Külm pilk ja pehmed väärtused

ANU ALLAS

Näitus ?Pre-positsioon? Evald Okase muuseumis ja Haapsalu kunstikooli galeriis  kuni 23. VIII. Kunagi aastal 1996 oli kultuurilehe vahel noortekunsti eri. Ei mäleta täpselt, kellest seal juttu tehti, aga meelde on jäänud mõned fraasid (?noortekunst ? kõlab nagu invasport?) ja arusaamine, et ilmselt oleks parem see uute ehk praeguste põlvkondade ja eriti kõikvõimalike x-y-z-generatsioonide teema nüüd mõneks ajaks rahule jätta. Las nad tegutsevad ja küll siis pärast jõuab vaadata, kas oli põlvkond või ei olnudki. Ühe piiritlemiskatsena meenub veel Katrin Kivimaa artikkel ?Alla kahekümneviieste tõde ehk kunst nagu disko? (Kultuurileht 7. III 1997). Viimastel aastatel on aga pigem tundunud, et tõusevad küll üksikud tähed, aga, vaatamata ikka aeg-ajalt üles kruvitud ootustele noorte kunstnike grupiviisiliste väljaastumiste osas ? mida ei ole, seda ei ole. Ja lõpuks pole isegi neopopi puhul päris kindel, sündis see nüüd diskost ja alla kahekümneviieste tõest või millestki muust.

Seega oleks Mara Koppeli kureeritud näituse ?Pre-positsioon? põhjal järelduste või üldistuste tegemine äärmiselt tänamatu ülesanne, kuigi osalejate hulk (31) ja noorus (enamik on lõpetanud kunstiakadeemia viimastel aastatel) seda ehk provotseerivad. Teoseid on mitmesuguseid, nii pigem koolikatsetusi kui ka väga iseseisvaid töid. Autoritest mõned juba teada ja tuntud, mõned seni veel kõrvale jäänud. Niisiis on see kooslus huvitav juba puht-sotsioloogiliselt: kes on need viimasel ajal nn. riikliku tellimuse alusel vabakunstnikuks saanud, mida nad teevad, keda neist teatakse? Et mitte küsida: millest nad elavad, kaua nad viitsivad, mis neist saab? Osalejate hulk ongi ühtaegu näituse tugevus ja nõrkus. Põhjalikkus, juba tuntud ?uute tulijate? ringi laiendamine on äärmiselt vajalik, järskude valikute puudumine ja demokraatia kipub samas tervikut natuke lahjendama.

?Pre-positsioon? on paindlikult kokku pandud näitus, kuid see ei tähenda selgrootust. Tormi ja tungi, sotsiaalseid lausungeid või üldse väga selgelt sõnastatud kontseptsiooni on muidugi napimalt kui ühelt noorteseltskonnalt sageli loodetakse. Teosed on valitud väga hea vaistuga, suunaga sinnapoole, mida vist nimetatakse ?pehmeteks väärtusteks? või võetakse kokku pealkirjaga ?Mis on tähtis??. Kuigi mitte ainult, Maarit Murka ja Tõnis Saadoja kontseptuaalse maali ning külma pilgu puhul ei saa muidugi inimlikust puudutusest vms. eriti palju rääkida.

Pole parata, küllap mängib ka tööde formaat, tehniline teostus ja eksponeerimisviis oma osa, aga maalijad on sel näitusel kõige huvitavamad ja jõulisemad. Olgu siis nimetatud veel Alice Kask, Kristi Laanemäe, Karl Nagel, Tjika Rebane, Hermes Sarapuu, Kaarel Eelma. Kõik on küll erinevad, aga mingit ühisosa võib siin siiski aimata. 1990. aastate kunsti tugevad suunajad, simulaakrumid, meediapained, ülitundlik enesereflektiivsus ja muu taoline paistab oma aktuaalsust kaotavat. Teemade ring on laiem ja tundub, et need noored tegelevad rohkem kohalolemisega, protsessi ja detailidega, ning mitte selle kohalolemise võimalikkuse, võimatuse, määratuse ja lõhestatuse vaagimisega. Õhus on lootust. Eks siis ole näha, mis edasi saab.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming