Kõik on üks

Reet Varblane

Suur kunst tunnetab tervikut Evi Tihemetsa ja Epp Viirese ühisnäitus ?Muutes maailma? Pärnu uue kunsti muuseumis kuni 17. II.

Evi Tihemets. Esimene päev. 2002. Värviline lito.

Evi Tihemetsa ja Epp Viirese Pärnu ühisnäitus ei tekita kiusatust otsida ema ja tütre dialoogi, nagu see oli nende eelmise ühisnäituse puhul Ühispanga galeriis, kuigi mõlemal näitusel kohtame üksjagu samu töid. Seekord on tegemist kahe eraldi väljapanekuga või kui veel täpsem olla, siis ema Evi Tihemetsa ulatusliku ja suurejoonelise retrospektiiviga ja tütre Epp Viirese väikese väljapanekuga.

Kuid mõlema puhul tuleb taas mööndus teha. Kuigi Tihemetsa kõige varasemad tööd on 1950ndate lõpust ning ekspositsioon peatub kunstniku kõigil loomeetappidel, ei ole mitte mingil juhul tegemist ajaloolise näitusega: Tihemets tõestab taas, et ta teab, mida teeb, ning teab ka, kuidas seda veenvalt välja panna. Ja mitte ainult seda. Ta mitte ainult ei tõesta, et ta on hea kunstnik, vaid ta lausa sunnib mõtlema, miks ta just praeguses kontekstis niiviisi mõjub. Evi Tihemetsa kunstist 2005. aastal kõneldes ei saa kasutada samasugust sõnavara nagu kakskümmend või ka kümme aastat tagasi. Tihemetsa kontekstitundlik kunst lausa nõuab sama tundlikku retseptsiooni, mis pieteeditundlikult lähtuks nii kunstniku hoiakust, graafikatehnikatest kui spetsiifilistest väljendusvahenditest  ning ka kunstikontekstist. Sama ülekohtune oleks kõnelda ka Epp Viiresest ainult kui oma suure ema varjust: Epp Viires kuulub selgelt oma põlvkonna maalijate sekka, ta on küll vahes romantiliselt vahetum, naiivsem kui näiteks August Künnapu, aga teadlik XXI sajandi medialiseerunud maailma laps.

 

Tihemetsa kaks palet

 

Praeguses kontekstis mõjuvad kõige põnevamalt Evi Tihemetsa 1960ndate ja 70ndate tööd. Tihemetsa puhul ei mängi niivõrd kaasa nostalgiline minevikuihalus, kuigi, mis salata, ka sellel on kindlasti oma roll, sest miks 50ndate padurealism, veel kümme aastat tagasi nii vihatud ideologiseeritud sotsrealism, pakub nüüd lausa visuaalset naudingut, tõlgendamislustist rääkimata. Evi Tihemetsa juures lisandub vastuvõtja minevikuihalusele kunstniku enda soov kommunikeeruda oma minevikuga, selle pinnalt edasi minna. Ilmselt mängib selles oma rolli litograafia taassünd Pärnu litokeskuse eestvedamisel. Midagi pole teha, Tihemetsa viimaste aastate litotehnikas natüürmortide tõlgendamise juures mängivad kaasa Kadri Alesma, Jaak Visnapi jt tööd ning hea maitse ja tundliku värvi kategooriatega pole ka Tihemetsa litode hindamisel enam midagi peale hakata. Ootamatud detailid, kohati lausa klassikaliste kit?ielementide (inglikesed, pitslinikukesed) kõrvutamine klassikalise natüürmordi atribuutikaga (puuviljavaagnad) veelgi ootamatumas värvikombinatsioonis (kollasel taustal vanaroosa mustriga beebiroosa tekstiil, selle kõrval pruun kollaste täppidega naise büst ja pisut heledam pruun savikruus pajutibudega, nende ees valgel vaagnal kollased ja oran?id eksootilised viljad) on nii jabur, et annab silmad ette noorele Warholile endale, ja samas nii võluv ning räägib meie ajast rohkem kui transtsendentaalsusele pürgivad sürreaalsed kompositsioonid. Evi Tihemets ise peab litograafiat, värvilitograafiat mänguks, närvikõditavaks seikluseks: ?Värvilitograafia on nagu mäng, milles peab olema hoogu. /—/ Kogu tegelik tööprotsess toimub kivi peal. Kivile joonistamisel on igal värvil oma kompositsioon. Kõik värvid koos peavad moodustama ühtse terviku. Ainult sel puhul saab lõpptulemus olla mõjuv ja täielik. Mida rohkem on selles mängus värve, seda raskem on töös edasi jõuda?. Evi Tihemets kasutab sellele tõdemusele vaatamata ohtrasti värve ja on selles tõesti edukas.

Kuid Evi Tihemetsa loomingul on ka teine tahk: intrigeerivatele litodele vastupidiselt ülitõsine, lausa pühalikult sublimeeriv külg, nii et temast võib (ja peab) rääkima kui religioossest kunstnikust. Kuigi Tihemets on kasutanud eelkõige kristlikku sümboolikat (ingel, rist), ei ole vaja piirata ei kunstnikku ega ka tõlgendust kindla kaanoniga, oluline on tema tööde sügavus, nii mõttelises kui ka ülesehituslikus mõttes. Ja seetõttu peakski Tihemetsa sügavtrükitehnikas tööde puhul keskenduma nende struktuurile: tasapinnaliste ning sügavust taotlevate pindade ja joonte suhtele. Läbitungimatule mustale ja transparentsele võrgukoelisele pinnale, nähtava ja nähtamatu suhtele või õigemini astmestikule, mis viib nähtamatult nähtavale või osutab millelegi, paneb midagi nägema.

Evi Tihemets tunnetab tervikut, enamgi veel: ta on suutnud taltsutada ka Pärnu uue kunsti muuseumi ülimalt kapriisse suure saali ning luua seal oma atmosfääri. Nii ülevalt piduliku, et Mark Soosaarel polnud vaja vaeva näha kaunihingelise vana daami Aksella Lutsu matusetalitsuse läbiviimisel. Kõrvalruumis kasutab Tihemets aga enesestmõistetava elegantsiga oma 1980ndate sügavtrükke hõrkude sirmide disainimisel, just nagu hiina või jaapani meistrid, kelle arvates kõik kunstiliigid ja ?anrid on võrdsed.

 

Epp Viirese kimbatus

 

Epp Viires on oma tee alguses. Nii võiks tema täpilistes kleitides mustlasnaisi ja -tüdrukuid vaadata Evi Tihemetsa 1970ndate muinasjutu printsesside ning tundlike kätega vananevaid, kuid ikka veel tegusaid sensitiive Tihemetsa ahastava poeedi valgusel. Niisama vahetuid ja isegi niisama naiivseid. Kuigi Epp Viirese mustlasneiud ei ole enam ammu rikkumata looduslapsed, mis siis, et elavad Soome metsakülas: nende maailmapilti on tunginud barbid, kiired autod, seebiooperid, telemaailm.  Ja ka Epp Viires ise, ükskõik kui palju ta ka ei igatseks  lapsepõlvemaailma läbipaistvust, on sunnitud tunnistama, et pärismaailm on segasem ja keerulisem. Ja seda ambivalentsust on ta suutnud ka oma viimastesse maalidesse tuua. Küll tahaks näha, kuidas ta kolmekümne aasta pärast on astunud dialoogi oma praeguste maalidega ning kuidas selle pinnalt on sündinud midagi sama intrigeerivat kui Evi Tihemetsa viimase aja litod.

P.S. Pärnu uue kunsti muuseumi koduleheküljel ja pressiteadetes seisab eksitavalt Kadri Viires. Kinnitan, väljas on Epp Viirese maalid ja fotod.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming