Ka väike eksliibris võib olla suur kunst

Mart Lepp

Kaheosalise bibliofiilse „Kaljo Põllu. Kogutud eksliibrised I-II ” ilmumine oli hea ettekääne korraldada rahvusraamatukogus kunstniku eksliibriste ulatuslik näitus. Seda tüüpi näituse vajadus tekib ikka ootamatult, õnneks pakkus rahvusraamatukogu oma harulduste kogu saali, kuhu mahtus päris suur raamatukogu kollektsiooni ja minu kunstikogu osa. Olen oma kunstikogu Kaljo Põllu vabagraafikat mitmel korral eksponeerinud ja arvasin, et  tema graafika väikevormid, eksliibriselooming tuleks võtta kokku ülevaatlikus publikatsioonis. Põllu oli selle mõtte suhtes alguses üsna skeptiline: tal oli mitmeid ebameeldivaid kogemusi eksliibriste kogujatega, ta nimetas neid koguni vastikuteks meesteks. Eks nad olid teinud kehvade kontoriprinteritega tema originaalidest kehvi paljundusi ja neid levitanud – selline tegevus kahjustab kunstniku mainet.

Kunstniku 75. sünnipäevaks möödunud  aasta novembris valmiski esimene raamat „Kaljo Põllu 27 eksliibrist”. Valiku tegi ta ise: ei tahtnud tagasivaatavat retrospektiivi, vaid ainult uusi. See idee meeldis ka mulle, ehkki ma hindan väga kõrgelt ka tema varasemaid eksliibriseid. Jäime tulemusega rahule, kuid otsustasime siiski, et selle kõrval peaks olema eelnevast kokkuvõte, muidugi metsotintoeksliibristest, samuti linoolsügavtrükkidest, vormiuuenduslikest klišee ja linoollõike  (või akvatinta) sümbioosis sündinud töödest. Erakordselt meeldivad olid meie sageli pikad vestlused kunsti, muusika ja muuseumide üle. Eesti graafikat me nagu eriti ei puudutanud, kuid mitmel korral, kui viisin talle mõne oma uuema näitusekataloogi, tunnustas ta Raul Meelt ja meie esigraafikuks tõusvat Virge Jõekaldat. Aleksander Vardit nimetas ta mitmel korral meie kõige paremaks abstraktsionistiks ja imestas, et mul oli nii palju tema hilisloomingut.  Põllu oli 1960ndail maalinud mõned abstraktsed tööd ja kinkinud ühe õnnestunuma neist Paul Aristele sünnipäevaks. Aastakümnete pärast oli ta üllatunud, kui helistati galeriist Rios ja kutsuti vaatama üht tema abstraktset maali, mida kavatseti oksjonile panna. Natuke kaheldi, et kas on ikka Kaljo Põllu teos. Põllu tahtis seda tööd siiski tagasi saada, pidas seda oma loomingu seisukohalt oluliseks ja pakkus galeriile vahetuseks viit graafilist lehte. 

Graafika võeti küll vastu, ent maali ei tagastatud, ikka olevat nagu vähe, küsiti, ega tal Elmar Kitse töid ei ole. Tartu ülikooli kunstikabineti juhatajana organiseeris Põllu 1960ndail ülikooli kohvikus terve rea meie avangardkunstnike näitusi, neid ei saanudki mujal tookord välja panna. Olav Marani ja ka Elmar Kitse abstraktsed improvisatsioonid pani just Kaljo Põllu esimest korda näitusena välja ülikooli kohvikus. Kitse näitus  oli juba valmis, ainult plakat puudus. Kits lubas ateljeest midagi leida. Tuli varsti tagasi papile maalitud improvisatsiooniga. See n-ö plakat jäigi pärast näitust Põllule ja kulus nüüd aastaid hiljem marjaks ära. Kui Riose omanikud nägid Kitse maali, anti talle tema oma abstraktsioon kohe tagasi! Kaljo Põllu viimaseks jäänud isikunäitusele tööde valimise ja ülespanemise ajal oli kunstnik juba haiglavoodis, kuid rääkisin talle sellest,  mida ja kuidas kavatsen välja panna. Just pisivormides tulid imehästi välja kunstniku ande need tahud, mis jäid tema esinduslikus graafikas tagaplaanile. Kaljo Põllu peen huumorimeel tuleb esile just tema hilisemates postpopilikes klišee- ja linoollõike sümbioosis sündinud eksliibristes.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming