Jüri Kaarma ja kaks triviaalset kirjatüüpi

Ivar Sakk

Raamatukujundaja Jüri Kaarma on elav klassik, kellest kirjutada pole lihtne. Ta on väärt monograafiat, üksikasjalikku analüüsi, mis lisaks loomingulise isiksuse dekonstruktsioonile räägiks meile palju ka eesti graafilise disaini ajaloost  ning traditsionalismi ja modernismi põrkumisest ja hõõrumistest. Ta on määranud, suunanud ja mõjutanud eesti raamatu väljanägemist peaaegu nelja kümnendi jooksul. On olnud aegu, näiteks 1990ndate alguses, mil tema kujundatud raamatud on saanud peaaegu ainsate professionaalselt teostatud raamatute staatuse. Et mitte üritada hõlmata hõlmamatut, keskendun siinses artiklis Kaarma suhtele tüpograafiaga, peatudes vaid kahel üldlevinud  ja madalalt koteeritud šriftil ning nende kohal meistri loomingus.     

 

Kaarma ja Times New Roman

Kaarma ei kasuta oma kujundustes väga palju  erinevaid kirjatüüpe. Põgusal pilgul jääb mulje, et ta rakendab neist vaid paari-kolme. Bodoni saab peategelaseks, kui on tegemist ajalooliste teemadega (näit Ants Heina „Hüljatud mõisad”, Johann Wilhelm Krause kataloogid jt). Futura Condensed juhatab sisse Eesti Keele Instituudi sõnaraamatud, Garamond loob „Avatud Eesti raamatu” sarja ilme. Suveräänseks liidriks Kaarma kirjakasutuse pingereas tundub olevat Times New Roman. Font, mis  tänapäeval on võrdsustatud kontorikirjaga ning kannab formaalset, kiretut ning bürokraatlikku imagot, oli sotsialismi ajal hoopis teise tähendusega. Fotolaoseadmete varustusse ilmus see alles 1982. aastal, enne seda oli sellel elitaarne, „välismaine” maik juures. Selle on loonud Stanley Morison 1932. aastal inglise ajalehele Times ning autor on kommenteerinud oma loomingut: „Pressitud mammona võimu ja masina viletsuse vahele … Vagatsev ja  napp, keskpärane ja puritaanlik”.

1970. aastatel oli Times New Roman ajastu eelistuste esireas. Tema paks variant vastas hilismodernismi raskepärasust ning soliidsust taotlevale vormikeelele paremini kui ükski teine olemasolev antiikva. Kaarma tajub seda ning annab ridamisi raamatukaasi, kus moodustab Timesist võimsaid tekstiplokke (William Somerset Maughami „Miraaž”, Hemingway „Hüvasti, relvad”, Teet Kallase „Janu”).  Informatsiooni kontsentreeritus ja nappide kujundite visuaalne intensiivsus mõjuvad nõukogude olmes pommina. 1978. aastast ilmuma hakanud väikeste loodusraamatute sari „Pääsuke” on samuti Timesiga kujundatud: hiiglasuur pealkiri täidab enamiku kaanest, seda saadab kontrastne foto. Šveitsis välja töötatud internatsionaalse stiili leksikat kasutab Kaarma veendunult ja kindlakäeliselt. Enne nende kujunduste valmimist on ta välja visatud Eesti  Riiklikust Kunstiinstituudist. Tõenäoliselt ei allunud Kaarma selle kooli kui kunsttööstuskooli järglase dekoreerivale paradigmale ning muutus tollasele graafika kateedri juhatajale Paul Luhteinile tülinaks. Times New Romanit on Jüri Kaarma kasutanud hiljemgi. Veendunud modernistina teadlikult ja sihilikult, mitte kobavalt ja juhuslikult, nagu keskmine praktik.

Arvutiajastu triviaalsuste rakendamise suurepäraseks näiteks on  2004. aastal ilmunud Raimo Pullati „Lootuste linn Peterburi”, suureformaadiline tellisetaoline teos, mis on läbi viidud mustvalgena, vaid Times New Romanit ja Ariali kasutades. Tavakujundaja õudusunenäost pärit sajad ebakvaliteetsed mustvalged fotod on Kaarma ladunud mõjusateks illustratsioonilehekülgedeks, Arialis ja Timesis tekstiplokid on justkui õilistatud ja ümber sündinud, sest sobivad punktisuurused ning range maketi karkass teevad need  asjalikeks ja isegi elegantseteks. Mehaanilisus muutub meditatiivseks. Ei keegi teine siinmail pole osanud esile tuua igapäevase Times New Romani olemuslikku, konstruktiivset ilu. Kaarma ja Žurnalnaja rublennaja Teine triviaalne kirjatüüp, mida Kaarma on ohtralt kasutanud, on Žurnalnaja rublennaja, sotsialismiaegne kasin plokk-kiri. See Euroopa 1920. aastate lineaarsete groteskide eeskujul Moskvas kavandatud šrift, oli nõukogude aastatel  ainuke realadumismasinal jooksnud grotesk ning seetõttu üleekspluateeritud.

1978. aastal ilmus Juhan Viidingu luulekogu „Ma olin Jüri Üdi“, mille on kujundanud Jüri Kaarma. Kitsa formaadiga raamatu kaas on valge, seda täitis napilt vaid pealkirja neli sõna, suurtähtedes 12-punktine Žurnalnaja rublennaja, paigutatud tsentreeritult üksteise alla hiiglaslike vahedega, nii et need mõjusid vaevumärgatavate kriipsudena keset tühja pildipinda.  Seejuures pingestasid nad kompositsiooni piisavalt ja lõid rabavalt otsustava ja lõpliku konstateeringu: ma olin Jüri Üdi, kuid nüüd on see läbi. Kõik. Lõpp. Süsimustad eeslehed juhatasid sisse napiilmelised sisuleheküljed, millel luuletused olid paigutatud üles vasakule kinni, jättes piisavalt valget pinda hingamis- ja mõtteruumiks. Ilma igasuguse illustratiivse elemendita teos töötas ainult tüpograafial, milles kandev osa on šriftil. Žurnalnaja rublennaja  muutus siin olemuslikuks osaks maailmast, kus „poisil oli raske veretõbi”, „Krauklis koridori kusi” ja kus „majal kukkus rõdu eest”. Oma alastuses vaene ja kidur Žurnalnaja rublennaja andis haruldase tundeintensiivsusega edasi Viidingu habrast ja äraspidist maailma, mis samas oli jõhkralt argine ja loomulik. Mustvalgena komponeeritud trükis, piisava hingamisruumiga makett ning üksainus läbiv kirjatüüp ei ole loomulikult nüüdisajal  enam mingi uudis. Ka lehekülge hõredalt täitev pealkiri mitte. Kõik see sai 1980ndatel (Eestis pigem kümnend hiljem) normiks, mis andis hulgaliselt formaalseid resultaate. Ja kuigi modernismi puhul on graafilises disainis (nagu arhitektuuriski) oluline detaili viimistluse pretsiissus, mis viib lakoonilise vormi täiuseni, ei sega Viidingu luulekogu puhul kommunismiaegne kare paber ja robustne köide tervikul mõjule pääsemast. Häiriv on pigem tollane  krooniline häda, musta trükivärvi aladoseerimine, mis konkreetse kaane puhul tahtnuks hulga kontrastsemat jälge.

Jüri Kaarma on üldse väheseid kunstnikke, kes on Žurnalnaja rublennajat rakendanud teadlikult. 1980. aastal alustas ta tööd Loomingu Raamatukogu kujundajana (teeb seda siiamaani), pannes aluse värvi järgi eristuvatele aastakäikudele. Halli (1980), kollase (1981), valge (1982) ja musta (1983) LR aastakäigu  kaantel on autori nimi ja teose pealkiri Rublennajas. Kui veel esimese katsetuse ehk halli sarja puhul mängib peaosa ülikontrastne kirjaniku foto, siis juba järgmise aastakäigu kaane maketi puhul usaldab Kaarma nõukogude šrifti rohkem. Võib lausa öelda, et sellest saab peategelane, komponent, mis aktsentueerib kogu kaanekujundust. Rublennajat oli ju Loomingu Raamatukogu puhul kasutatud varemgi (Jaan Klõšeiko korduvalt 1960  70ndate sarjade juures), kuid siis vaid sekundaarses rollis, väikesena, parema puudumisel. Klõšeiko kujunduste puhul annavad peamise impressiooni värv ja foto, Kaarma usaldab kasina kirja enda väljendusjõudu. Tõsi, selleks teeb ta sammu, mida varem pole keegi teinud. Ta laseb fotolaos suurtähtedena filmile laduda autorite nimed ja pealkirjad, suurendab need ise vajalike mõõtmeteni (mõnikord tervet kaanepinda täitvaks) ja kleebib need pärast fotodena  kokku, mis oli tavaline praktika arvutieelsel ajastul. Sellega saavutab Kaarma suuremapunktilisi kirju, kui olemasolevad matriitsid ja negatiivid seni on lubanud. Samuti saab ta vältida Rublennaja nõrka külge: liiga hõredat üldpilti, mis 1970ndate hilismodernismi jõulise vormi ihaluses muutis kõik selles laotud kirjad ajastu paariateks. Tähevahet Kaarma ei korrigeeri, see oleks liiga töömahukas. Kuid reavahe viib ta miinimumini, kompenseerides  sellega Rublennaja väheintensiivse mulje ning suurtähtede kasutamise tõttu muutuvad tekstiplokid tihedaks ja mõjusaks. Fotonegatiividelt hiiglasliku suurendusega fotode kopeerimisel lisandub tüpograafiale veel üks seik: tähed on krobelisemad ja ebakvaliteetsemad, andes teinekord tüpograafiale „industriaalse” mõõtme. Loomingu Raamatukogu argise kordumatuse taustal on see robustsus pigem võluv ja ligitõmbav. 

Eelkirjeldatu näitab, kuidas peene tunnetuse ja mõtestatud meetodi korral võib ka triviaalsest materjalist luua nauditava terviku. Iseasi, et modernism pole laiadele massidele kunagi meeldinud kui liiga vähejutukas ning -dekoratiivne. Ehk seepärast tundub Jüri Kaarmal kaasajal vähem tööd olevat, või on tema raamatud jäänud uute aegade esindustrükiste varju. Kulda, karda ja läiget on neis ju vähevõitu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming