Juua või mitte juua?

Aastatega on maailm kohutavalt muutunud, ent toonased müüdid ja legendid on jäänud. Praegusedki loojad ihkavad elustiili, mis eeldab seikluslikkust ja normidest üleastumist.

TOOMAS VINT

Toomas Vint. Diivan männisalus. Õli, lõuend, 2000. Selline vaade kangastus Toomas Vindi romaani „Kaine kuu ja purjus päike“ peategelasele, kes sattus joomatuuril linnalähedasse metsa.

Toomas Vint. Diivan männisalus. Õli, lõuend, 2000. Selline vaade kangastus Toomas Vindi romaani „Kaine kuu ja purjus päike“ peategelasele, kes sattus joomatuuril linnalähedasse metsa.

Stanislav Stepaško

Arvan, et küsimust „juua või mitte juua?“ on lahendada püüdnud lugematu hulk loomingulisi inimesi, kes ekslevad oma ning tegeliku maailma vahel. Kui nad õige tihti ei suuda joobnuna karmi tegelikkust tegelikkuseks pidada, siis vangutab nii mõnigi kõrvalseisja pead ja pomiseb: „Mis neist boheemlastest muud loota või oodata.“

Võrdusmärk kunstniku ja boheemlase vahel on üsna loomulik. Sellist stereotüüpi on paljundatud kirjanduses ja filmikunstiski, lisatud sellega boheemlusele romantilist hõngugi. Kuid eks ka kuulsad prantslased ole omajagu selles süüdi. Eelkõige Henri de Toulouse-Lautrec, kes veetis napsitades aega bordellides ja kabareedes ning jäädvustas paberile või lõuendile sealset lõbusat elu. Või siis Amedeo Modigliani, kes võis oma kunstitöö ära anda klaasi veini eest. Üks kõige enam kuulatavaid-vaadatavaid oopereid on Puccini „Boheem“, kus poeet Rodolfo ja kunstnik Marcello töötavad Ladina kvartalis, kannatavad ja armastavad. Räägitakse, et jaapani kunstnik Tsuguharu Foujita rohkem jõi kui maalis, sest tal polnud piisavalt raha, et osta töövahendeid.

Viimased boheemlased ja vene võim

Boheemlus ongi romantiline elulaad: vastandutakse tavale, kuidas elavad oma elu harilikud kodanikud. Pummeldamine ja hingest tulev loo­ming näivad boheemlastel olevat harmoonilises kooskõlas. Boheemlane mässab, vabastab end normidest, mille enamik on vaikimisi kohustuslikukstnud. Ta jälestab kunstipärase suurejoonelisusega väikekodanlast ja usub, et looming ei salli kitsarinnalistes piirides püsimist.

Looja pole koer keti otsas ega lammas taras. Looja on eelkõige isiksus, kes teeb, mida ise vajalikuks peab, mida heaks arvab, ja kui selleks julgust napib, siis saab veinist alati abi. Seegi teadmine, et on olnud aegu, kui kunstnikke ei peetud seltskonnakõlvuliseks, sest nad haisesid koledal kombel küüslaugu ja veini järele, lisab vastandumisele vürtsi juurdegi.

Kui 1998. aastal maeti Valdur Ohakat, siis kõnelesin ta kirstu juures, et nüüd lahkub meie seast üks viimaseid tõelisi kunstnikke. Oli saabunud pöördeline aeg, mil kunsti tegemiseks polnud enam vaja jumalast antud kunstiannet ja projektipõhiselt tegutseva kunstniku võis kergesti ära vahetada kontoriametnikuga. Tõepoolest – Valdur oli sedavõrd ehe kunstnikutüüp, et raske oleks temasugust välja mõelda: habetunud meesterahvas, kel barett viltu hallidel pikkadel juustel, kaelas siidisall ja lohvakal kampsunil õlivärviplekid. Ta ei allunud millelegi ega kellelegi. Silmis oli Valduril pidevalt välkumas saatanlik tuluke. Kui oli vaja asjameestega tülli minna, siis pikema jututa tülli ta läks.

Meiesugustele noortele loome­inimestele olid Valduri-sugused boheemlased käilakujud. Valduri Kütioru suvekodu elustiil oli just see, mis andis kunstniku elule värvi juurde – ja värvilist elu me elada tahtsime. Hea oli viina võtta ja tunda end vabana.

Tänapäeval armastatakse korrutada, et nõukaaegne lausjoomine oli vahend, mis aitas riigipoolsest vaimsest survest kergemini üle saada. Täis peaga ei tundu­nud halvad lood enam nii halvad ja esmatähtsaks sai üksnes pohmellivaevadest ülesaamine. Tegelikult oli vene võim toonud meile kaasa vene rahva joomakultuuri, mis raskel ajal kerge südamega omaks võeti. Joodi varjamatult töökohal, isegi nädalane joomatuur oli andestamist väärt. Liikusid kuuldused, et Venemaa eestlasest esimehe korraldusel toodi viljalõikuse puhul lõunaaegu põllule vankriga veini, et töö lõbusamalt läheks. Need kunstnikud, kes olid sõja-aastatel olnud Venemaal, olid tihtipeale ka kõvad viinavõtjad.

Joomine on säherdune kummaline tegevus, mis sünnitab jooja mõtlemises aktiivse joomisadvokaadi, kes igal juhul õigustab joomist, põhjendab selle vajalikkust ja soovitab ikka ja jälle juua. Advokaat ütleb: „Joomine annab inspiratsiooni, sulle tulevad pähe geniaalsed ideed (kui kaineks saad, osutuvad need küll mõttetult tühiseks). Joomine lõdvestab, vähendab pingeid (legend: vanasti pidid rüütlid kaks korda kuus nosu täis tõmbama, et sõjaraskustest üle saada). Joomine on suhtekorraldus (tutvused, tööotsad, kliendid – purjus inimese puhul see ei toimi enam).“ Ja nii edasi 

Alkohooliku maailm

On olemas seltskondlik joomine „võta pits ja pea aru“ ning sõltuvusjoomine „alati on alkoholi vähe“. Millal siis üks joomine teiseks üle kasvab? Arvan, et see on tase, kus joojale on küsimus „juua või mitte juua?“ samaväärne küsimusega „olla või mitte olla?“.

Inimesed on üsnagi erinevad, mõni mees võtab peolaua taga paar pitsi, on lõbus ja seltskondlik, teine mees on alkohoolik, kes valab endale viina täisjäämiseni, mälukaotuseni … Meenub nii mõnigi noormees, kes meiesuguseid alkohoolikuid kunagi kadeda pilguga vaatas ja kurtis, et tema ei saa mitte kuidagi enam teisel päeval juua. Ütlesin talle, et pead selle üle õnnelik olema, ja mõtlesin nukralt, et kui harjutad, siis saabub seegi aeg, kui suudad nädalapäevad täis olla.

Mina, kes olen alkohoolik – küll juba 22 aastat täiesti kaine alkohoolik – , kasvasin perekonnas, kus lastele oli tilk veinigi rangelt keelatud. Isa oli üliõpilaspõlves olnud karskustege­lane ja meie tutvusringkonnas polnud kedagi, kes oleks alkoholiga liialdanud. Kui astusin Tartu ülikooli bioloogiat õppima, siis seisin silmitsi joova maa­ilmaga. Kõik need inimesed, kellest lugu pidasin ja kes mulle meeldisid, pidasid suurt sõprust alkoholiga, ent mulle aitas tol ajal paarisajast grammist, et hakata öökima. Levis kuuldus, et need, kes ei võta kõvasti viina on nuhid, KGB koputajad. Siis ma harjutasin, treenisin järjest suuremate koormustega ja aasta pärast võitsin Tartu jaamarestoranis õllejoomise võistluse, kaanides ühtejärge endale sisse 23 pudelitäit.

Edaspidine elu tundus lõbus olevat: sai kõvasti tööd rügatud, padujoomisi korraldatud, ja algul paistis, et üks ei sega teist. Sõpruskond oli minuga ühte nägu, kuigi naine pidi tihtipeale märkima, et need pole ju su sõbrad, hoopis joomakaaslased. Ajapikku lisandusid ööd kainestusmajas või miilitsa arestikambris, sai käidud pikemalt haiglas viinaravil või siis mõned korrad tilguti all ja süste saamas. Tervis läks pikapeale õige halvaks.

Siis saabus aeg, kui vabisesin üle kogu keha, vahel ei seisnud miski enam sees ja pahatihti sain vaevu aru, mis mu ümber toimub. Ent ma ei arvanud, et olen alkohoolik, uskusin, et saan igal ajal joomisele piiri panna – kui tahan. Mõnikord suutsin teha joomisele pikema vahe sisse, kuid siis aitas pitsist viinast või pudelist õllest, et olla jälle nädalapikkuses tsüklis. Kõik joovad, rahustasin end. Joodi õhinal tööpostil ja kodudes. Kuid minu pohmellid olid järjest hullemad. Üks sõpradest – rahu tema põrmule – ütles, et tal on kurb mu pohmellipiinu vaadata, ning soovitas taskus lapikut pudelit kanda ja sealt pidevalt teravat jooki endasse tilgutada, nagu tema tegevat.

Maailm, kus ma elasin, oli alkohooliku maailm, kus kõike dikteeris üksnes tung juua ja muu oli taandunud taga­plaanile. Joomine oli võrdsustunud olemisega.

Mitmed minust vanemad ning ka nooremadki kunstnikud ja kirjanikud jõid end surnuks. Matustel vihjati poolihääli või kõneldi otsesõnu maksatsirroosist. Kui maks on sunnitud pidevalt töötlema suurtes kogustes alkoholi, siis muutub maksa ainevahetus, mürgiste ainete pikaajalise suure koormuse tõttu ei tule maks toime ning tema rakud hävivad. Iga inimese organism boheemlust välja ei kannata. Ka mina oleksin paarkümmend aastat tagasi läinud. Ma olin juba kainuse teel, kui arst ütles mind ultraheliga uurides, et mu maks on rasvunud ja ma pean järsult elukombeid muutma. Rasvumine on tsirroosi eelmäng, surma eestuba. Ent vaata imet (täpsemalt: alkoholist loobumist), mõne kaine aasta pärast oli maks jälle korras.

Minu viimane kolmenädalane joomatsükkel lõppes sellega, et üks sõber viis mu alkohoolikute eneseabi rühma. Mäletan hetke, kui kohtasin seal meest, kes oli minu arust paadunud alkohoolik ja kes rääkis nüüd, et ta on juba pool aastat kaine. Peast käis läbi mõte, et kui selline suudab kaine olla, miks mina seda ei suuda … Siis tunnistasin endale ja kõigile kohal viibijatele oma haigust, alkoholismi, võigast tõsiasja, millest senini mõeldagi ei tahtnud.

Teine elu

Mulle räägiti, et alkoholism on elu lõpuni kestev haigus, mille saab peatada senikauaks, kui ei võta tilkagi alkoholi, et alkohooliku kainus on nagu hoone, mida ehitatakse päevast päeva suure vaevaga. Aitab vaid klaasist veinist, et see alusmüürini maha lõhkuda.

Nii hakkasingi päevhaaval ehitama oma kainuse maja, püüdes selle saavutamiseks leida meelerahu  mõistes, et pean leppima asjadega, mida ma ei suuda muuta, julgema muuta seda, mida suudan, ja tegema neil asjadel alati vahet.

Algas teine elu. Kui olin viis aastat kaine olnud, kirjutasin raamatu „Kaine kuu ja purjus päike“, kus kirjeldasin alkohooliku ränka teed oma esimese kaine kuuni. Tundsin end selleks kohustatud olevat, sest elu alkoholita oli elamist väärt, ja lootsin selle raamatuga aidata omasuguseid alkohoolikuid.

Tsitaat raamatust: „Kord oli Mart öelnud ühele oma kaaslasele, et meele­rahu on nagu kaunis ja avar väli, kus ei kasva ühtegi muret. „Sellist välja ei ole olemas“, ütles kaaslane, kes oli neli aastat kaine püsinud. „On tarvis jõuda väljale, kus oleks kasvamas võimalikult vähe muresid …“

Mina valisin kunstniku ja kirjaniku saatuse eelmise sajandi kuuekümnendatel. Selline oli minusuguse boheemlase lugu.

Aastatega on maailm kohutavalt palju muutunud, ent toonased müüdid ja legendid on jäänud. Praegusedki loojad ihkavad elustiili, mis eeldab seikluslikkust ja normidest üleastumist. Tänapäevane edukultus nõuab aga karjääritegemist ja nii ei julge praegused tegijad liialdada ei narkootikumide ega alkoholiga. Neid aheldab hirm kaotada reputatsioon, sattuda halvas valguses meedia kihvade vahele. Nende boheemlus jääb pigem vaba aja veetmise viisiks. On tekkinud isegi termin „bobod“ (bohemian burgeoisie): uusboheemlased on elustiililt kodanlased, isegi väikekodanlased, kes on orienteeritud üksnes karjäärile, nende loometegevus järgib suundumusi ja nad ei püüagi vastanduda institutsioonidele.

O tempora, o mores.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming