Joonistamine käib koos mõtlemisega

Reet Varblane

Joonistamise vajalikkusest vestlesid Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide dekaan Marko Mäetamm, joonistamise õppetooli juhataja Tiit Pääsuke ja õpetaja Aili Vahtrapuu.

Maria-Kristiina Ulas ja Aili Vahtrapuu galeriis Crous-Beaux-Arts. angelika schneider

Pariisi südames, kaunite kunstide akadeemia naabruses galeriis Crous-Beaux-Arts oli 7. – 17. IX Eesti Kunstiakadeemia joonistuste näitus “Passage Nordique”, suurim ja ülevaatlikum, mis eales väljaspool Eestit olnud. Näitusel oli väljas ligi 60 joonistust sõjajärgsetest aastatest tänapäevani. Näituse koostas EKA joonistamise õppetool, näitust toetasid Eesti Kultuurkapital, Eesti saatkond Pariisis ja Estonian Air.

 

Kuidas näitus Pariisis vastu võeti?

Aili Vahtrapuu: Näitus võeti väga sõbralikult ja hästi vastu. Eesti jõudis prantslaste teadvusse ja meid võeti meie oskuste kaudu omaks. Olime ka küllalt julgelt tunginud otse Pariisi südamesse. Crous-Beaux-Artsi galerii asub Ladina kvartalis, mis on Pariisi üks peamisi ja mainekamaid galeriide rajoone. Enamuses on need kommertsgaleriid, aga leidub ka huvitavaid uudseid väljapanekuid.

Tiit  Pääsuke: Lugesin kokku, et seal ümbruses kolmel-neljal tänaval on kokku 56 galeriid.

A. V.: Olin otsinud Pariisis sobilikku galeriid aastaid,  see tunduski suuruselt, asukohalt  vastuvõetav. Olles erand üldises massis, on galerii galeristi sõnul olnud läbi aegade väga edukas.

 

Kuidas sündis mõte Pariisis eksponeerida just joonistuste näitust? Küllalt loogiline oleks kunstiakadeemia näitusel näidata mõne edumeelse õppejõu või ka tudengite projekti, aga teie otsustasite näidata just joonistusi.

A. V.: Mõte sündis üliõpilastega koostöös pärast Narva näitust 2003. aastal tagasiteel Tallinna. Siis sai idee naljana välja öeldud. Ometi oli joonistuste näitamiseks  väga õige moment. Juhuslikult oli see õige ajastus. aprillikuus leidsin Internetist, et terve Pariis rääkis joonistamisest: seminarid, väljasõidud jne olid joonistamisteemaga seotud. See on üldine probleem, et manuaalsed oskused hakkavad välja surema ning on viimane aeg  olukorda  päästa.

T. P.: Oleme aastaid töötanud selle nimel, et joonistuse positsiooni säilitada ja et joonistuse tähtsus teha selgeks ka neile, kes selles on kahtlema löönud. Õppekavade ja -süsteemide kaasajastamisel oli oht, et joonistamine jääb rataste vahele – tunde kärbiti, plastilise anatoomia õpetamise lõpetasime kogunisti. Veel kord vana oht, et pesuveega visatakse ka laps välja. Nüüd oleme saavutanud stabiilse seisundi: joonistamistunnid toimuvad kõikidel erialadel ja kursustel, ka magistrantuuris.

 

Mis Pariisis väljas oli? Kuidas see näitus oli komplekteeritud?

T. P.: Näituse esialgse südamiku moodustasid üliõpilaste väikese grupi tööd. Aga kuna meile anti mõista, et me ei saa  veel tundmatute tegijate väikesele rühmale piisavalt rahalist toetust, siis leidsime, et väljapanekut tuleb täiendada. Kuna meil on päris hea 1950ndate joonistuste arhiiv, siis oli kiusatus ka neid töid näidata. Oleme kogenud, et just see aeg pakub välismaalastele suurt huvi. Piiri pani  ka galerii suurus. Ei julgenud saata liiga suuri töid, sest oleme suhteliselt kogenematud väljapaneku tehnilistes küsimustes: me ei olnud kindlad, kas kolmemeetrised tööd jõuavad ka tervetena Pariisi. 

A. V.: Galerii Crous-Beaux-Arts kuulub Pariisi ülikoolide kunstiosakondadele, valiku teeb 12 õppejõust koosnev komisjon. Sinna kuulub ka üks meie akadeemiat atesteerimas käinud õppejõud, kes  oli Tallinnas päris karm olnud. Alles nüüd, nähes Pariisis  meie vanade joonistuste osa,  mõistis  ta, et meil  on tugev vundament.

T. P.: Eks ekspertide töö oli tihe ja nad ei jõudnud ju millessegi süveneda. See ongi näide, et kui süvened ja aru saad, siis arvamus muutub mõistvamaks, teadagi.

A. V.: Galerii külastajate seas oli väga palju kunstiõppejõude ja reeglina, tulnud  ülakorruselt alla, olid nad  meie 1950ndate joonistustest ja ka kaasaegsetest  töödest vaimustatud. Mul on kõrvus ühe daami lause: “Vous avez vaincu mon cœur.” (“Te olete mu südame võitnud”).

T. P.: Kui Tallinnas on galeriisid, kust päeva jooksul mõni üksik inimene läbi astub, siis seal galeriis olevat käinud päevas oma sadakond inimest.

 

Kas Pariisis võis tajuda, et igatsetakse midagi, mis on nii-öelda vanamoodsalt käega tehtud? Et ollakse kergelt väsinud uutest, tehnilistest meediumidest nagu foto või video?

A. V.: Arvan, et tavaprantslane oskab suurepäraselt nautida ka uusi kunstiväljundeid, temas on aga peidus alatine igatsus maalähedase ja erilise järele.

Marko Mäetamm: Laiemale kunstimaastikule mahuvad kõik nähtused ja meediumid. Eestis üritatakse mäe tipus korraga ainult ühte meediumi või nähtust hoida. Tegelikult hakkab asi nii minema, et kõik nähtused eksisteerivad korraga, ega siis video ei taandu kuhugi. Kõigil on publik, koht ja oma tegijad.

T. P.: Joonistus erineb uutest meediumidest: joonistuses on selgesti tunda tegija kohalolek, inimlikkus, käe soojus, mis tehnika vahendusel võib muutuda külmaks ja kaugeks.  Kui sa vähegi tundlik inimene oled, siis jõuad joonistusele lähedale. Joonistamine paistab läbi, seal ei saa teeselda tegijat.

 

Heas fotos ja videos on ju ka looja kohalolek, tegijaisiksus tuntav.

T. P.: Võib-olla olen ülekohtune uute meediumide suhtes, kuid nendel paljudel näitustel, ka rahvusvahelistel väljapanekutel, on keskpärast kunsti nii palju. Ma arvan, et joonistusi näidatakse nii vähe, sest  joonistajaid on nii vähe, neil on nagunii  raske näitusele pääseda, ja et keskpärased joonistused ei pääsegi näitusele. Kui joonistus juba välja pannakse, siis on sellel ka midagi öelda.

 

Kui võtate kunstiakadeemiasse uusi tudengeid vastu, siis üks kriteerium, ka nende kunstnike-õppejõudude puhul, kes oma töödes traditsioonilistele oskustele, ka joonistusoskusele eriti tähelepanu ei pööra, on just joonistusoskus, ennast joonistamise kaudu väljendada.

T. P.: See pole enam nii nagu varem, kui vastuvõtmise juures hinnati kõrgelt just käsitööoskusi, mis olid omandatud kunstikoolides või -ringides. Praegu on sissesaanute joonistusoskus ikka täitsa nõrk, algtasemel. Me oleme niisugused õpetajad küll, et paneme kõik  joonistama. Joonistamist on võimalik õpetada. Kahju on vaid sellest, et peame täiesti algusest alustama ja niigi nappi õpiaega selleks kulutama.

A. V.: Kaasaegne joonistamine on vaatamis-nägemisõpetus. Nägemine on üldine, vaatamiseks-vaatlemiseks tuleks aga silma teritada. Siia sobiks Pent Nurmekunna kuulus lause: “Silm peab olema  terav nagu pussnuga, mida saab tahvli sisse visata.”

T. P.: Joonistamine on ju ka mõtlemisõpetus, joonistus on mõtlemise visuaalne jälg. See vana hobune – joonistamisõpetus – peab kandma nii paljusid koormaid: ta peab olema mõtlemisõpetus, vaimsuse õpetus, silma arendamise ja käeosavuse ning tehnikate õpetus, ka abiaine teistele. Tal on nii suur koorem seljas ja samas peab ta ju ajaga kaasas käima, et üldse eksisteerida. Samal ajal tahame ka, et joonistus oleks konservatiivne ning  hoiaks sidet mineviku ja tuleviku vahel. Õpetatakse silmamõõtu, õpetatakse seda, et käsi teeks, mida sa tahad. Need vanad väärtused peaksid jääma, kuigi väline vorm muutub.

 

Praegu peate akadeemiasse võtma vastu noori, kellel joonistusoskut peaaegu pole. Kunstiakadeemia õppeaeg on ju varasema viie-kuue aasta asemel vähenenud kolmele aastale bakalaureuseõppes ja ainult need, kes magistriõppes jätkavad, saavad kaks aastat lisaks. Kuidas lahendada dilemma, et vastuvõetud tudengite joonistusoskus oleks hea ja et samas ei jäetaks kõrvale ka neid noori, kellel on visuaalset mõtlemist ja ägedad ideed?

M. M.: Tehakse ju seda, mille järele on vajadus. Kui kunstimaailmas on väiksem vajadus joonistamise järele, siis proportsionaalselt joonistusoskus ka kahaneb. Kunsti on tulnud nii palju uusi meediume, kuid kunstiandelisi tegijaid on ju sama palju kui varem. Kunstimaht on ju samaks jäänud, kunsti tarbitakse silmadega vähem ja seetõttu on proportsioon teine.

T. P.: Praegu arendatakse lastes loovust. Neid ei õpetata joonistama. See on hea, sest lastel on kunstiga huvitav tegelda: mäkerdada värvidega, käkerdada saviga. Teatud eas, kui neil kujuneb välja soov kunstiga tõsisemalt tegelda ja tuleb esile ka nende anne, siis peaks olema koht, kus just neid valmistataks kõrgkooli astumiseks ette. Seda polegi nii raske teha, kui loovus on juba äratatud.

 

Kas uute meediumide juures on joonistamisoskus oluline?  Kas olete täheldanud seost, et see kunstnik, kes kasutab foto- või videomeediumi, on siis, kui ta valdab joonistamist, oma erialal märgatavalt parem?

A. V.: Jah, vastasel juhul  ei oska kunstnik vaadata-vaadelda. Kui pilk on loid, jääb ka  mõte ja tunne uniseks.

M. M.: Ka mina olen veendunud, et joonistamisoskus aitab kaasa. 

T. P.: Kõik oleneb ju sellest, mida joonistamise all mõtleme: kunstnik ei pea ilmtingimata oskama kaunilt vormi varjutada, kuid ta peab oskama oma ideid visuaalselt paberile panna.

M. M.: On küll ka selliseid näiteid, et moemaailmas tippu jõudnud ei oska üldse joonistada, kuid siiski on märksa rohkem näiteid, et läbilöögivõimeliste manuaalsed oskused on väga head.

T. P.: Üldse me oleme selle vestlusega praegu hiljaks jäänud: viimasel ajal ma pole kohanud kedagi ei akadeemias ega ka väljaspool, kes kahtleks manuaalsete oskuste, ka  joonistamisoskuse vajalikkuses. Praegu joonistatakse kolm-neli päeva nädalas, see kestab kolmanda kursuse lõpuni, magistrantuuris on joonistamine valikaine. Juhendatavale tunnijoonistamisele lisaks on veel valikkursused, kus tudengid iseseisvalt joonistavad. Laupäeviti joonistavad ka meie õppejõud ise, et ennast vormis hoida.  Oleks ainult rohkem ruumi ja aega!

M. M.: Tallinn on Balti- ja Põhjamaadel ainuke koht, kus saab joonistajana magistrantuuri astuda.

 

Milles seisneb joonistamise magistran­tuur?

M. M.: See on katseprojekt: pole veel selge, mida see täpselt endast peab kujutama. Mõte on selles, et joonistus kui meedia on võrdväärne teiste meediumidega. Meil pole õigus seda kõrvale jätta.

T. P.: Siiani on joonistamise magistrantuuri lõpetanud üks üliõpilane, praegu on ta  meie õppejõud. Tema lõputöö kaalukaim osa oli joonistuste sari, millest osa ka Pariisis väljas oli.

 

Kas praegu tuleb joonistamist teisiti õpetada kui kolmkümmend, kümme aastat tagasi?

T. P.: Igasugune õpetus koosneb õppimisest ja õpetamisest. Tänapäeval on õppimine olulisem kui varem. Õpetamise üldnägemus on õppekavas paika pandud, kuid õpetajad, eriilmelised kunstnikud, viivad selle igaüks omamoodi läbi. Eesmärk on, et tudeng peab aasta jooksul jõudma järgmisesse etappi, minema järgmise õpetaja kätte. Konkreetsed ülesanded olenevad  juba õpetajast. See ongi hea. Varem oli kõik ühetaolisem, lihtsam ja akadeemilisem. Kui joonistus oleks jäänud selliseks, nagu oli 1950ndatel või 60ndatel, siis see oleks juba ammu välja surnud. Et joonistamine püsiks, tuleb tal kogu aeg muutuda. Joonistus muutub kindlasti ka tulevikus. Kui kunagi oli meil, üliõpilastel, hea meel, kui tunnid ära jäid, siis nüüd enam ei ole nii.

Kui tänapäeva kunst on teravam, lahtisem, kiiremini tulemuseni jõudev, siis pole ka joonistusel enam põhjust olla nii akadeemiline, kus toonid tumenevad päevadega  ja kontrastid nädalatega. Joonistusõpetus peab oma kaasaegse kunstiga ühte jalga käima. Kõik välisüliõpilased, kes tulevad meile õppima, võtavad joonistamist. Enamus on joonistamises abitum kui meie tudengid, välja arvatud ehk need, kes tulevad vanadelt kultuurmaadelt nagu Itaalia või Hispaania.

 

Kas võime optimistlikult tõdeda, et tugev joonistusoskus on kunstis läbilöömise eelis?

M. M.: Tugev joonistaja tähendab lihtsalt seda, et tegemist on tööka inimesega, kes on võimeline ülimal määral kontsentreeritult töötama. Kuid see on üks oluline aspekt, kuidas ennast kunstis vormis hoida. Ma ei joonista iga päev, kuid kui seda teen, siis tunnen, et luugid lähevad lahti.

T. P.: See on nii senikaua, kui joonistamine käib koos mõtlemisega. Kuid oht on, et need, kes on virtuoosid, meisterlikud joonistajad, siis nende tähelepanu on keskendunud välisele vormile, nende mõte ähvardab seisma jääda. Nad hakkavad kordama samu võtteid, nad teevad samu vigu. Kui mõte seiskub, siis kunstnik neis sureb. Hea joonistaja mõtleb, tunneb ja joonistab.

 

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming