Kadunud raamatukogu, kadunud kunst

Teet Veispak

Sellest on praeguseks juba tükk aega möödas, kui Kirjanike Maja Kuninga tänava poolselt seinalt kadus Jüri Ojaveri installatsioon “Mati Undi raamatukogu”. Ometi oli möödujail võimalik seda näha vaat et pool aastat. Alguses oli see muidugi uhkem, kuid eks meie muutlikud ilmad ja kes teab kust tulnud kirjandussõbrad tassisid sealt raamatuid tasapisi ära. Lõpuks nägi see välja päris armetu ja polnud ka ime, et majaomanik lasi selle lõpuks maha võtta, kuna nende asi on luua uusi tekste ja raamatuid, mitte aga vaadata, kuidas algselt ilus köide vihma ja tuulte käes laguneb. Ja eks oli raamatuarmastajalgi  (rääkimata bibliomaanidest) seda valus vaadata.

Nii meenubki see Ojaveri töö mulle alati, kui juhtun sealt mööda kõndima, justkui tuletades meelde eksiarvamust, et raamat on igavene – kaob seegi nagu kõik muugi. Haihtunud on terved ilmatu uhked ja kindlad raamatukogud, rääkimata siis tänava meelevalda eksponeeritud paarist avatud riiulist. Põlevad nii raamatud kui käsikirjad, hukka lähevad need ka avatud taeva all.

Tänapäeva kunstis on raske leida materjali, mida kunstnikud ei kasutaks – sellist polegi, nagu ka mooduseid, kuidas seda eksponeerida. Kõige steriilsemalt, vähemasti paistab mulle nõnda, on eksponeerinud raamatuid avalikus ruumis Martin Guttmann ja Michael Clegg. 1990ndate esimesest poolest on nad seda teinud korduvalt mitmes kandis, varieerides vaid suletud klaasustega raamatukappide ning nende asukohaga, alustades linnaruumist ja lõpetades vana juudi surnuaiaga. Ent raamatute kasutamise näiteid võib tuua lõputult; üks ehk mitte kõige õnnestunumaid on praegugi käepärast võtta Tallinna Linnagaleriist.

Ojaveri installatsioonile andis puudutava mõõtme ehk seegi, et tegemist oli nüüd lahkunud  Mati Undi (kui kunstnik installatsiooni möödunud aasta juunikuus tegi, siis kirjanik veel elas) raamatukoguga. Igaüks, kes on mingil mitte tavapõhjusel kolinud ning sel moel oma senisest elust separeerunud, teab, et inimese ja tema raamatute teed võivad kõige kummalisemalt lahku minna. Nii võib osa su raamatutest sattuda kellegi installatsiooni materjaliks. Nagu antud juhulgi. Aga eks ühest sellisest võimalusest kirjutanud ka Mati Unt oma “Sügisballis”: “Nad jätsid tantsu ja hakkasid raamatuid aknast välja loopima. Theo vaatas hämmastunult, kuidas kallid köited asfaldil maandusid. Ühe nime jõudis ta enne näha – see oli Joseph Gregori “Weltgeschichte des Theaters”. See on ju puhas raha, mõtles Theo vihaselt, oma viiskümmend kulli tükk. Ta silmitses kadedalt alla öhe, kuidas üksikud möödakäijad kalleid raamatuid silmitsesid ja taas asfaldile viskasid. Ma toon need teile tagasi, ütles ta abivalmilt, aga näitleja, see pikem, puhkes naerma. Väike, käbedam, patsutas Theole õlale ja irvitas: las nad olla, me oleme neist üle kasvanud! Theo lõi käega ja istus lühema tüdruku juurde.”

Ilmselt oli Ojaveri kasutatud raamatute omanik neist “üle kasvanud”, sest miks nad muidu olid kastiga kusagile Lasnamäe tühermaale tassitud. Habent sua fata libelli.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming