Järelmõjuta šikk, kodukootud oma

Tallinna kesklinna galeriides oli jaanuaris vaadata mitu installatsiooninäitust, mis pakkusid võrdlusainet teemade põrkumise ja/või visuaalselt kattuva materjali kasutamisega.

JAAN ELKEN

Marco Laimre isikunäitus „Motor“ Tallinna Kunstihoones 16. XII 2017 – 28. I, kuraatorid Indrek Köster ja Taavi Talve; Urmas ja Sohvi Viigi ühisnäitus „Ruve Rääsa ebaharilik juhtum“ Draakoni galeriis kuni 3. II; Marge Monko näitus „Kivid teemantide, teemandid kivide vastu“ Tallinna Linnagaleriis kuni 11. II, kuraator Evelien Bracke; Mati Karmini näitus „Uskusid“ Vabaduse galeriis 5. – 24. I.

Tallinna kesklinna galeriides sai jaanuaris vaadata skulptuuri- ja installatsiooninäitusi (mõni on lahti veel praegugi), mis pakkusid võrdlusainet teemade põrkumise ja/või visuaalselt kattuva materjali kasutamise tõttu: porine mootorratas kui tükk tegelikkust oli väljas Tallinna Kunstihoone klaaslaega saalis Marco Laimre glamuursel isikunäitusel „Motor“ ning Urmas ja Sohvi Viigi, isa ja tütre ühisnäitusel „Ruve Rääsa ebaharilik juhtum“ Draakoni galeriis. Draakoni galeriis on Ruve Rääsa (reaalne isik) postamendil keerleva porise tsikli ja seintel eksponeeritud suurepärase koomiksiformaadis piltjutustuse kõrval põrandal väljas easyrider’likult hoogne videotriptühhon.

1990ndatel, kapitalismi sisseveo rajul kümnendil (sealtpeale saab Eesti linnade jätkusuutlikkuse määrata selle järgi, kas Audi või Mercedes on pidanud vajalikuks oma salongi rajamist nende põhilistele sissesõiduteedele) nõudis Tallinna Kunstihoone tollase direktori otsus, et selle suures saalis ei näidata luksusautosid, üksjagu meelekindlust. Kunstiinstitutsiooni nädalane transformeerumine ajutiseks autokaupluseks oleks lisanud vähemalt pool miljonit krooni lisaraha asutuse eelarvesse. Autode eksponeerimise teed on rahapuudusel läinud mitmed Saksa ja Hollandi suurmuuseumid. Hoiame pöialt Kumule, sest seni on suudetud hoiduda autodisaini esitlemisest riiklike muuseumide kunstile mõeldud pindadel.

Institutsionaalne näitusesaal võib aga hoopis teistsugustel põhjustel – nüüdiskunsti nimel ja kontekstis – muunduda ükskõik milleks. Üks ekstreemsemaid juhtumeid oli Sandra Jõgeva ja Margus Tamme karjatatud lambakari Tallinna Kunstihoone garderoobialal Leonhard Lapini kureeritud kunstnike liidu aastanäitusel „Tehnobia“.

Laimre mojo Tallinna Kunstihoones

Laimre Hobusepea galerii „Nurrr“ (2016) oli kompaktne ja veatu nüüdiskunsti ekspositsioon, piiritledes teemaga otseselt ja kaudselt seotud ainevaldkonnast olulise. Näitusest kiirgas mõistatuslikkust: mootorratta füüsiline kohalolek ja eksponeerimisviis oli mõjuv.

Tallinna Kunstihoones äsja lõppenud näitusel „Motor“ oli sama sisu palju suuremale pinnale laiali pakitud, dekoratiivsete lisandite (Indo-Hiina puutiigrist lemmikloomade tarbeks toodetud kummist mänguasjadeni) ja digitaalprintidega kaunistatuna meenutas ekspositsioon pigem elustiilinäitust.

Urmas Viigi praegune laad on vaba kultiveeritud abitusest, trendina levivast suhtumisest. Maskuliinses, tõepäraste ruumisuhetega, kuid põhiolemuselt peavoolu kuuluv narratiivse pildijadaga koomiksis ei ripu kunstnik ka fotokujutise küljes.

Urmas Viik

Absurdimeistrina oli Laimre kõige rohkem kohal veidrate esemete koosluses, mis oli eksponeeritud garaaži-simulaakrumi tagumisel küljel asuvas apsiidis/varakambris, kuhu osa publikust tõenäoliselt ei osanud minna. Fänniklubi tüüpi näituseformaadi tarvis oli autentset, otse garaažist materjali napilt, töötoa sisemust ja kila-kola sai näha vaid valguskasti suurelt diapositiivilt. Kuulsate mootorrattafirmade signaalvärvides teostatud jeffkoonsilikus laadis akrüülist hiigelpisarad toetasid oma voolujoonelisusega mootorattadisaini, kuid siia-sinna pillutuna jäi nende funktsioon segaseks. Laimre oli suuremeelselt enda kangelase rollist taandanud (teemaparkides on sel kombel välja mängitud fookus tavaline, ärgitades nooremat vaatajat ise rolli asuma). Kunstinäituse kontekstis võivad selliselt välja mängitud jõuvektorid tähendusvälja hõredaks jätta.

Laimre isik on eesti nüüdiskunsti väljal piisavalt kõnekas, ka tema vaikimine on tähendusrikas. Näituse saatelehe kuraatoritekstid jäid aga väheütlevaks, olulist infot, võtit või tasandit nad näitusega suhestumiseks ei pakkunud. Mentorist õpetaja ja õpilase suhte puhul – EKA fotograafia eriala lõpetanutele on Laimre siiani midagi müütilise guru ja vaimse õpetaja vahepealset – kinnitas näitus ehk isegi meistri vormisolekut. Ringist väljaspool seisvale vaatajale, kes ei huvitu mootorite maailmast kui sellisest ega talu bensiinilõhna (ja miks peakski?) ning teeb oma otsustused puhtalt visuaali põhjal, võis näituse põhjendatus küsitavaks jääda. Mootori kui abstraktse jõuga samastumise eeldus on tõmbe(jõu) olemasolu või vähemalt selle äratundmine vaataja poolelt ja usk, palju usku. Platseeboefekt toimib ka kunsti kontekstis: ega asjata ole kõikvõimalikes žüriides (kas avalikult või vähe viisakamalt sõnastatult) põhiküsimus, kes on autor.

Ruve Rääs, hea poisslapse nimi

Draakonis on seevastu kangelase füüsiline kohalolek nii seintel jooksval koomiksil kui ka monitori-klippidel mitmekordselt tähistatud. Väga hea joonistusoskusega kunstniku koomiks on joonistatud veiderdamisteta. Urmas Viigi praegune laad on vaba kultiveeritud abitusest, trendina levivast suhtumisest, mis päädib mõnikord aga totaalse hävinguga. Maskuliinses, tõepäraste ruumisuhetega, kuid siiski põhiolemuselt peavoolu kuuluv selgelt loetava narratiivse pildijadaga koomiksis ei ripu kunstnik ka fotokujutise küljes. See on hea.

Draakoni näituse ruumiressurss ja kunstnike kasutuses materiaalsed vahendid on võrdluses Tallinna Kunstihoone näitusega erakordselt piiratud. Seda enam tuleb tunnustada väga head ruumi organiseerimise oskust. Näituse kvaliteet ei pruugi olla korrelatsioonis sinna maetud kultuurkapitali vahenditega.

Draakoni pressiteates lubatud easyrider’likku vabadust näitusel tõepoolest on, Kesk-Lääne maastike hõõguvat avarust samuti. Kui kõik see on loodud Muhumaal, siis vahest Muhu ongi kese.

Teemandid on tüdruku parimad sõbrad

Marge Monko esitab Tallinna Linna­galeriis teemantide turustamise eduloo De Beersi korporatsiooni tõusu ja languse näitel. Galerii esimeses saalis on kaubamaja reklaamkast/luksusvitriin ja teises saalis LCD-ekraanil jooksvad selgitused ja reklaamklipid. Teemandiäris kasutati 1940ndatel ja 1950ndatel läbimurdeks häbitult Hollywoodi filme. Tollal veel avalikkusele tundmatu reklaamitava kauba (product placement) sokutamine filmikaadrisse kujundas masside meelsust soovitud suunas. Näitus sobitub Harju tänava kaubanduslike vitriinakende vahele veatult, kivide lisatähendus 2007. aasta aprillirahutusi silmas pidades on aga puhas boonus.

Marge Monko huviväljast on aga välja jäänud teemantide kasutamine tööstuses tehnoloogilisel eesmärgil: neil kivikestel on ka parameetreid, mis ei põhinegi kultuurilistel kokkulepetel ega imagoloogilistel väärtustel, vaid on täiesti mõõdetavad ja objektiivsed. Värvitutel, ilmetutel kivikestel on kaevandus- ja lihvimiskompaniide rahapumba ja naiste ihalusobjekti kõrval ka reaalne funktsioon tehnoloogilises ehk siis meeste maailmas.

Laguneva turu tingimustes reklaamifirma globaalset kampaaniat vedama genereeritud lause „Kõik maailma naised, tõstke oma parem käsi!“ 2003. aastast on näitusel esitatud neoon-seinakirjana. Selles reklaamlauses on konnotatsioone nii vaskpoolsete kui ka feministliku liikumise retoorikaga ja poliitilise kunstiga laiemalt. Kõige-kõige häbitum laenaja on ju reklaamikunst: kogu maailma kunstnike looming on neile vaid toore ja varaait, kust kaaperdada. Reklaamikunst on nüüdisaja kunstidest vist ainuke, mis on universaalselt arusaadav ja ülimalt kommunikatiivne. Samadele parameetritele vastab ka Monko eksklusiivselt kõrgviimistletud näitusekujundus, mis ainese reklaamimaailmast ringiga tagasi nüüdiskunstiks kaaperdab. iPhone’i rakendamine hääljuhtimisel oraaklina on kui küsimus peeglitagusesse maailma (loodetavasti ei ole Apple’i Eesti turustaja näituse sponsor). Aga keda see õigupoolest häiriks, kui on teada, et Eesti riik on Liisa Oviiri isikus pidanud läbirääkimisi James Bondi produktsioonifirmaga mõne Eesti linna või paiga, aga eriti laulupeo kasutamiseks mõne Bondi filmi episoodi foonina? Millised reeglid tõejärgsel ajastul üldse veel kehtivad? Ruumipuudust Monko näitusel ei ole: šikk, aga järelmõjuta ekspositsioon.

Mati Karmini kiusamine

Mati Karmin oli üks neid kunstnikke-aktsionäre, kes lõid Samba galerii kui iseseisva MTÜ (või äriühingu), aga kuna nad olid vaid rentnikud, jõudis ruum mitme rentniku enam või vähem ebaõnnestunud galeriimajandamise tõttu kunstnike liidu rüppe tagasi. Nüüd on seal Vabaduse galerii, kus kord valitud suuna kohaselt eksponeeritakse küpsete, ennast leidnud kunstnike loomingut (tihtipeale on nad ka juubilarid). Samba galerii aegadest on pärit Vabaduse lihvitud graniidist põrand, tõeline luksus ja näide, et skulptorid oskavad mõelda igaviku teljel.

Karmini „Uskusid“ oli mitmekihiline, üksikobjektide tasandil ja ideelise platvormi poolest tugev näitus, kinni Eesti ajaloos. Kui paarikümneaastasele nüüdiskunstnikule oleks piisanud vaid XX sajandi alguskümnendite sadade leerifotode eksponeerimisest (christian­boltanskilikku õõva sisaldavad need genealoogilised fotojadad küllaga, nüüdseks manalateele läinud põlv­konnad, just parimas eas pildistatud noored naised ja mehed), jutt A4-l sinna juurde, siis tugeva skulptorivaistuga töökas Karmin oli ladunud Vabaduse galerii kitsukese ruumi mahulist loomingut ka veel täis.

Näituse tegeliku potentsiaali tajumiseks pidi(n) arhailise töötlusega, puust vankriratastest ja kanasulgedest tiivakestega installatsioonid (mis oleksid kui Tadeusz Kantori lavakujundusest välja veerenud), oreliviledena installeeritud eestimaised puutüved ja saksiku esmamuljega, popkunsti võtmes hiigelsuurte värvipliiatsite ansambli teleporteerima mõttes kuhugi kolm-neli korda suuremale pinnale. Kui Tallinna Linnagalerii eksklusiivsuse pretensiooniga teemal on vaevalt et mingitki Eesti vaatenurka globaalsele ainesele lisada (see on peaaegu et õpikunäide, kuidas ja milliselt positsioonilt teha kunsti, mis kuraatoritele võiks peale minna), siis Karmini pateetika on oma ja eestimaine, isegi kui sellel on Ida-Euroopa, s t siis eelkõige Leedu-Poola-Ungari mõtteline tugi. Eestlane häbeneb pateetikat, sealt ka Eesti kunsti üleüldine hermeetilisus ja mahakeeratud tunded.

Materjalidest oli lisaks puule esindatud rändrahnutükk kalmukivina galerii aknal. Sellel troonis metalltorudest meremeherist, tundmatu autori poolhävinud fresko Penuja maakiriku seinalt (digifotona), justkui oleks tillukesse ruumi kaks võimsat sümfooniaorkestrit samaaegselt mängima pandud.

Kas seesama Karmin on teinud Eesti ühe paremini linnaruumi istuva dekoratiivskulptuuri, Tartu Raekoja platsi „Suudlevad tudengid“? See on uskumatu. Mõistan aga Karminit: nii kogenud ja ruumisuhteid veatult kontrolliva autori puhul võis tegu olla omamoodi protestiaktsiooniga.

Meil ei osata hinnata täies elujõus, suurepäraste modelleerimisoskustega skulptoreid – Karmin on kindlalt Eesti esikolmikus, arvuta kustpoolt tahes. Selle teadmisega pole aga midagi peale hakata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming