Kadrioru arhitekt Niccola Michetti. Rooma-Tallinn-Peterburi

Aleksandra Murre

Konverents „Kadrioru arhitekt Niccolò Michetti. Rooma-T allinn-P eterburi” Kadrioru lossis 4. ja 5. juunil.  „Itaallane Niccolò Michetti oli alles 3. aprillil (1718) Peeter I teenistusse palgatud. Veel sama aasta algul oli ta paavsti arhitektina seotud tähtsate ülesannete täitmisega Roomas, kuid nii sellest kui ka ta varasemast tegevusest teatakse vähe (...).” See lause ja veel kolm lõiku oletusi ning Vene arhiividest leitud fakte Kadrioru lossi ja parki projekteerinud arhitekti loomingu kohta raamatus „Kadriorg. Loss ja park” (Tallinn 1988) on enam-vähem kõik, millele  viimase ajani on tuginenud meie teadmised meistrist, kelle käe läbi kerkis Tallinna külje alla Lasnamäe veerule barokne unistus, särav pärl keset karget Põhjamaa loodust. Nagu tabavalt ja kujundlikult märkis konverentsi ettekandes professor Juhan Maiste: „päikesekiir, mis on kukkunud lumme ja tardunud hetkega jääkristallideks”.

Selle tekkimise eel- ja järellugu on Eestist kaugel, mis seletab ilmselt ka seda, miks sellest silmapaistvast arhitektuuriteosest pole meie kunstiteaduses üleliia palju juttu olnud. Võõra võimu tahtel kerkinud palee jäi üksikuks, imetlemisväärseks, kuid ka veidi võõraks nähtuseks, mille mõju kohalikus arhitektuuris on enamasti kaudne ja raskesti tabatav. Paraku võib provintslikku endassesulgumist täheldada mõnes mõttes ka Kadrioru lossi arhitektuuri ja ajaloo mõtestamises, sest vaatamata mujal maailmas ilmunud Michetti loomingut käsitlevate raamatutele ja artiklitele  pole kohalik Michetti uurimine jõudnud Mai Lumiste 1970. aastate teadmistest palju kaugemale. Kadrioru kunstimuuseum otsustas täita selle lünga eesti kunstiteaduses, korraldades rahvusvahelise konverentsi „Kadrioru arhitekt Niccolò Michetti. Rooma-Tallinn-Peterburi”, kuhu olid kutsutud Michetti loomingu uurijad Ameerika Ühendriikidest, Itaaliast ja Venemaalt. Juba teema püstitamisse oli kirjutatud  sisse kaks dimensiooni: teada andmete positivistlik ja viimsel ajal avastatud Niccola Michetti (seda nimepilti kasutas arhitekt ise ja selle all tuntakse teda ka Itaalias, kirjapilt Niccolò tekkis hiljem prantsuse ja vene kunstiajaloolaste käe läbi) elu ja loometöö faktide ühtsesse pilti kokkupanemine ning tema tööde atribueerimine iseloomulike arhitektuurigraafika stilistiliste tunnuste alusel, teisest küljest aga laiema kunstilis-poliitilise taustapildi lisamine;  meistri, tema tellijate, teostatud ja teostamata tööde ajaloolis-filosoofilisse konteksti seadmine.

Kokku sai mitmekülgne pilt Niccola Michettist XVIII sajandi alguse Rooma arhitektuuri ja Vene impeeriumi kujunemisaastate poliitika ja kultuuriloo taustal. Õnneks ei pea ma siinkohal kõike konverentsil kõlanut refereerima, sest ettekannete tekst ilmub täies mahus eesti ja inglise keelde tõlgituna konverentsi kogumikus järgmise aasta kevadel.  Michetti uurimises on lähtuvalt arhitekti eluloost kaks keskust: Rooma ja Peterburi. Itaalia uurijatele on ta üks XVIII sajandi alguse Roomas õppinud ja Carlo Fontana töökojaga seotud meistritest, kes kujundasid välja ja levitasid Euroopas hilisbaroki nn rahvusvahelist stiili, mis jätkas küll mõnes mõttes kuulsate barokimeistrite nagu Bernini ja Borromini teed, kuid vormikeeles vastandus neile, asendades eelkäijate fantaasiarohke, murrangulise  arhitektuuri rangema, klassikalisema ja orderisüsteemi järgiva ehituskunstiga, kus mängu ja fantaasiat ei kohta mitte hoonete mahtudes ja linnaplaneerimises, vaid pigem dekooris ja detailides. Michetti Itaalia perioodi tööd on seotud mõjukate kardinalide peredega (Pietro Ottoboni, Rospigliosi-P allavicinide perekond), teisest küljest Rooma Accademia di San Luca’ga, kust ta alustas oma karjääri paavstiriigi pealinnas, kujundades akadeemia jaoks  kolme kunsti (maal, skulptuur, arhitektuur) liitu sümboliseeriva tunnusmärgi. Huvitav on selle asutuse roll tollases Rooma kunstis: see polnud õppeasutus, vaid professionaalsete meistrite koostöö, dispuutide, teadustöö areen.

Akadeemia korraldas ka arhitektuursete projektide suure auhinnafondiga konkursse „Concorso Clementino”, mis muutus eriti oluliseks ajal, mil ehitustegevus raske majandusseisu tõttu soikus. Accademia di San  Luca arhiivis, mida on põhjalikult uurinud selle juhataja, ka Kadrioru konverentsil esinenud Angela Cipriani, on palju Michetti jooniseid. Mudelid, projektijoonised ja visandid on materjal, mille abil on atribueeritud mitmed Michetti tööd, teiste hulgas ka kuulus Peeter I jaoks ehitatud Strelna palee Peterburi lähistel, mille kuuluvust Michetti loomingusse tõestas 1975. aastal just akadeemia arhiivist leitud jooniste põhjal professor John A. Pinto Princetoni  ülikoolist. Pinto, keda peetakse Michetti loomingu parimaks tundjaks, oli ka Kadrioru konverentsi üks võtmeesinejaid.

Teine keskus, kus on tehtud oluline töö Michetti loomingu uurimisel, on Peterburi, kuid lähenemine ja rõhuasetused on seal kohalikust materjalist ja kontekstist olenevalt veidi teistsugused. Michetti Vene perioodi (ja siia kuulub ka Tallinn) uurimises ja mõtestamises on äärmiselt oluline roll tellijal ja poliitilis-ajaloolisel  kontekstil. Loomulikult on arhitektuur poliitikaga seotud igal ajal ja kõikjal, kuid eriti oluliseks saab see uute võimude enesekehtestamise ajal. XVII sajandi lõpp ja XVIII sajandi algus oli aeg, kui mitmed endised vürstid tõusid kuningateks ning Euroopas algas massiline Versaille’de ehitamine. Nende rajamiseks kutsuti uutesse keskustesse arhitekte eelkõige vanadest kunstimetropolidest – Roomast või Pariisist.

Sellesse ritta kuulus ka uueks Põhja  Euroopa suurvõimuks pürgiv Peeter Suure Venemaa, kes pidi vanale Euroopale endast teada andma ja oma positsiooni kinnitama lisaks sõjarelvadele ka kuningliku arhitektuurikeele abil. Sellise sõnumi, s.o valitseja ülimalt uhke suveresidentsi rajamiseks kutsutigi Roomast Peterburi Michetti. Meistri proovikiviks sai Venemaa lääneprovintsi mere kaldale rajatav väike suveloss Kadriorg. Huvitav ja ilmekas on see, kust pärinevad eeskujud, millele  Michetti tugines Venemaal rajatud ehitiste ja parkide loomisel: enamasti ei ole need seotud arhitektidega (nagu see on Roomas, kus saab tõmmata paralleele Michetti ja ta õpetaja Carlo Fontana, kaasaegse arhitekti Filippo Juvarra jt vahel), vaid ehitusisanda Peeter I reisikogemuste ja maitse-eelistustega.

Nii on Kadrioru (ja hiljem ka Strelna) alumise ja ülemise aia planeeringus näha Hannoveri Herrenhäuseni lossi uue pargi motiive. Vene tsaar vaimustus  sellest Euroopa ringreisi ajal ja tellis selle joonised oma kogusse (Kadrioru pargi ja siin teostamata jäänud purskkaevude süsteemi eeskujudele ja võimalikele prototüüpidele oli pühendatud noore Peterburi arhitektuuriajaloolase Aleksandr Kretšmeri ettekanne). Peterhofis, kus Michetti projekteeris suure osa purskkaevude ja grottide komplekse, sekkus tsaari käsi ka otseselt ehitusprotsessi: ta muutis arhitekti joonistel kord basseinide kuju, kord lausa  andis ette kogu üldplaneeringu. Võib arvata, kui keeruline oli tegutseda peaarhitektina olukorras, kus lõpliku otsuse tegi kõige kõrgem tellija, mitte looja. Michetti Venemaal teostatud ja teostamata jäänud tööde ülevaate andis konverentsil Sergei Gorbatenko, silmapaistev Peterburi ja selle ümbruse XVIII sajandi arhitektuuri uurija ja muinsuskaitse spetsialist.

Siinkohal peitub ehk ka vastus küsimusele, mis tekitas konverentsil pikema diskussiooni: miks  Michetti, kes oli oma viie Peterburi aasta jooksul väga edukas, hinnatud (talle maksti algul 3000, siis 5000 hõberubla aastas, mis ületas mitmekordselt ta Rooma tellimuste tasu) ja kellel oli väga kõrge positsioon (uue impeeriumi pealinna peaarhitekt), ei jäänud siiski Venemaale? Kas kaalus kopsaka töötasu ja ambitsioonikad väljakutsed üles perekond, kes Rooma  jäi, või kogu harjumuspärane Itaalia kunstimaailm koos tsunftisiseste kontaktide, mõjude ja loova konkurentsiga? Tõenäolisem tundub aga see, et Michettit ja tema hoogsat, baroklikult lopsakat ja teatraalset stiili Venemaal enam ei tahetudki, kuigi formaalselt tema lepingut  pikendati. Sellisele vastusele osutab suur hulk Michetti realiseerimata suurprojekte: Kroonlinna majakas, kanali kohale projekteeritud kõrge keerulise vormiga torn, mille aluseks oleva kaaristu alt pidid mahtuma läbi viiemastilised fregatid; Euroopa ülikoolide ja jesuiidikooli põhimõtteid ühendava õppeasutuse Sad Petrov rajamine Peterburi; kaheteistkümne kolleegiumi hoone (realiseeritud Domenico Trezzini ja Theodor  Schvertfegeri projektide järgi). Isegi Peeter I kinnisidee, Versaille’st uhkema residentsi rajamine Strelnas, jäi lõpetamata valitseja huvi kadumise tõttu.

Võib arvata, et pärast 1721. aasta Uusikaupunki rahuga võidukalt lõpetatud Põhjasõda tugevnes Venemaa positsioon Euroopa poliitilisel areenil sedavõrd, et Peeter I ei pidanudki enam oma riigi tõsiseltvõetavust tõestama teistest suuremate ja uhkemate rajatistega. Partnerina, kellega arvestatakse,  hakkas Peeter I ka avalike hoonete puhul eelistama Hollandi arhitektide (eelkõige Steven van Zwieteni) kainemaid, tagasihoidlikumaid ja kodanlikumaid lahendusi. Michetti lavastuslikku ja hoogsat arhitektuuri näeme ehedal kujul San Pietro kirikus Zagarolos Rooma lähedal või Palazzo di Colonna juurdeehitustes. Meistri loomusele vastas veelgi paremini  „kaduvarhitektuur”: teatrilavastuste, pidustuste ja ilutulestike kujundus. Need tema teosed on meieni jõudnud vaid meistri suurepäraste sulejooniste kujul. Hakates rääkima lugu arhitektist, kelle saatuse ja ajaloo tuuled tõid hetkeks Tallinna, hargneb lahti terve ajastu pilt. Vaid seda tervikut silmas pidades suudame paremini ja adekvaatsemalt mõista Kadrioru lossi, meie barokkpärli või siis jääkristalli tähendust ja positsiooni üldises kunstiajaloo kontekstis, oskame näha seda suure mosaiikmängu lahutamatu killuna, mitte kauni võõrkehana väikesel maal.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming