Kadunud paradiis

Reet Varblane

Veneetsia biennaali satelliitnäitused on küll ebaühtlase tasemega, kuid sealt leiab alati midagi sümptomaatilist.

Veneetsia biennaali taolisi hiiglaslikke väljapanekuid on väga kerge ülistada ning sama kerge on nende puhul ka üleolevalt õlgu kehitada, et “seda kõike oleme juba näinud”, ning süüdistada seda ülimalt institutsionaliseeritud bürokraatias, mille puhul pole võimalikki midagi tõesti uut ja huvitavat välja tuua. On selge, et mõlemad äärmuslikud hoiakud on pealiskaudsuse (ja vahest ka hindaja ebakindluse) vili, kuid tilluke tõepõhi on mõlemal äärmusel all. Veneetsia biennaal on kord-korralt omandanud järjest suuremaid mõõtmeid, vallutanud järjest uusi eksponeerimispindu ning pakkunud välja teistsugust esitamistaktikat. See kõik on andnud vastandliku tulemuse. Positiivse poole pealt on see tähendanud väikeste (ning kesksest kunstielust kõrvale jäänud) maade nähtavakstegemise võimalust, biennaali järjest demokraatlikumaks muutumist ning institutsionaliseeritud bürokraatiamasina tagaplaanile surumist ehk tõepoolest maailmakunsti biennaali ülesehitamist, kus ei maksa enam vanad hierarhiad ning kõigil, ka kõige pisematel, on õigus oma häälele. Teiselt poolt on see tendents teinud biennaali vaat et hoomamatuks: vähemalt nädala jooksul ei jõua küll kõike üle vaadata, süvenemisest kõnelemata. Kuid süvenemise võimatus tekitab pealiskaudsust, mis omakorda viib paremal juhul tagasi harjumuspärase vastuvõtmise ehk vanade hierarhiate juurde, halvemal juhul tekitab lihtsalt peataolekut ja stressi.

Kuraatoriprojekti ja rahvuspaviljonide kõrval figureerivad veel kõigis biennaali tutvustavates väljaannetes (kataloog, pressiteated, kodulehekülg, reklaambrošüürid) satelliit- ehk, nagu neid on nimetatud viimaste biennaalide puhul, kõrvalnäitused (ehk ka külgnevad väljapanekud, kui järgida täpset terminoloogiat – collateral).

Tänavusel biennaalil on 34 satelliitnäitust ehk kuraatoriprojektiga külgnevat sündmust. Varasemaga võrreldes on nende arv pisut suurem, kuid oluline pole siinjuures mitte niivõrd kvantiteet, kuivõrd valikuprintsiip: milliseid kuraatoriprojekti rõhuasetusi on tahetud (kas siis teadlikult või ka ebateadlikult, sest kuidas satelliitnäitused on täpselt kokku pandud, ei oska öelda) eraldi välja tuua. Biennaali deviis “Mõtle meeltega, tunneta mõistusega” (“Think with senses, feel with the mind”) on mõneti vastuolus tavaloogikaga, kuid metafoorsena toob väga hästi välja ootused, milline peaks olema praegune kunst või õigemini, kuidas peaks see toimima: kas sellest peaks aru saama vaid siis, kui tuntakse selle koodi, või peaks seda saama vastu võtta ka emotsioonide kaudu ning selleks, et sügavamalt mõista, oleks alles pärast vaja kasutada eelteadmist, mõistust? Kuraator Robert Storr esitab kataloogi eessõnas mõttekäigu, et ilmutusi tuleb ette, kuid mitte kunagi ei jää need kestma. Ning seetõttu, nüüd tsiteerib Storr James Joyce’i, tuleb ära kasutada kunsti võimet avalikustada, et säilitada, uurida, analüüsida, tõlgendada avalikustatud ilmutust. Ilmutus on aga midagi sellist, millele vaid teooria(te) ja mõistuslike konstruktsioonidega ei lähene, ilmutus eeldab emotsionaalset vastuvõttu. Nii et kunsti roll (üks paljudest) on luua maailma mõistmiseks emotsionaalne väli, nihestatud kommunikatsioon.

34 on piisavalt suur arv, et kõik satelliitnäitused saaksid olla supertasemel ning kõnetada vaatajat nii emotsionaalselt kui ka pakkuda talle sügavamat mõtisklusainet. Kuid just satelliitnäituste (või sündmuste) seas on ikka olnud midagi niisugust, kus lisaks sellele, et on väga täpselt tunnetatud kogu suurürituse atmosfääri (kontsepti), on antud omapoolne edasiarendus, tõlgendus. Ka tänavu vastab sellele määratlusele lausa ideaalselt vähemalt (sest kõiki  näitusi ei jõudnud vaadata) neli: Bill Viola videoinstallatsioon, Jan Fabre’i antropoloogiline projekt, ladina-ameerika kunsti näitus “Territooriumid” (“Territorios”) ja mustlaskunsti näitus “Kadunud paradiis”. Kuid et teiste vastu mitte päris ülekohtune olla, siis traditsioonilised Briti Nõukogu toetusel loodud Walesi, Šoti ja Põhja-Iirimaa projektid olid igati huvitavad ning ka väga tugeva emotsionaalse laenguga. Seda iseäranis Willie Doherty “Kummituse lugu” (“Ghost story”). Ka hommage’id Pierre Restanyle ja Harald Szeemannile, iseäranis Lucrezia De Domizio Durini kureeritud Szeemanni austusavaldus, sest seal oli kuraator sidunud legendaarse, lausa apologeetilise kuraatori sama legendaarse kunstniku Joseph Beuysiga ning loonud Beuysi XX sajandi meistriteose “Elava skulptuuri” ainetel koos eri sotsiaalse, poliitilise ja majandusliku  taustaga, eri rassist osalejatega oma väljapaneku. Loomulikult ei puudunud Hongkongi ja Taiwani väljapanek, ekskursid itaalia praegusesse kunsti nii old grand man’i Emilo Vedova isikunäituse kui ka noore itaalia kunsti auhinnatud tööde näol, Achille Bonito Oliva kuraatoriprojektid (mõni päris kummaline, nagu näiteks transtsendentaalse realisti Adi Da Samraj personaalnäitus). Omamoodi tähenduslik on Ida-Euroopa jõudmine eriprojektide sekka: nii poola poeedi ja kunstniku Lech Majewski videoinstallatsiooni, Biljana Cirici ja Karin Cavassa kureeritud lühikest aega kestnud migratsiooni käsitleva projekti või kahe vene kunsti näituse näol. Vene kunsti näitustest üks “Torm ja Sadam. Ootame muutust” (“The Storm and the Harbour. We are Waiting for the Change”) kuulub taas hommage’ide hulka, seekord Peterburi neoakademismi suurkujule Timur Novikovile, teine on Moskva noore fotokunstniku Stas Polnarevi Rossia hotelli lammutamise (ehk Moskva linnapea Lužkovi rekonstrueerimisprojekti ühe detaili) dokumentatsioon.

 

Bill Viola on omaette klass

Bill Viola on omaette klass. Seda ei pane ilmselt küsimärgi alla mitte keegi, kes tema videosid või õigemini seda, kuidas ta on videokunsti tehnoloogiat kasutanud hingeseisundite (lootus, armastus, kaotus, meeleheide) väljatoomiseks või nende analüüsimiseks. Bill Viola analüüsib, kuid ta on suutnud lahti lõhkuva tegevuse ehk analüüsi siduda analüüsi igal sammul tervikpildi ehk sünteesiga. Ja enamgi veel, ta on suutnud vaataja niivõrd kaasa haarata, et vaataja samastab ennast Viola tegelastega või õigemini nende hingeseisunditega. Veneetsias esitab Viola spetsiaalselt Oratorio San Callo kiriku tarvis tehtud projekti “Kaldata ookean” (“Ocean without a Shore”). Püha Markuse platsi lähedal asuva XV sajandi kiriku intiimne interjöör  ei ole pelgalt videoinstallatsiooni eksponeerimispaik (sest kirik on vägagi tavaline biennaali näitusepaik), vaid selle sisuline osa. Kiriku kolm altarimaali on asendatud videotega: ekraanile ilmuvad läbi ülitugeva veejoa ning intensiivse valguse figuurid – noored ja vanad, naised ja mehed, musta-, kollase- ja valgenahalised, ilusad ja inetud, terved ja haiged – ning kaovad taas pimedusse. Kunstnik ise avab oma projekti: “See kõneleb  surnute kohalolekust meie elus. Kiriku kolmest altarist on saanud surnute käik siinsesse maailma ja tagasi. /—/ Kuid, olles ükskord läbi teinud ümbersündimise, saavad kõik inimesed aru, et nende viibimine siinses maailmas on piiratud ja nad peavad lahkuma materiaalsest maailmast, et naasta teise maailma. See tsükkel kordub igavesti.”

Surnud, tagasitulek ja sellega kaasnev hukatus on praeguse meelelahutustööstuse üks meelisteemadest. Violal ei ole ei õudusfilmide ega ka kõikvõimalike müstifitseeritud new age’i esitlustega mitte midagi pistmist, ka mitte kriitilisel tasandil. Bill Viola on lähtunud XIII sajandil Andaluusias elanud müstikust Ibn al’Arabist (kellelt laenas nimetuse): “Meie mina on kaldata ookean. Seda silmitsedes ei näe ei otsa ega äärt, ei selles ega ka teises maailmas” ning XX sajandi senegali luuletajast Birago Diopist: “Surnud ei lähe kunagi päriselt, nad on naise rinnas, nad on lapse nutus ja põlevas tõrvikus. Nad ei ole meie maailmas, nad on kustuvas tules, nutvas rohus, ägavates kaljudes, nad on metsas ja nad on majades, surnud ei ole surnud”. Ja see, mis kunstnikku eelkõige huvitanud on ja kuhu ta nii võimsalt ka vaataja kaasa viib, on piir – selle ja teise maailma, meie enda ja ümbritseva vahel.

Piiri käsitleb ka tänavune ladina-ameerika väljapanek. Territooriumide kontseptis ei ole iseenesest midagi uut, see, aga laiemalt geopoliitika on viimase aja kunsti üks kõige ekspluateeritumaid teemasid. Itaalia Ladina-Ameerika instituudi näitused on suutnud, ükskõik millise ühendava teema nad siis ka ei oleks valinud, vältida stereotüüpsust. Ladina-Ameerika väljapanekud on olnud parajalt doseeritud emotsionaalsuse ja dokumentalistika, praeguse kunsti keele ning lokaalse koloriidi segu. “Territooriumide” kuraator Irma Arestizàbali toob kataloogi eessõnas välja kaks raskuspunkti: piir ja mälu. Mõlemad määratlevad oma ja võõra, keskse ja Teise. Ladina-Ameerika kipub tavateadvuses moodustama ühtset, sageli isegi (üle)müstifitseeritud tervikut: Uuest Maailmast õnne otsima suundunud uhkete hispaanlaste veelgi uhkemad järeltulijad, kellele muistsete maiade või asteekide kaugete järeltulijatega segunemine on lisanud kõva annuse müstikat, kirglikkusest kõnelemata. Ladina-Ameerika maadel on küll teatud ühtseid jooni ajaloos ja ka geograafias, kuid nende erisus ei ilmne sugugi mitte ainult riikide, vaid palju väiksemate territooriumide, saarte kaupa. Arestizàbal toob sisse lausa arhipelaagi mõiste. Ja seda nii-öelda arhipelaagi näitus püüabki kombata. Just nimelt kombata, sest tervikkangas on kootud üksikutest fragmentidest ja nende piirist. Näituse kahe võtmeteosena võiks tuua välja Manuela Ribadeneira (Ecuador) installatsiooni, kus ta on tõlgendanud piirijoont kui kokkuleppelisi sümboleid, omamoodi tähestikku, ning Patricia Bueno (Peruu) kollektiivse mälu psühhoanalüütilist tõlgendust, et tuua välja naise roll ja koht Ladina-Ameerika sootsiumis.

Kui “Territooriumid” on siiski üks järjekordne ladina-ameerika kunsti väljapanek, siis I mustlaskunsti näitus “Kadunud paradiis” on omaette nähtus. Kuraator Timea Junghaus on julgelt rebinud loori mustlasi kui kõige enam mütologiseeritud ja üleromantiseeritud rahva käsitluselt. Ta on toonud välja 15 kunstnikku kaheksalt maalt (sugugi mitte ainult Ungarist, Rumeeniast ja Albaaniast). Kõik nad on rahvuselt mustlased, kõik saanud kunstihariduse ja kõik võitlevad oma identiteedi eest, ning see pole sugugi nomaadist mustlasparuni või ennustajamoori või graatsilise mustlasneiu oma, keda kutsuti pidudele tantsima ja laulma ning ka peremehi lõbustama. Mustlane (rom, nagu nad ise ennast kutsuvad ja nagu ingliskeelses kirjanduses nüüd ka neid gypsy asemel nimetatakse) on rahvus, kuid pillutuna laiali paljudesse riikidesse, assimileerunud vähem või rohkem sealsesse keskkonda. Soome (mustlas)kunstnikku Kiba Lumbergi video lõpeb sõnadega: “Ma ei meenuta, et ma olen mustlane, kuid ma näen mustlastest und ja mustlased ümbritsevad mind”.

Kuraator on põhjendanud väljapaneku pealkirja kui igatsust paradiisliku elu järele, kus mustlastel oleks võrdväärne, mitte kahtlase ja kummalise minoriteedi imago. Nii võikski kogu väljapanekut vaadata kui fragmentidest koosnevat teekonda “kadunud paradiisi” poole, mis konkreetseid teoseid vaadates pole küll veel Viola meistriteosed, kuid mis tervikuna moodustab tõelise arhipelaagi, mis mitte ainult ei võlu, vaid paneb mõtlema. Tõsiselt mõtlema. Üks asi on Euroopa ametlik poliitika, teine, ja märksa tõsisem, tegeliku tolerantsi küsimus. Või nagu tuntud režissöör Wim Wenders kirjutab näituse saatesõnas: “Puhastagem oma mõtted ja avagem kõrvad ja silmad Euroopa esimesele algupärasele kultuurile, mis võib ainult rikastada meie arusaama tuleviku piirideta Euroopast.”

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming