor ehk IMAL (International Munich Art Lab), kelle näituse üks osa on videoteos „KUNSTIHoor“ („ARTWhore“). Juri Finkli, Valentin Giera ja Hannah Jacob Flynni loodud TV-poe stiilis lühifilmis pöördutakse inspiratsioonipuuduses kannatava laisavõitu kunstniku poole: „Kas miski ei ärrita sind rohkem kui kolmemõõtmeliselt mõtlemine, sa oled väsinud sellest, kuidas kunst tuletab meelde realismi valusalt keerukat struktuuri, sa vihkad kõiki inimesi ja kulunud arusaamu esteetikast ning isegi dadaismis on sinu tarvis liiga palju vormi?“

Klipp pakub lahenduse, kuidas enam ei pea kunstiteose loomisel kartma tunnete väljendamist ega kätevärinast tingitud kõverat joont, ostma kalleid õlivärve või vaevama pead sellega, et ilu on vaataja silmades. Selleks lahenduseks on röstritaoline masin, mille ühest otsast valatakse sisse olmeprügi, liimaine ja lõuendid ning teisest otsast hüppavad välja valmisteosed. Kui klipi lõpus pakutakse röstrile kauba peale lugematu hulk lisatooteid, saab ilmseks, et ei ironiseerita mitte niivõrd kunsti masstootmise üle, mis on juba vana nali, vaid tarbimishulluse üle. See muidugi pole palju uuem nali, kui meenutada kas või paari aasta tagust Banksy „Dismalandi“ projekti Inglismaal, kuid eks head ja tabavad anekdoodid levivadki üle laia ilma ning neid modifitseeritakse ja interpreteeritakse korduvalt.

Koolinoorte kaasaegse kunsti triennaalil „Eksperimenta“ on EKA galeriis koha sisse võtnud noortele kunsti- ja meediaalast väljaõpet pakkuv Müncheni rahvusvaheline kunstilabor (International Munich Art Lab, IMAL). Kaader videoteosest „KUNSTIHoor“.

Lift kunstikööki. EKA galerii kunstiröstriga haakub Mall Nukke teos „Kunsti köök“ maalikunstnike liidu näituselt Hausi galeriis. Maalikunsti ajaloost, selle teemadest, stiilidest, motiividest ja ka valupunktidest inspireeritud väljapanekul väljendab just see töö kunstiteose valmistamise ja valmimise protsessi kui kokakunsti meistriklassi. Nukkele omases delikaatselt iroonilises kastmes kujutatakse isuäratava teose retsepti osiseid: põhikomponente, maitseaineid, serveerimisaluseid, aga ka kunstikriitikut, kelle võimuses on kogu kompott vahtu või segamini lüüa.

Veel ühe Malle ehk Mall Parise töö nimetatud näitusel jääb ehk paljude teiste vahele surutuna keskmisest lahjemaks, kuid mõnisada meetrit eemal Draakoni galeriis saavad tema suures formaadis ja lakoonilises laadis maalid täies hiilguses üksi särada. Isikunäitusel „Lift“ oli väheste vahenditega edasi antud lifti liikumise horisontaalsed-vertikaalsed teljed ja tasandid – korruste vaheldumine ja uste järkjärguline avanemine, kogu protsessi pidev kordus ja korduste vahele jäänud vaikus.

Olin ise kunagi suurde transpordilifti kinni jäänud ja sunnitud sealt väljuma riskantsel moel kahe korruse vahel. Seetõttu ei ärata kui tahes abstraktsed kujutised sellest masinast minus häid mälestusi. Hoolimata sellest, et kogu lugu tundus lõpuks samuti nagu hea anekdoot. Parise liftil on aga helgem, nostalgiline ja aeg-ruumiline tähendusväli, mille üle ta saalitekstis mõtiskles „Lift sahiseb mööda korruseid. Mööda kunstnike ateljeedest. Mida neis mõeldi 1930ndatel ja 1940ndatel?“ Autor osutab Tallinna Kunstihoone liftidele, kuid jõuab oma arutelus ka fantaasiani sellest, kuidas XX sajandist XXI sajandisse sõitev lift võiks jõuda katuse ja öise taevani välja Draakoni galeriis.

Alternatiivsed paigad ja kütmine. Vanalinnast välja mere poole minnes hakkab kõndijale riburada pidi ette jääma alternatiivseid näitusepaiku, esimesena neist Paksu Margareeta kõrval kunagisse pommivarjendisse sisse seatud kunstipuhvet Punker. Kui välja arvata uudis sellest, kuidas baaripidaja ja galerist Peeter Võsa esimeseks punkrinäituseks sai Sandra Jõgeva „Softcore“, ei ole kõnealusest galeriist kahjuks olnud enam eriti midagi kuulda ega näha. Kõlavamalt ja silmatorkavamalt on end positsioneerinud aga üks teine punker, endise Patarei vangla vahetus läheduses asuv galerii Metropol.

Galerii kodu ehk muinsuskaitse all oleva laguneva lossi peale ei ole kinnisvarahaide hammas veel hakanud, kuid selle ümbruse on nad juba nii tihedalt uusarendanud, et merd ja päikest paistab akendest vähem kui korruseid ja valgust poolavatud liftiuste vahelt. Hoolimata sellest või just tänu sellele on hoone asukad sitked ning hoolitsevad regulaarse näituseprogrammi koostamise eest. Praegu saab galeriis näha kunstiauhinna Füürer Praiss kandidaatide duelli ehk Jüri Ojaveri ja Mari Kartau ühisnäitust, mille kontseptsioonist olulisem on ehk hoopis kõnealuse auhinna kontseptsioon.

Auhinna nimel tasub pingutada, sest kuigi sellega ei kaasne rahalist preemiat ei kultuurkapitali ega -ministeeriumi poolt, saab võitja õiguse rajada omanimeline koolkond, aga tee selleni on pikk ja vaevarikas. „Komisjon koguneb, paneme paika kandidaadid, konsulteerime vabariigi presidendiga ja valime välja mitte parima moodsa või kaasaegse kunstniku, vaid üldse kõige parema kunstniku,“ selgitab tagamaid galeristi rolli asunud kunstnik, poeet ja pottsepp Taave Tuutma, tögades sõbralikult ja ohutult Eesti kaasaegse kunsti muuseumi (EKKM) asutatud Köler Prize’i auhinda ja selle ümber ehitatud suursugust aurat.

EKKMis endas käib iga-aastane näitustevaheline külma- ja kütteperiood. Seda auku täitev „Abiks keskküttekatla kütjale“ on avalikkusele avatud, ideelt ja teostuselt igati õnnestunud projekt. Kirill Tunini eestvedamisel kütavad osalejad ise muuseumiruume ja tegelevad samal ajal samade küsimustega, millega käesolevas loos on teisedki autorid tegelenud: kunsti kui töö ja tootmisega, kunstniku sotsiaalse rolli ja väärtusega. Erinevalt metropoli asukatest ei tee muuseumiasukad aga seda kõige mustemat ja pimeduses peitu jäävat kunstnikutööd – ei too küttepuid ise oma jõududega metsast tuppa.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming