Johannes Saali aeg on kätte jõudnud

Mare Joonsalu

Johannes Saali näitus “Elu metamorfoosid” Tartu Kunstimuuseumis kuni 25. III.   

Johannes Saal. Peletis. 1969. Joonistus 

 Ennistuskoda Kanut

 

Johannes Saali surmast on möödunud üle 40 aasta, kuid alles nüüd on kätte jõudnud tema loomingulise pärandi täies mahus eksponeerimise ja mõistmise õige aeg. Kunstniku eluajal jäi suurem osa tema loomingust avalikustamata, pärast surma on seda näidatud personaalnäitustel valikuliselt, vastavalt ajastu tõekspidamistele. 1968. aasta esimesel isikunäitusel, mis on seni olnud suurim ja avastusterikkaim, ei peetud sobilikuks rõhutada kõiki kunstniku isikuga seotud asjaolusid ega panna välja töid, milles ei nähtud vajalikku viimistletust. Ka 1981. aastal, kui toimus järgmine näitus, ei oldud endiselt valmis kõike mitte päris tavapärast respekteerima ja selle suurust nägema. Alles praegu, kui hinnatakse kunstniku ausust oma suhtumiste ja hinnangute väljaütlemisel ning tunnustatakse looja isiksuse eripära, on tema aeg käes. 1943. aastal, kui Saal lõpetas kunstiõpinguid, tsiteeris ta ühes kirjas abikaasale Märt Roosmaa sõnu: “… kui sa ei ole praegu moes, ära lase end eksitada, käi oma teed, sa ei ole neist taga, vaid ees”. Öeldust sai kunstniku loominguline kreedo. Vaevalt oskas ta siiski aimata nende sõnade lõplikku tähendust. 

Juba mõnda aega lahti olnud näituse ajal on kunstiajaloolased Harry Liivrand ja Ants Juske oma näitusekajastustes nimetanud Saali eesti Goyaks, van Goghiks, Munchiks. Kõrvuti jäägitu pühendumusega oma kutsumusele, kirgliku suhtumisega kujutatavasse ja professionaalsusega on selles võrdluses ka ilmne vihje vaimsetele häiretele. Saal oli pärinud nõrgad närvid ilmselt emapoolsest suguvõsast. 16-aastaselt haigestus ta kopsuhaigusesse, mis sundis ta tervelt kuueks aastaks haigevoodisse. Sel ajal sattus ta esimest korda ravile ka Tartu ülikooli vaimu- ja närvihaiguste kliinikusse. Tema elu pärisosaks jääbki nõrk tervis, arvukad füüsilised hädad kõrvuti psüühiliste probleemidega. Kes teab, võib-olla oli ta just oma ihu- ja hingehädade tõttu tundlikum elu traagilisuse suhtes. Ta uuris muuseas vaimsete kõrvalekalletega suurvaimude elulugusid ja tal oli enesekindlust ennastki nende hulka paigutada. Pikas nimede reas on ta maininud ka van Goghi ja Munchi ning ühes eraldi kirjas Goyat. Goyast, keda Saal nimetas hulluks ja viirastuste nägijaks, pidas ta eriti lugu. Tundub, et tema loomingut on Saal ka põhjalikumalt uurinud. 1952. aastal valmisid koopiad Goya graafilistest lehtedest “Uinuv mõistus sünnitab koletisi” ja “Ei ole anda, ei võtta”. Neid hoidis ta raamituna oma kodus seinal, justkui jõu ammutamiseks oma košmaaride kujutamisel. Teadvustanud oma teistsugususe, peaaegu et asotsiaalsuse tavapärases elus, lohutab ta ennast teadmisega, et, jah, paljud suured kunstnikud on olnud iseäralikud, haiglased, nagu võõrkehad siin elus. Vaat sellepärast nad olidki kunstnikud.

 

 

Pallase mõjust puutumata

 

Kunstihariduse omandas Saal Pallases aastatel 1933 – 43, murdes otsustavalt välja siinse koolkonna traditsioonidest. Teda ei huvitanud pretensioonitud motiivid, tõsisem süvenemine värviprobleemidesse. Juba õpingute keskpaigast leiab ta oma, isiklikku vaatenurka sisaldava ekspressiivse laadi ning lõpetamise ajaks maalib väljendusrikkad “Surnu juures I”, “Sööjad”, “Õlletegijad”. Kunstikriitik Helmi Üprus nägi juba siis Johannes Saalis jõudu, mis võiks talle tuua traditsioonilise kontseptsiooni murdja rolli eesti kunstis. Iga Saali hilisem töö sai öeldu kinnituseks. Kunstniku enda suhtumine Pallasesse avaldub päris elu lõpul, 1962. aastal koduküla mehele Peeter Munale saadetud kirjas, kus ta teatab, et on kunstis hoopis teist rada käinud, kui see tema õpetaja, kelle juures ta kõige kauem õppis. Õpetajaks oli tollal Pallases suureks autoriteediks olnud Ado Vabbe. Saal hindas rohkem Nikolai Triiki. Olemata küll kunagi õpilase ja õpetaja suhetes, võttis Saal mõndagi omaks vanameistri lillakast koloriidist ja vabast pintslikäsitlusest.

Põhiolemuselt on Saali looming realistlik, inimesele keskenduv. Erilise tähelepanu all on inimtüübid lapsepõlvekeskkonnast, kodutalust Luunjast ja selle ümbrusest. Need ei ole tavapärased olustikupildid, jätk 1930. aastatel eesti kunstnike loodud maaelu piltidele. Nende emotsionaalne laeng on täiesti teine. Saali käsitluses muutus ka kõige tavalisem olmestseen tõsiseks rituaalseks toiminguks (“Sööjad”, “Saagija”, “Viglamees”), söögitegemine koletuslikuks veriseks aktiks (“Verivorstitegija”), tavaliselt idüllilised pastoraalid kujutluspildiks, uus tige härg on lõhki rebinud tüdruku (“Härg”). Saali arvates on inimeksistentsi rõhutamist väärivaks etapiks just selle hääbumine. Tema üks lemmiktegelasi on kõhetu kollase jumega vanaema, kes viimastes töödes muutub lausa surma võrdkujuks. Ning surm ise (“Surnu juures”, “Surija”, “Surm klaveril”, “Mees jäi magama” jt). Alanud sõda, võõrvõimude vahetumised, lähedaste kaotus puudutasid  kõiki tollaseid kunstnikke, oma üleelamised vormis niivõrd masendavasse vormi vaid Saal. Vanadelt fotodelt on näha, et “Härga”, ühte sellistest maalidest, hoidis kunstnik oma elutoa seinal, kõrvuti Goya loomingu koopiatega. Kas see tähendas Johannes Saali tõsisemat kokkukuuluvust oma koletusliku pildimaailmaga, kust ta ka pärast töö valmimist ei suutnud välja tulla?

Kompositsioonide kõrval on tema loomingus oluline koht portreedel. Kui jätta kõrvale kurb ja väsinud tislermeister Punnar, kelle teha olnuks justkui kõik need arvukad sargad Saali kujutatud kadunukeste jaoks, on neis töis ka helgemaid meeleolusid. Ilusaimad on nende hulgas 1950. aastate alguses maalitud portreed Saali õpilastest. Abikaasa kujutamisel lubab ta endale märksa vabamat, nihestatud vaatenurka, eriti arvukate magavate ja muidu lebavate naiste reas, iseenda kujutamisel kasutab värvikamat karakteriseeringut. Tihti on Saal neis enesepeegeldustes rahulolev ja isegi lõbus.

Aeg, kuhu langes Johannes Saali loominguline kõrgaeg, ei andnud rahuloluks küll mingit põhjust. Sõjale järgnes nõukogude korra kehtestamine, stalinliku režiimi kõrgaeg. Võib-olla sundis Saali just tema hullus kõigest olenemata töötama ja isegi oma suhtumist avaldama. Samas poleks ta saanud ka paremaid aegu ootama jääda. Johannes Saal suri 1963. aastal vähki.

Loomu poolest ei olnud Saal siiski võitleja, pigem pelglik ja ettevaatlik. Kirjades ei avalda ta kunagi oma suhtumist valitsevasse riigikorda, see on ka mõistetav. Maalimine või joonistamine oli talle ilmselt aga niivõrd spontaanne akt, et siin oli raskem varjata oma tegelikku suhtumist kujutatusse. Seda isegi teemade puhul, mis võinuksid sobida sotsialistliku realismi ideedega või olidki loodud elatise hankimiseks. Saali käsitluses saab “Pioneerist” nõukogude noorsoo paroodia, Stalini suunurka maalib ta paraadportreel paljuütleva muige, mahalaskmisstseenis jätab kõrvale poliitilisuse ja laseb paista toimingu tõelisel õudusel, luuletaja Juhan Liivi kujutades toob otsekoheselt esile tema elutraagika, temaatilisel kompositsioonil “Nõuame rahu” kujutab lihtsalt taluinimesi, keda ühendab vaid inimlik soov elada rahus. Lisaks sellele pöördus ta taas surma teema juurde, mis ei haakunud kuidagi uue korra progressiideedega, lõi terve rea joonistusi nagu “Metsik õgija”, “Isehakanud kindral”, “Kerjuseit”, “Kontrastid” jt, mis on üsna teravad väljaütlemised sotsiaalse ebavõrdsuse, võimuiha ja inimsusevastastel teemadel. Tema maalilaad on jätkuvalt eks­pressiivne.

 

 

Muutused koloriidis, muutumatus olemuses

 

Loomulikult jäi enamik töödest avalikustamata. Need, mida ta söandas kunstinõukogule esitada, eriti “Mahalaskmine” ja “Juhan Liivi portree”, said räige kriitika osaliseks. Tõsisemaks tunnustuseks Saali loomingule jääbki 1943. aastal Helmi Üpruse väljaöeldu. Igasugune hilisem tunnustusvajadus jääb rahuldamata. See oli kindlasti üks põhjusi, mis viisid Saali tõsisema vaimse murdumiseni 1948. aasta lõpus ning haiguslike nägemuspiltideni iseendast kui eluheidikust (“Värdjas) ja enesetaputeemal (“Poodu”), haigusest kosudes aga suuremale ettevaatlikkusele oma tööde väljatoomisel.

Kõike eelnenut silmas pidades on imekspandav, et Saal leidis endas jõudu edasi töötada ja jõudis 1950. aastate keskel ka uute maaliliste kvaliteetideni. 1955. aastal maalib ta kompositsiooni “Nõuame rahu”. Näitusele jõudis see 1957. aastal, ning oli tollases värvijõuetus näituse üldpildis oma puhastele toonidele rajatud koloriidiga märkimisväärselt uuenduslik. Kogu oma loomingulise tegevuse jooksul oli Saal käinud oma rada, lahus eesti kunsti üldistest suundumustest, oma teed mööda jõudis ta ka värvikülluseni. Sarnases laadis valmis veel “Viglamees”, Liivi portree kõrval teine tema tuntum maal, rida Krimmi ja Eesti vaateid.

Värviküllane ja suhteliselt helge maaliperiood ei tähendanud muutusi Johannes Saali olemuses ja hingelaadis. Joonistades kujutas ta endiselt teemasid elu varjukülgedelt. Kunstniku loomingu sisu kujunes isiklikust ja ajastulikust, domineeris kindlasti isiklik. Miks ta muidu võttis 1960. aastate alguses, kui võinuks mõelda ka millelegi helgemale, käsile sõjakoledusi kujutava sarja?

Näituse ajal ilmub ka kataloog, mis sisaldab artikleid, kogu tema loomingut tutvustavat pildimaterjali ja lisasid, kus on andmeid tema näitustel esinemiste kohta, väljavõtteid ajakirjandusest ja kunstniku kirjadest, kaasaegsete mälestusi jm. Varasem, Eha Ratniku koostatud väljaanne kunstniku kohta ilmus 1968. aastal.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming