Kabakov Tallinnas ja Moskvas

Leonhard Lapin

Arvan, et Ilja ja Emilia Kabakovi installatsioon ?Tühi muuseum? Tallinna Kunstihoones on eriti tähenduslik just siin ja möödunud aegade, Tallinna-Moskva avangardi suhete kontekstis. Lõid ju paljud tollased põrandaalused kunstnikud oma teoseid, lootmata neid kunagi, eriti veel muuseumis, eksponeerida. Nii oli mõnedel ka selliseid suuremahulisi teoseid, mis ei mahtunud ei uksest ega aknast välja ning kui nende kunst ausse tõusis, tuli majaseina auk raiuda, et kunstiväärtusi rahva ette viia. Ka ei kujutanud avangardistid ette, et selliseid töid ka müüa saab ning kinkisid oma loomingut heldelt. Nii sai ka Matti Milius, üldse üks väheseid avangardkunsti kogujaid tollases N Liidus, oma kogusse hõlpsasti töid. Mäletan, et just Kabakov kutsus mind üles kinkima oma töid ?kuulsale Mattile?. Nii nagu Kabakov omal ajal ennustas, saigi Miliusest kuulus mees. Kabakovi enda paljud kingitused aga rändavat nüüd kõrgete hindadega mööda rahvusvahelisi kunstioksjone, kust kunstnik ise neid aeg-ajalt tagasi ostab.

?Tühi muuseum?, sakraalne ja mõjuv installatsioon, sümboliseerib minule just seda muuseumi, virtuaalset ideaalset maailma, mille tarvis nõukogude avangard oma tööd tegi. Bachi muusika, helidesse valatud alkeemia, milles muusika ja matemaatika moodustavad võimsa terviku, rõhutab selle muuseumi igavikulisust. Jah, avangard töötas igavikku, ise tulevasele tunnustusele mõtlemata, sest avalikkuse põlatuna kaheldi ju ka oma tööde püsiväärtuses: igavik oli eelkõige loomisprotsessis endas, selles vabastavas hetkes, mil oldi vaba ahistavast ühiskonnast. Ja seda mitte üksnes riigi, rahvuse või kultuuri, tihti ka isikliku elu tasandil, mis vahel oli ju riikliku elu jätk su enda magamistoas.

?Tühjas muuseumis?, hea kui oled üksi, võid meenutada ja vaimusilmas näha kõiki neid kunstiteoseid, kinnistamatut aega ja kohta, sest aeg oli absurdne ning kohta polnud üldse ollagi. Meenutad inimesi ja suhteid, ideid ja kavasid, mis kunagi ei teostunud. Kabakovi loomingu jõud ja tähtsus seisab aga just selles, et ta on aastakümneid kasutanud kõiki võimalusi, et kavatsetu maksimaalselt teostada. Paljudel meist pole sellist indu olnud, pole ka vajalikke vahendeid leidnud ning kavatsetu on jäänudki pooleli. Justkui ootama järgmist elu.

Kabakoviga sain tuttavaks Moskvas 1970. aastal, just pärast Ülo Soosteri surma, nii et saatuse tahtel viimasega ei kohtunudki, aga viibisin ateljees, mida kasutas edasi Kabakov ning nägin hulka Soosteri töid, mida kadunu abikaasa ning sõbrad meile näitasid. Tänu Soosterile olid eesti kunstnikud Moskvas nii kõrgelt koteeritud, et me saime kõikjale sisse, isegi vaatama Kostakise hästi kaitstud kogu. Soosteri eluajal toimis peaasjalikult Tartu-Moskva kunstitelg ning suhe Tallinnaga sai valdavaks alles pärast kunstniku surma, mil Tallinna suhet hakkas juhtima Tõnis Vint ning Moskvas kujunes vaimseks liidriks just Ilja Kabakov. Viimase tollast juhtpositsiooni vene uuemas avangardis kipuvad praegu unustama ka mitmed Kabakovi omaaegsed verevennad.

 

2

Tõnis Vint, kes viis mind Kabakoviga kokku, rõhutas juba siis, et see kunstnik, kes, ületanud tollal levinud popkunsti, ammugi Venemaal valitsenud sürrealismi, teeb midagi täiesti uut, mis saab alles tulevikus tähenduse. Terminit ?kontseptualism? ei kasutanud siis veel keegi, aga Vint aimas kunsti arengut ning Kabakovi rolli prohvetlikult ette.

Kui kunstnik ise on Soosterit võrrelnud vulkanoloogiga, kes ohtlikku kraatrisse vaadates teeb oma avastusi, siis võin kinnitada, et vulkaan tolles ateljees pulbitses edasi. Kabakov tõstis meie ette lauale sadu ja sadu albumilehti, tekstiga joonistusi, lugedes lahkelt ette venekeelset ja tihti üpris keerulist teksti, kommentaaride ja nende kommentaaridega, lisades veel juurde selgitusi. Sukeldusime erilisse maailma, mis tundus esialgu olevat stengazeta (seinaleht) moodi, ent ainult väliselt. Seinalehe kangelased, aga neil tahvlitel kõneldi ju ainult kangelastest, tõelistest ja antikangelastest, hakkasid järk-järgult moonduma, minetama oma sovetlikku ebakuju ning võtsid vormi, mille puhul võisime juba kõnelda inimesest, tema probleemidest, kannatustest ja õnnest üldisemates kategooriates. Ometigi ei sarnanenud Kabakovi persoonid T?ehhovi, Gogoli, Dostojevski ega Bulgakovi tüpaa?idega. Eriti vale oleks Kabakovi võrrelda Bulgakoviga. Need on kaks täiesti erinevat maailma: rõhutan, et juba ajalooliselt olid II maailmasõja, Stalini diktatuuri ning isegi Hru?t?ovi sula üle elanud vene inimesed, seda enam aga vene intellektuaalid, hoopis teistmoodi venelased kui Bulgakovi-aegsed. Revolutsiooni segadused ning ?helge tuleviku? kõikvõimalikud versioonid olid üle elatud, Saatangi oli minema kihutatud, Venemaa oli koos liitlastega sõja võitnud ning maailmariigiks saanud, isegi vabaduse tuuleiil oli läbi Moskva tõmmanud ning sõjajärgne modernism oma rajumates väljendustes siiagi märgi maha pannud. N Liit oli stabiilne ja parasjagu tugev, jämedat otsa aitas kommunistidel kõva käega hoida nii armee kui ka KGB, kusjuures tihti kattusid parteilised, sõjaväelised ja julgeolekulikud ametid. Kontroll inimese üle oli totaalne ning iga vaba looja oli juba eos nurka surutud ning vaid riigi, eriti Moskva suurus oli see, mis tegi igakülgse järelevalve võimatuks. Ka polnud tänapäevast luuretehnoloogiat. Läbi Vene müüri pragude imbus piskuhaaval kõike nii patusest Läänest, unustatud rikka ajaloo keldritest kui ka uue põlvkonna enda teadvustamata meelest, mis reageeris oma loomulikus sünkroonsuses kõigele maailmas toimuvale. Kontseptualism sündis korraga nii Moskvas, Pariisis kui ka New Yorgis; saksofoniröögatusele Sohos reageeris Starõi Arbati tarakan hüppega Lenini kujudega tapeedilt vinegretikaussi. Jõime Kabakovi ateljeenurgas, kus katusel peesitavad tuvid peksid  tiibadega vastu plekki, teed ja viina ning kõnelesime elavalt, mina Josef K. ja Ilja Ivan P. ootamatust kohtumisest Narvas, teine teisel pool jõge, murega, kuidas Eesti-Vene piiri ületada. Iseseisvus oli tollal veel kauge tulevik, aga mina ei häbenenud kõnelda oma rahva okupeerimisest ning Ilja osadusest kannatava vene rahvaga, kes oli paisatud sellesse kommunistlikku sigadusse. Sedaviisi olime küll oma rahva pojad, aga eelkõige kunstnikud, rahvusvahelised mehed, kes ületasid riigipiire nii unenägudes kui ka nägemustes ilmsi, loomingus, mis ei ole kinni ei rahvuses ega riigis. Kui usklikud uskusid Jumalariiki, siis uskusime me sellal Riiki kusagil seal kõrval.

 

3

Pean Kabakovi 55. albumit tema hilisema loomingu baasiks, kunstniku loomingu tipuks. See on arvatavasti vene, aga ka maailma kontseptualismi üks alusteoseid, mille tähendus kasvab aastatega ning mille mõistmist soodustavad kunstniku viimasel kümnendil ehitatud installatsioonid. Albumid algavad küll konkreetse looga, ent kui vaadata neid kõiki koos, ei ole neil algust ega lõppu, nad on mitmemõõtmelised spiraalid, kus isikud, teemad ja kujundid loovad lõputuid mitmetähenduslikkusi. Mind isiklikult vapustas albumites kehastunud tühjuse-kontseptsioon, asjade ja sündmuste sündimine ei kuskilt ning sulamine ei kuhugi. Olin tühjust enne kogenud Malevit?i teostes, tema kosmilistes kompositsioonides, kus tühjus viib meid uutesse, olematutesse maailmadesse, tänase teaduse valgusel multiversumisse ? paralleelsetesse universumitesse. Kui Malevit?i maailm on aga reaalsusest lahti rebinud kosmiline ilm, revolutsiooniaegne unelm, siis Kabakov toob  tühjuse kommunaalkorterisse, ühiskööki, pannile, kus babu?ka turska praeb: see on stagnatsiooniajastu reaalsus, kus ainus argielust pääsemise viis oli uputada see tühjusse. Suurem osa rahvast tegi seda viina juues; ühiskonna poliitiline ladvik end suletud linnaosadesse peites, Lääne filme vaadates ja konjakit juues; avangardne kunstnikkond omailma sukeldudes, sinna kõrvale ka viina juues. Viinavõtmine ning lausropendamine olid levinumad vabaduse vormid, vaimuinimestel oli sellest vähe, loodi ümbritsevast sõltumatu omailm, milles elati tõelist elu. Ning eri rahvusest avangardkunstnike suhtlus oli erinevate, ent samal lainepikkusel toimivate, omailmade suhtlus.

Tühjuse esiletõus loomingumudelis ühendab neid kaht vene modernismi suurkuju: pole siis ime, et on toimunud näitusi ja välja antud raamatuid ?Malevit?ist Kabakovini?. Nad on võrreldavad suurused, üks Nõukogude riigi algusest, teine lõpust: ühe looming sündis otsinguis enne satanistlikku riiki, teise looming lõpeb uue vene riigi otsinguis. Sümptomaatiline on, et mõlemat vene kunsti suurkuju hinnatakse välismaal rohkem kui kodumaal, nii on ka Kabakov oma kulu ja kirjadega esindanud Venemaad Veneetsia biennaalil ja paljudel teistel tähtsatel kunstifestivalidel ning kinkinud teoseid kodumaa kogudesse. Võib arvata, et kunagi hakkavad Vene muuseumid raske raha eest Kabakovi läänest tagasi ostma. Või ei hakkagi, sest meistri näituse vastu ei ilmutanud vene saatkond mingit huvi.

Tallinnas käis Kabakov 1970. aastatel tihti, Tõnis Vint oli üks tema nõustajaid, sest ta oskas hinnata vene kunstniku originaalset loomingut just Lääne tollase kunsti foonil. Paljudele hiljem läände läinud vene põrandaaluse kunsti staaridele sai saatuslikuks tõsiasi, et nad tegelesid Venemaal kunstiga, mis oli Läänes juba möödanik.

 

4

Kabakov, kelle albumid olid piltidena juba ruumilised ning kes oli luues jõudnud iseseisva ruumilise kontseptsioonini, omaruumini, läks pinnalt hõlpsasti üle ruumi, installatsioonidesse. Vaevalt et tema keerulisi ja venekeelseid albumeid oleks installatsioonidega sarnane edu saatnud. Just installatsioonides, viimastel aastatel koos abikaasa Emiliaga, saab ta suurema loomingulise rahulduse. Just seepärast, et too omailm ja omaruum, kuhu nõukogude tülgastava elu eest põgenes, on nüüd teostatud ruumilistes objektides, mis on küll vormistatud ?sotsialistlikult?, ent see on vaid pelk  isiklik väljendusviis, sovetile iseloomulik arhetüüpne vorm, mille all pulbitsevad süvakihid.

1984. aastal külastas Kabakov mind mu Õismäe korteris. Pilte vaadanud, otsustasime järve äärde sööma minna, aga kogu  linn, vilets teenindamine ja toit, kuidagi hale meeleolu hakkas võimust võtma meie keskustelu ülevuse üle, meie omailmad pudenesid justkui koost ning Kabakov ohkas: ?Nad on siis ka Eesti Venemaaks muutnud!? Seepeale otsustas ta ka järgmisel päeval Tallinnast lahkuda, külastades õhtupoolikul veel vaid lähedasi sõpru. Tema kujutelm Nõukogude Läänest, milleks Tallinna Venemaal peeti, oli lõplikult rusudeks varisenud. Jäid veel vaid suhted sõpradega posti teel või juhuslikud kohtumised siin-seal Läänes, kui Eesti lõpuks vabaks sai ning meiesugusedki reisima pääsesid. Nägin Kabakovi uusi töid mitmetel rahvusvahelistel näitustel või muuseumides ning sirvisin ta uusi raamatuid ja katalooge, mida sigines üha rohkem kunstikirjanduse lettidele, üht-teist saatis ta mulle ka postiga. Tajusin, et vana hea Kabakov tegutseb oma loomingu kõrgtasemel edukalt edasi ning temaga kakskümmend aastat hiljem siin Tallinnas kohtudes tundsin, nagu oleksime lahkunud alles eile; sedavõrd tihe on läbi aastakümnete olnud meie vaimne side. Sama kinnitas ka Kabakov.

Audoktori tiitlit kunstiakadeemias vastu võttes sõnas Kabakov, et kõik see, mis toimub, näib unenäona, aga hirmus oleks ka ärgata taas Moskva Stretenski bulvari pööningukambris. Minagi eelistan nüüdseid kohtumisi vabas maailmas, kus riik küll loovat tööd eriti ei soosi, aga ei sega ka. Kunst ei peagi arenema meediakäras, tal on oma sala-asjad ajada; kunstnik osaleb tasahilju elu märkamatult muutvates protsessides, tõustes esile vaid siis, kui riigil ja rahval on kas väga halb või väga hea. Mida muudab üks pilt, üks installatsioon, üks skandaal ? mitte midagi, aga pidev loov protsess, mis liidab loovaid inimesi siin Eestis, on see, mis muudab ühiskonda ja seeläbi ka inimest päevast päeva tasapisi. Selle taustal on just Kabakovi loovus see, mis on meile täna õpetlik. 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming