Kõik kohad olid kunsti täis

Kati Ilves ja Maria Juur

EKA 2007. aasta lõputööd Kumus .

Tänavu eksponeeriti kunstiakadeemia lõputöid tervelt neljas paigas: Kumus (vabad kunstid ja meediateaduskond), tarbekunsti- ja disainimuuseumis (disaini teaduskond), disaini- ja arhitektuurigaleriis (arhitektuuri teaduskond) ning EKA galeriis (restaureerimisteaduskond). Käesolev artikkel keskendub Kumu väljapanekule, et vaadelda lõpetajatest kõige interdistsiplinaarsemat osa.

Nagu selliste ülevaatenäituste puhul ikka, ei saa välja tuua ühte iseloomustavat märksõna.  Laias laastus võib jagada tööd kaheks: sotsiaalse närviga teosed (Ave Teeääre ja Kertu Ehala, Johnson&Johnson, Tatjana Muravskaja, Reimo Võsa-Tangsoo, Fideelia-Signe Roots, Siiri Taimla) ning isiklikke või üldinimlikke teemasid käsitlevad tööd (Eveli Varik, Laura Kuusk, Rait Rosin, Sirli Hein, Rauno Teider, Bie Kari Erenurm, Laineli Parrest). Noorkunstnike hulgas olid väljas ka juba tunnustust kogunud Merike Estna, Marge Monko ning Marianne Männi teosed.

Autorite duo Johnson&Johnsonite “Orkestriproov” kajastab Tartu maantee avamist ja keskerakondlaste pidu 2006. aasta oktoobris. Olukord videos läheneb absurdile, tänavatel imetlevad uut neljarealist asfaltteed tuimade ja kergelt juhmide nägudega peamiselt vanemad inimesed. Statoili kilekott näpus vaadatakse automüügimeeste eksponeeritavaid Hummereid kui kauget, aga helget unistust. Kogu melu saadab politseiorkestri kõrvulukustav muusika, pidulikkust vähendab Prussakovi rattaühingu vastuaktsioon. Videos on kähmlusi, groteskseid näoilmeid, filmi lõpetab ühe vene keelt kõneleva vanahärra nõuanne lapsevägistajad, vargad ja muidu peorikkujad ahjus 1200 kraadi juures ära põletada. Kurblik-tõsine hüperrealism, vaatamata autorite väitele, et kõik kokkulangevused reaalsete sündmuste ja isikutega on juhuslikud.  

Eestis valitseva autokultuse teemaga jätkab Reimo Võsa-Tangsoo oma fotoseerias “Milleks tallinlasele SUV?”. Johnson&Johnsoni ja Võsa-Tangsoo tööd illustreerivad keskmise eestlase vaadet sotsiaaldarvinistlikult pinnalt. Autoparkla linna peaväljakul, tugevama eesõigus avalikus sfääris, üleolek erineva/nõrgema suhtes kinnitavad, et farss ja absurd Tartu maantee avamisel ei olnud mitte marginaalsed nähtused, vaid tulevad sootsiumis ka üldiselt esile. Need poliitilisest korrektsusest mitte hoolivad tööd (kas või Võsa-Tangsoo süüdimatus avalikult eksponeerida autonumbrimärke) vajutavad oma utilitarismis salakavalatele nüanssidele. Riigis, mis on endiselt üleminekujärgus, on ka valulisemaid teemasid kui kellegi kõnniteele pargitud maastur. Või siiski? Materiaalse heaoluga tegeleva temaatika taga võib aimata tõsisemat süžeed.

Siiri Taimla samuti väärtushinnangutega tegelevad joonistused peegeldavad suuremat hingevalu. Tööde võrdluse ja kõrvutivaatamise tulemusena tahaks küsida, kas elamegi maailmas, kus autot koheldakse paremini kui last. Taimla joonistused sarjast “Ignalina: Ei!” puudutavad tuumaelektrijaama õrna teemat. Taimla kujutab lapsi, kes on tuumakatastroofi tõttu vigaseks jäänud. Pisarakiskuja? Kahtlemata. Töö põhineb suuresti Tšernobõli näitel, tuues välja samasuguseid võimalikke tüsistusi. Lapsed on Taimla loomes puhta ja kauni tähenduses, vastandudes koleduslikule tuumajaamale. Päevakajaline teema: Taimla näeb probleemi mustvalgelt ning on igal juhul Eesti tuumaprojektis osalemise vastu.

Teine aktuaalne teema kerkib Fideelia-Signe Rootsi töödes. Rootsi vaenlane ei ole mitte kapitalist tingitud idiootsus, vaid endiselt kuum sugudevahelise võrdõiguslikkuse teema: sotsiaalne ja ajatu alates sufražettide ligi 100 aasta tagusest tulekust. Videos “Naiselik vaist” arutletakse teemal mehelik vs naiselik. Kuivõrd intuitsiooni peetakse naiselikuks ja kainet mõistust mehelikuks, süveneb Roots nende klišeede kompimisele tänapäeva ühiskonnas. Võiks ju väita, et esoteerika on pigem naiselik tegevusala ning poliitika mehelik. Rootsi töös aga räägivad peamiselt mehed energiaväljadest jms, samal ajal kui naispoliitikud on oma väljaütlemistes äärmiselt konkreetsed ning toetuvad statistikale. Šovinistlikud kommentaarid mõjuvad pigem naljakalt: tekib hoopis küsimus, kas varsti saame rääkida ulatuslikust meesõiguslaste liikumisest, kuivõrd ka videos mainitakse, et XXI sajand kuulub naistele.

Hoopis kitsama ja personaalsema teemaga maadleb Rait Rosin oma magistritöös, mis koosneb videost (“Peace on Earth”) ja kolmest maalist (“Peace on Moon”). Tööde teema on kunagise eesti maadleja Hugo Rätsepa vaikne vanaduspõlv ja võõrandumine varasemast elust. Video keskmes on vana ja noore dialoog: paljunäinud poolpimeda pajatused ja noored füüsiliselt terved, kuid ehk oskamatult vaatavad silmad. Väljajoonistuva loo visuaalile sobib heliliseks paralleeliks üks AGFi muusikapala sõnad “if you could only see what I have seen with your eyes”.  Ometi mõjub Rosina usutlus maireaunastelikult, kunstiideeline pool vannub alla pateetikale. Vist on nii, et sarnase valuhella videoloo saaks kokku panna ükskõik missuguse vanainimese elust.

Teiste kunstnike taustal eristub Rauno Teider, kes käsitleb religioosseid, igavikulisi ning üldhumaanseid probleeme. Videod “Paabeli torn”, “A ja O” ning “Sinepiiva” moodustavad ühtse terviku. Kunstnik kasutab piiblitekste ning Arvo Pärdi ning Igor Stravinski sugestiivseid heliteoseid, mis teose terviku seisukohalt ehk liigagi domineerivad ning “Paabeli torni” puhul töötavad üks ühele, tekitades ajuti muusikavideo efekti.

Inimese tähtsusetus on teema seeria kõigis osades, rõhuasetus on korduv, leides väljundi kord fokuseerimata figuuris, siis jälle koordineerimata liikumises. Motiiv inimesest kui abitust, ellujäämise nimel rügavast olendist võimaldab leida paralleele video “A ja O” ning Jean-Jacques Annaud’ 1981. aasta filmi “La Guerre du feu” vahel, sest ideelises plaanis tegelevad mõlemad inimese arhetüübiga, surelikkuse ja elumõtte problemaatikaga. Teideri tööde sakraalsuse illusiooni lõhub pildi ülaservas teleturulikult jooksev punane tekst, mis teatab, et videote näol pole mingil juhul tegemist usupropagandaga. Sekkumine, n-ö reality check mõjub antud juhul eriti veidralt, tahaks justkui küsida, kas autor põeb, et teda võidakse valesti mõista. Tõenäoliselt aga on siiski tegu osava ja vägagi teadliku vaataja kiusamisega.

Hoopis elukaugema teemaga tegeleb Alvar Reisneri kontseptuaalne maali seeria “10×1”. Lause “Your works might be infected please contact your brain soon” toimib korraga kümnel mõttelisel, tegelikult on esitatud ühel lõuendil.  Kui tavaliselt vaatleme maali kui ühetasandilist pinda, siis Reisneri teos on teadlikult kihiliseks loodud. Ühe lõuendi kui vähese materiaalse ressursi kasutamisega rõhub kunstnik ökoaspektile, igapäevase ülekruntimise ja -maalimisega vastandab aga kunstiloomet kui kestvat protsessi lõpetatud loomeaktile, mille tulemuseks on n-ö valmisteos.

Uksed ei paukunud, kehavedelikud ei lennanud, noor kunst ei ole vihane ega ülbe, vaid pigem osalusvaatluslik. Viimaste kuude jooksul ebaharilikult sagedaste noore kunsti kuraatorprojektide kõrval on pretensioonitu ülevaatenäitus vahelduseks ja/ehk kõigile täiesti vastuvõetav.