Külastaja märkmed

Ilja Sundelevitš/ T?nud Reet Varblane

Ülo ja Tenno Soosteri näitus Romanovi galeriis  kuni 30.XI.  

Tenno Sooster näituse avamisel Romanovi galeriis.  

 

Ülo Sooster. Punane muna. 1964.

Segatehnika. 2x Georg Poslawski 

 

Nii nagu kutsel kirjas, asus galerii Dolgorukovskaja tänavas maja number 29, korter 104. Kui seisin seal ettenähtud kellaajal, sain aru, et olin ilmselt eksinud. Praeguses Moskvas, mis sõna otseses mõttes supleb rahas, ei hinnata kõrgelt mitte ainult staatust, vaid eelkõige selle välist avaldumisvormi. Võis oletada, et galerii, mis müüb Ülo Soosteri maale ja joonistusi, mida Moskva eksperdid on hinnanud 1,5 miljonile dollarile, paikneb seda summat väärivas kohas. Mina aga seisin remonti vajava tolmuste akendega eelmise sajandi alguse maja ees. Maja fassaadi kaunistas erkkollast värvi gofreeritud plastikust silt, millele oli suurte tähtedega kirillitsas kirjutatud “Second hand”. Ei mingit jälge galeriist. Maja kõrval on kangialune, mis viib hoovi. Kangialuse sissepääsu ees oli kaks prügikonteinerit, millest osa sisu oli juba välja pudenenud. Tavapärased kassid, mõlkis Žigulid ja majaelanike välimus ei jätnud kahtlust, et olin eksinud aadressiga.

Helistasin Eesti mobiililt Tenno Soosteri Iisraeli numbrile, et selgitada, kuhu minna. Osutus, et kõik on õige. Tuli minna läbi selle pika hoovi kolme kangialuse, mööduda vanadest metallgaraažidest ja jõuda värskelt mustaks värvitud raudukseni. Ei mingeid viitasid, mis oleksid lubanud oletada, et ukse taga on galerii, kus oodatakse külastajaid näitusele.

Suletud ukse taga seisis kaks valvurit, kellel oli kutsutute nimekiri. Kui külastajat ei olnud nimestikus, siis võis ta siseneda ainult Soosterite või galeriiomanike loal. Galerii koosnes kahest suurest ruumist, mis kujundatud euroremondi stiilis.

Esimeses saalis eksponeeritakse Tenno Soosteri töid. Peamiselt on need samad tööd, mis Tartu muuseumi näituselgi, ka mõningad uued, mis jätkavad sama suundumust.

Teises saalis on väljas Ülo Soosteri 24 õlimaali ning 40 joonistust ja oforti. Peaaegu kõikide õlimaalide ja ka enamiku joonistuste kõrval olid punased täpid. Õlimaalide hinna diapasoon ulatus 10 000 – 140 000 dollarini, joonistuste ja graafika hind kõikus 700 kuni 2000 dollarini.

Kuuldused sellest, et pärast näitust korraldatakse oksjon, on osutunud valeks. Oksjonit ei tule, sest kõik põhilised tööd on juba leidnud uue omaniku, nende seas “Mosaiiksed kadakad”, “Maastik silmadega”, tööd seeriast “Inimene ja teadmine”. Saali keskel ripub aukohal Ülo Soosteri krestomaatiline töö “Punane muna”, üks kunstniku reprodutseeritumaid teoseid. Näituse üks organisaatoreid Georg Poslawski avaldas soovi, et just see töö võiks kuuluda Jaan Manitski erakogusse; “Punase muna” väljakuulutatud hind on 140 000 dollarit.

Enamik kutsutuid olid perekond Soosteri isiklikud sõbrad. Galeriil polnud vaja veel kedagi spetsiaalselt kutsuda, sest müügietapp oli juba läbitud. Ülo ja Tenno Soosteri näitus toodi ära ajakirja “Time out – Moskva” näituste rubriigis. Ajalehes Kommersant, Novaja Gazeta ja mitmel Interneti lehel ilmusid retsensioonid. Kuid need, kes tahaksid näitust näha, ei leia üles galeriid, vähe sellest nad ei saa ka sinna sisse. Kui galeriiomanikud ei selgita telefonitsi, kuidas neid leida ja millal tulla.

Galerii on teinud ka eksponeeritud tööde kataloogi, mis algab Reet Varblase artikliga “Ülo Sooster – kontaktisik Moskva-Eesti kunstiteljel 1960. aastail”. See on võetud kataloogist “Tallinn-Moskva-Tallinn” (1996), kuid mingit viidet sellele kataloogile ei ole. Inna Kuliku kirjutis “Soosteri mütoloogia Kabakovi järgi” on samuti viidetega varustamata. Sellega on jäetud mulje, et artiklid on kirjutatud spetsiaalselt Romanovi galerii kataloogi jaoks. Kataloogis on avaldatud veel 14 lehekülge Lidia Soosteri raamatust “Minu Sooster”. Esimese lehekülje all on viide, et tegu on mälestuste esimese publikatsiooniga. See oli kataloogi koostaja Boriss Žutovski märkus. Miks Tenno Sooster ja Boriss Žutovski petavad lugejat ega osuta minu poolt kirjanduslikult ümber töötatud, toimetatud väljaandele, kust see tekst on võetud, seda võib ainult oletada.

Kes, kas ja mis tingimustel võib edaspidi Soosteri väärtteoseid näha, on esialgu teadmata. Tuleb ainult loota, et Georg Poslawski sõnad, et põhiostja on Vene kunstifond Jekaterina, on tõsi ja et Ülo Soosteri müüdud töid saab edaspidigi näitustel näha.

Seni võib Internetist lugeda, et tuntud vene kaasaegse kunsti kollektsionäär plastikakende tehase omanik Igor Markin omandas kuus värvilist joonistust. Jääb üle vaid kahetseda, et meie tehaseomanikel ei ole tekkinud soovi säilitada Ülo Soosteri pärandit Eestis.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht