Kadunud skulptorid

Andekad paljutõotavad kunstnikud Linda Sõber ja Endel Kübarsepp ei kaotanud paguluses mitte ainult erialased võimalused, vaid ka teineteise läheduse.

JUTA KIVIMÄE

Näitus „Kadunud eesti skulptorid. Linda Sõber ja Endel Kübarsepp“ Kumu projektiruumis kuni 19. XII. Kuraatorid Ulrika Jõemägi ja Juta Kivimäe, kujundaja Isabel Aaso-Zahradnikova.

Linda Sõbra (1911–2004) ja Endel Kübarsepa (1912–1972) lühikese kodumaise loominguperioodi edulugu muutub kirjade, fotode, mälestuste ja eksiilkirjanduse ning ajakirjanduse välja valgustatuna eellooks nende pagulasaastate traagikale. Ent kahe kunstniku loo kõrval on oluline ka kahe inimese, Linda Sõbra ja Endel Kübarsepa lugu, kes paguluses ei kaotanud mitte ainult erialased võimalused, vaid ka teineteise läheduse ning jõudsid lõpuks lausa erinevale mandrile: Linda Sõber jäi Euroopasse, Endel Kübarsepa elu möödus Ameerikas.

Mõlemast kujurist kujunes kohe erialase karjääri algusaastail 1930. aastate teisel poolel tunnustatud ja lootust­andev kunstnik, kelle esinemisi kajastati tollases ajakirjanduses korduvalt. Nad jõudsid kunstiarvustustesse juba enne Pallase lõpetamist, sest mõlemad esinesid tollastel suurtel kunstinäitustel. Ka Pallase õpilas- ja lõpetajate välja­panekud olid suursündmused, mida alati kajastati. II maailmasõja ajal toimunud intensiivsest näituseelust leidub Tallinna ja ka Tartu kunstimuuseumis mõlemalt skulptorilt küll mitte väga arvukas, ent väärikas ja rikastav kollektsioon. Neil aastail tekkis ka kunstnike lähedane isiklik side, mis kindlasti mõjutas mõlema loomingut.

Pere toetus

Linda Sõber ja Endel Kübarsepp abiellusid 14. IV 1941. aastal. Ent pole päris kindel, kas nad jõudsidki ühise elu­korralduseni. Sellest pole säilinud kirju ega mälestusi. 1943. aasta mais sündinud poeg Toomas Kübarsepp mäletas lugusid, mis elasid edasi tema ja tema ema Linda Itaalia kodus, need esindasid aga ema vaatenurka. Linda Sõber ja Endel Kübarsepp olid oma elukorralduses iseseisvad, see ei vastanud kaugeltki levinud ettekujutusele tollastest vaestest kunstitudengitest. Mitmete kunsti­tudengite elutingimused olidki kahetsus­väärselt kasinad.

Endel Kübarsepp, Linda Sõber, Eduard Kutsar, Lydia Laas ja professor Anton Starkopf Pallase skulptuuriateljees.

Eesti Kunstimuuseumi fotokogu

Linda Sõbra vanematele kuulus Tartus ja ka mujal Lõuna-Eestis kinnisvara ja tema õpinguid toetas ka ema vend, laiahaardeline ärimees Jaan Sõrra, kellele 1924. aastal ostetud San Remo villas mööduski suurem osa Linda Sõbra sõjajärgsest elust. Vanemad toetasid tema ja ta õdede-vendade hariduspüüdlusi (Linda oli lõpetanud enne kunstikooli astumist 1930. aastal Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlaste gümnaasiumi majapidamise haru) ja ka erialast enesetäiendust väljaspool Eestit. 1931. aastal käis Linda Sõber Riias, 1936. aastal Helsingis ning 1937. aastal tegi õppereisi Pariisi, Berliini ja Dresdenisse. Oma Pariisi-reisil sattus ta samal ajal Prantsusmaa pealinnas elanud Andrus Johani ning seal õppinud kunstikoguja Luise Sideri seltskonda, kellega koos külastati Eduard Wiiralti näitust. Andrus Johani hukkus mahalastuna esimesel sõjasuvel, seni teenimatult vähe tuntud Luise Sider aga, kelle tegevusest kollektsionäärina ilmub Eesti kunstimuuseumi kogumikus peagi Mai Levini uurimusartikkel, tegutses kodumaal hilise eani panga- ja hoiukassade ametnikuna ning tema enam kui 400 nimetusega kunstikogu on jõudnud Eesti kunstimuuseumi kogusse.

Endel Kübarsepa isa töötas Tartus Vironia korporatsiooni kokana ning perekond koos mitme majakondsega elas suures korteris Ungern-Sternbergide suguvõsale kuulunud majas, mis Tartu pommitamisel hävis. On teada, et enne kunstiõpinguid huvitus Tartu poeglaste gümnaasiumi lõpetanud Endel Kübarsepp muusikast ja teoloogiast, ent temast sai professor Anton Starkopfi lemmikõpilane. Perekonnaalbumis leidub Starkopfi portreefoto, mille pöördelt võib lugeda: „Minu kõige isemeelsemale õpilasele“. Starkopf on portreteerinud Kübarseppa ja ka Sõpra.

Põgenemisotsus tekkis Linda Sõbral ja just tema kutsus teekonnale ka oma ema. Endel Kübarseppa võisid mõjutada tema vanemad. Abielupaar ei siirdunud 1944. aasta suvel Saksamaale koos, vaid Kübarsepp asus laevale koos õe Leiliga, Sõber aga tegi läbi teekonna Lõuna-Eestist Tallinna sadamasse, kaasas vanaldane ema ja 1943. aasta mais enneaegselt sündinud pisipoeg, kelle toitmiseks talutati hobuvankri järel lehma. Endel Kübarsepp jõudis oma perekonnale järele 1944. aasta sügisel Erlangeni põgenikelaagrisse Baieris. Kunagine lähedus näis olevat kadunud, ent olude sunnil elati tihedalt koos, ka koos Linda Sõbraga põgenenud ema ja väikene poeg.

Geislingeni laager

Endel Kübarsepa ja ka temaga 1949. aastani koos olnud perekonna elu- ja töökohtade kohta aastatel 1937–1949 annab ülevaate 1949. aastal Geislingenis täidetud C.I.C. skriiningu küsitluslehelt. Kogu põgenemisteekonna vältel leiab dokumentidest koos Linda Sõbra ja Endel Kübarsepaga juba kodumaal traagiliselt abikaasa kaotanud Agathe Veeberi, kes emigreerus 1950. aastal Ameerika Ühendriikidesse, kus jätkas erialast karjääri. Fotodel leiame Ilse Leetaru koos arstist abikaasa Edmundiga ning Anu Uustalu koos õe Benitaga, kes jäid kunstnikepaari kirjasõpradeks ja toetajateks elu lõpuni.

Sõja-aastail ei olnud pagulaskunstnikel Saksamaa laagrites vähimaidki võimalusi. Läbi laagrite rännates töötas Kübarsepp perekonna elushoidmiseks ehitus- ja vabrikutöölisena, vahel ka õpetajaametit pidades. 1947. aastal jõudis perekond Geislingeni põgenikelaagrisse, kus Ameerika vägede saabumisega 1945. aasta aprillis muutus kogu põgenike senine elukorraldus. Eestlaste Mekaks nimetatud Geislingeni DP-laagris moodustasid eestlased, leedulased ja lätlased 1945. aasta mais oma rahvuskomiteed ja alustasid rahvusliku kultuurieluga. Geislingenis oli suurim eestlaste kontsentratsioon Saksamaal, siin tekkis omavalitsuse elemente ning eestikeelseid institutsioone. Geislingeni laagrist on ilmunud mälestusi ning säilinud rohkelt fotomaterjali, osa neist leidub ka perekonnaalbumis, mille Toomas Kübarsepp tõi 2015. aasta suvel Eesti kunstimuuseumisse.

Endel Kübarsepp tegutses skulptuuri­õpetajana laagri kunstikoolis, kuhu koondus mitu eesti kunstnikku. Endel Kübarsepa sealsed intensiivsed aastad kunstnikuna võisidki olla tema luigelauluks. Portreeskulptuurid fotodel, mida tal õnnestus ka müüa, mõjuvad erandlikult värskelt tollaste Euroopa kunstiliikumiste mõjutustega. Kahjuks pole neist praegu midagi teada. Endel Kõksi andmetel esines Saksamaal asunud eesti kunstnikkond 1950. aastani kokku 62 näitusel ja peaaegu kõigist neist võttis osa ka Endel Kübarsepp. Pagulaskunstnike loomingut ostsid peamiselt nende kaasmaalased, kelle hulgas leidus ka juba Eestis tuntud kunstikogujaid.

San Remo

Kui tuli teade onu Jaan Sõrra surmast, siirdus Linda Sõber 1949. aastal San Remosse. Ta asus elama onu villasse, tuues sinna ka poja ja ema. 1950ndail joonistas ja modelleeris ta portreid, valmistas käsitöönukke ja töötas ka ühes Milano kunstigaleriis. Säilinud on mõned tema abstraktsed maalid. Tundub, et Linda Sõber oli tihedas kontaktis oma kodumaal elavate sugulastega. Säilinud kirjades tulevad esile pärimis- ja teised olmelised küsimused. Kodumaist kunstielu on valgustanud põhjalik kiri Enn Roosilt. Ka teiste väliseestlaste kirjandusmuuseumi jõudnud kirjavahetust lugedes võib taastada Linda Sõbra elava suhtlusvõrgustiku. Anu Uustalu, Ilse Leetaru, Endel Kõks ja Amanda Jasmiin näivad olevat lähedasemad, kes tema elust osa said.

1948. aastal oli Ulmi kohtus jõustunud Linda Sõbra ja Endel Kübarsepa abielulahutus. Juba pärast abielulahutust korraldas paar Geislingenis oma poja ristimise, kus ristivanemateks olid lähimad sõbrad: teosoof ja müstik Mihkel Tamm (joogi Sri Rama Michael Tamm, keda on käsitlenud oma raamatus „Maagid, filosoofid, poliitikud” tõlkija ja esseist Haljand Udam), laulja Amandus Lattik ja graafik Agathe Veeber.

Linda Sõbra ja Endel Kübarsepa kirja­vahetus jätkus vähemalt 1960ndate alguseni, ent nende elu kulges 1950. aastast eraldi. Endel Kübarsepp sõitis 1950. aasta algul USAsse, kus asus Minnea­polises esialgu tööle tuntud skulptori John Roodi ateljees kiviskulptuuride teostajana. Edaspidi muutus ta tervis üha heitlikumaks, elu lõpul töötas ta New Yorgi Juilliardi koolis abitöölisena.

Toomas Kübarsepa (hukkus õnnetult San Remos oma koduaias 2015. aasta novembris) sõnul ägestus ema alati endise abikaasa kirju lugedes ja viskas kirjad pärast läbilugemist kaminasse. Ent ilmselt ei olnud jutt kirjade hävitamisest lõplik tõde. Toomas Kübarsepa elukaaslane Frohild Heuser avastas 2016. aasta suvel hoolikalt kappi peidetud paki Endel Kübarsepa kirjadega, mis räägivad tema elust esimesel kümnel aastal USAs. Muusika- ja teatrisündmusi jälginud Kübarsepa elu kulges pikalt suhtelises isolatsioonis, peamiseks infoallikaks kodumaal toimuva kohta oli tema eesti kogudus. Nii tema kui ka Londonis meditsiiniõena töötava õe Leili omavahelisi ja ka suhteid vanematega aitas taastada mitme väliseesti kunstnikuga kirjavahetust pidanud Magda Beek Anso, Pallase modell Bajadeer. Vend ja õde olid kartnud oma vanemaid kirjadega Nõukogude võimu silmis kahjustada, ent taastasid 1950ndail kontaktid.

Linda Sõbra kirju on säilinud märksa vähem ja kuigi ta kasutas neis endise abikaasa poole pöördudes tema kunagist hellitusnime Poisi, on tema kirjade sisu enamasti olmeline. Linda Sõbrast kujunes Itaalias pärast raskeid algusaastaid katoliiklaste hulka sulandunud sinjoora, kes nautis pika elu lõpuni oma villas kaugeil mail sommeljeena töötanud poja pühendumist. Kõik vestlused lähedastega kinnitavad Linda Sõbra erandlikku vaimset sidet oma pojaga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht