Ka nõukogude aeg on meie minevik

?es kirjutanud Reet Varblane

  Nõukogude Eesti toidukultuuri näitusest ja tarbekunsti- ning disainimuuseumi plaanidest vestlevad Merike Alber ja Reet Varblane.

 

 

Reet Varblane: Tarbekunsti- ja disainimuuseumis on 14. jaanuarini vaadata Eesti Rahva Muuseumiga kahasse tehtud näitus “Ise sõime, ise jõime… Toidukultuur Nõukogude Eestis”. Kõigepealt oli see näitus väljas Tartus.

Merike Alber: Meie muuseumis on see natuke muudetud kujul: pisut täiendatud, just ühiskondlike toitlustusasutuste teemaga, lisatud on restoranid ja kohvikud, Tartus oli esitatud ainult söökla variant. Pikk peolaud oli Tartus olemas, kuid meil on see uuesti kaetud ning pikem kui seal. Meil on eraldi sisse toodud lastelaud, mis oli kaetud laste sünnipäevade puhuks: kui oli võimalik, siis oli selline lastelaud ka teistel tähtpäevadel. 

 

Kuidas rahvast on käinud?

Päris hästi, arvestades, et detsembrikuu ei ole muuseumide külastamiseks kõige parem aeg, sest kõigi mõtted on ju mujal. Detsembrikuu jooksul külastas seda näitus 1200 inimese ringis.

 

Sa juhtusid enne ütlema, et üksjagu külastajaid ei ole selle väljapanekuga rahul: nad tulevad ilmselt mingi kindla eelootusega.

Mul on tunne, et enamik inimesi, kes meie muuseumisse tuleb, loodab siit eest leida midagi väga ilusat ja unikaalset. Ilmselt see pettumus, et lauad on kaetud tavapäraste nõudega, mida kõik veel mäletavad ja mis kõigil kodus olid, millest oldi 1990ndail tüdinetud ja mida taheti ka mälust kustutada. Nüüd on kõik see taas väljas!

 

Kui praegu vaadata  üksikuid esemeid, jätta kõrvale ebameeldivad mälestused, siis hakkavad need asjad järjest enam tekitama äratundmisrõõmu, mitte -hirmu. Kui palju on olnud juhtumeid, et mõni noor inimene, kes pole nõukogudeaegseid sööginõusid üldse juhtunud nägema, kes on perekonnast, kus need 1990ndail ära visati, on siiras vaimustuses?

See ongi niiviisi: vaatajad jagunevad põlvkondadeks, ühegi noore inimese suust pole ma kuulnud küsimust, miks need on välja pandud. Nad naudivad ja ütlevad, et pole tükk aega midagi nii lõbusat näinud. Noorem põlvkond ei tunne painet, vanemates inimestes on hirm, et see aeg võib tagasi tulla.  Seda näitust ei tasu ju niivõrd tõsiselt võtta.

 

Nõukogude ajast pole mõtet leida ainult negatiivset: personaalsest ajaloost, eelkõige põhjusel, et edasi elada, mäletatakse alati positiivset.

Mind hämmastas, et pikka pidulauda seostatakse ainult kolhoosipidudega. See ei vasta ju tõele, sest kõikidel on olnud elus pidulikke sündmusi, kuhu on kutsutud rohkem kui kümme lähedast sõpra. Siis pidime panema mitmesuguse kõrgusega lauad kokku, katma erinevate nõudega, sest meil polnud nii suuri serviise. Sageli pidime  nõud ka sõpradelt laenama.

See oli ju omamoodi väärtus, kui kasutati kas sõpradelt laenatud või mitmelt poolt ostetud nõusid, sest neil oli isiklik tähendus juures. Kui nüüd peetakse suuri juubeleid või muid tähtpäevi kohvikutes või restoranides, mis on küll kaunilt kaetud, siis seal puudub see soojus, need on neutraalsed, anonüümsed.

Teine probleem, mis selle näitusega hästi välja tuleb, on tarbimisühiskonna mentaliteet: kõike tuleb kogu aeg vahetada, vanad asjad tuleb ära visata. Aga kuhu? Varsti elamegi suurel prügimäel.

Millise prahi sees võime olla kahekümne aasta pärast? 1990ndail hakkasid Eestisse jõudma Hiinas või Taiwanis tehtud odavad, kuid atraktiivsed nipsasjad. Kui kergekäeliselt viskasid siis inimesed ära neid asju, mis olid nende ellu kuulunud varasematel kümnenditel. See oli esimene kord, kui sai omandada seda, mida varem oli võimalik näha klantsajakirjades. Pildid olid meid nii lummanud, et olime valmis loobuma oma kultuuri väärtustest. Eks me ole ju ise paljuski süüdi, et meid ümbritseb masinate toodetud keskkond.

Selle näituse eesmärk on aja taastamine: näidata võimalikult palju erinevaid asju, mitte sügavamalt tollast tarbekunsti uurida. Ka pika laua koostamisel ei tahtnud me näidata terviklikkust, vaid mitmekesisust. See on taotluslik.

 

Tegelikkuses püüdis ju perenaine luua terviklikku lauakujundust: ta püüdis katta väga kenasti, pani küünlaid ja lilli.

Ka meie laud algab Arsi autorinõude ja Tarbeklaasi pokaalidega. Need on väga hästi kujundatud. Kui oleksime pannud ühe komplekti, siis oleksime saanud vaieldamatult maitsekama laua. Kuid siis poleks saanud osutada sellele, kui palju erinevaid tooteid tollal siiski kasutusel oli. Võib-olla pole vaataja meie printsiibist aru saanud. Eks me taha ka, et vaataja hakkaks kriitiliselt mõtlema praeguse kulutamise mentaliteedi peale.

 

Mis saab eksponeeritud esemetest pärast näitust?

Lähevad erakogudesse tagasi. Kaks kolmandikku neist asjadest kuulub erakogudesse, kodudesse. Tõeliselt tore oli tõdeda, kui paljud tulid selle näituseideega kaasa: kuulutasime ju ainult meiliga tuttavatele ja sõpradele. Nooremad inimesed saatsid eksponeerimispalve edasi emadele ja küsisid, kas neil on midagi tollest ajast alles, mida võiks näidata. Väljas on mitme põlvkonna inimeste asjad: need otsiti välja keldrist, toodi suvilast, sest kodudes pole need nõud siiski enam kasutusel.

 

Nüüd on väike lootus, et üks või teine ese võetakse igapäevasesse kasutusse tagasi.

Tarbekunsti- ja disainimuuseumi kogus on vähe tollaseid esemeid, välja arvatud Arsis loodu ja ka Tarbeklaasis toodetu. Oleme tõeliselt huvitatud, et mõndagi neist meie kogudesse osta.

 

Väljas on ju ka Läti, Ida-Saksa, Vene nõud.

Tollal oli ju loomulik, et toorik toodi Riiast ja täpid maaliti meie kunstitoodete kombinaadis. Täpid olid ju moes. Ühel neist serviisidest on veel tähenduslik nimi “Papa, mama i ja”/“Isa, ema ja mina”. See kuulub Kadi Alatalule. Taisto Raudalainen andis muuseumile kasutada ülihea kvaliteediga slaidid, kus on kujutatud tollaseid roogasid. Need olid kuulunud tema vanaema, kuulsa meisterkokk Linda Petti kogusse, kes kasutas neid nii kokkaraamatute kui reklaamide juures.

 

Need näevad ka praegu väga ahvatlevad välja.

Täiesti asjata öeldakse, et reklaam on tulnud meie ellu alles nüüd. Kui palju ilusaid kokaraamatuid siis välja anti. Ka tollased restoranid, kohvikud ja uued, eelkõige tarbijate kooperatiivide sööklad olid terviklikult kujundatud: sisekujundusprojekt telliti algusest lõpuni Arsist, mööbel, kangad, nõud.  Kangamustrites, mööblidisainis järgiti üldist moejoont. Seda, mis toimus muus maailmas, teati ju ka meil, kas siis ajakirjanduse  või ka isiklike kogemuste kaudu.

 

Need kulusid ainult liialt kiiresti: korrashoiule ei pööratud erilist tähelepanu. Konkurentsi ju polnud.

Ideaalis pidi ka siis kõik viimase peal olema: mulle sattusid kätte omaaegsed restoranide toimikud, kategooriate saamise nõuded olid kõrged. See puudutas lauapesu, ruumi suurust, toidukäikude arvu, toiduainete värskust. Iseasi, kui palju seda täideti.

 

Kuidas disainiaasta on muuseumi seisukohalt läinud? Kas see on ainult propagandistlik vaht?

Eks see propagandana ongi mõeldud, kuid propaganda peab jõudma inimesteni, neid mõjutama. Keegi võiks uurida, kas disainiaasta on jõudnud inimeste teadvusesse, kui palju on see neid mõjutanud? Kultuuriaastatega – kunstiaasta, teatriaasta – ongi kippunud nii olema, et pärast ei analüüsita, mida see on tähendanud, kelleni mis on jõudnud. Üks on see, mis vaatajale välja paistab, ja teine, kuhu tegijate arvates on jõutud, mida on see andnud? Vahest aitab disainiaastale kaasa, et “Opi” igas saates on disainiminutid, et disainile juhitakse pidevalt tähelepanu.

 

Mis on tarbekunsti- ja disainimuuseumis edasi plaanis?

Disainiaasta muuseumis jätkub näitusega “Minu maailm: käsitööoskus ja sõltumatus kaas­aegses disainis”. Näitusel näeb briti noorema põlvkonna disainerite töid, kes uurivad käsitöö tähendust ja staatust disainis XXI sajandi alguses. Tallinna näitusel sekundeerivad brittidele eesti tekstiilidisainerid. Näitus on koostöös Briti Nõukoguga. Põnev taaskohtumine tõotab tulla perekond Kermikute näitus: Jüri Kermiku tegemistel oleme silma peal hoidnud, kuid seda, mida teevad nahakunstnik Riina Kermik või nende lapsed, kes on kunstihariduse juba Inglismaal omandanud, on üllatus. Igal aastal valmistab muuseum ette ühe teemanäituse. Sel aastal käsitleme kannu, just vormimuutuste kaudu: kui karahvinile panna tila, kas see on siis tilaga pudel või kann või …? Me ei seosta seda ainult Eestis valmistatuga. Ehtekunsti näeb muuseumis nii rahvusvahelise projekti kui ka metallikunstnike liidu aastanäituse kujul. Kindlasti tuleb ”Klassikute” sarja kuuluv näitus tekstiilikunstnik Lea Valteri loomingust.

 

Suvel on Tallinna Kunstihoones taas plaanis tarbekunsti ülevaatenäitus tööpealkirja all “Asjade seis”. Mida sina ootad selliselt näituselt? Kuidas see võiks olla kokku pandud?

Suhtun skeptiliselt suurtesse ülevaatenäitustesse. Arvan, et see peaks olema projektilaadne näitus, kus on kuraator ja kus esinevad kas osalema kutsutud kunstnikud või kuraator saab ise valiku teha. Kui kuulutada välja teema ja loota, et selle peale tuleb kokku palju häid töid, siis elu on midagi muud näidanud. Palju ilusaid asju ei taga veel head näitust.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming