Käimas on innovatsiooniaasta

Ike Volkov

Mis on arhitektidel sellega pistmist? Eks ikka väga palju. Hooned on 2/3 rahvuse rikkusest, seal viibib kodanik vähemalt 2/3 oma elust. Inimene identifitseerib end kindla koha, ruumiga. Tekivad tuhanded seosed, mis loovad kodutunde. Arhitektuur on ruumikunst, tema ülesandeks on kõigile kultuurilistele üritustele ulualust anda. Ta ümbritseb meid kõikjal, ta loob ruumi, kuna teised kunstid seda vaid modifitseerivad.  Ehituskunsti õitseajad langevad ühte kõrgetest ideedest kantud üldkultuuri tõusu aegadega. On ju arhitektuur ühiskonna võimaluste ja kultuuri kehastus. Sajandite jooksul kerkinud linnas on igal sammul midagi huvitavat, eri ajastud täiendavad üksteist, tekivad mälestused, müüdid, legendid. Hooned ja füüsiline ruum aitavad inimmälul luua sidemeid läbi aja. Eks ole inimkonna arengulugu samuti ikka arhitektuuristiilide kaudu määratletud,  teised kunstid aga vaid tõlgendavad neid, jutustavad ümber.

Arhitektid osalevad hiigelsuures äris koos materjalitööstuse ja arendusega. Teretulnud on arutelud elukeskkonna, arhitektuuri üle, paraku ei huvita see eriti skandaalidele orienteeritud ajakirjandust. Tunnuslik on, et arhitektuurist kirjutatakse suurimas nädalalehes turismireklaami leheküljel, et kultuurisaade „OP!” unustab oma kokkuvõtvas aastalõpu  saates arhitektuuri mainida. Ometi lõppes menukas arhitektuuriaasta.

On olemas valitsuse poolt heaks kiidetud arhitektuuripoliitika, ent puudub strateegia. Seadusandlus ja kompetents on pihustunud ministeeriumide ja riigiasutuste vahel, seadustes esineb vastuolusid, järelevalve pole sageli tasemel.

Seni on arhitektid suhelnud peamiselt suhteliselt uue elukutse esindajatega – kinnisvaraarendajatega,  kellele on loomulikult tähtsaim kasum. Pole just palju neid, kes headel aegadel huvitavatesse ideedesse investeerisid. Kui kunagi oli tellija, ehitaja ja arhitekt kuidagigi tasakaalus kolmnurk, siis viimastel aastatel sai sellest sirge, kus tooni andis arendajaks muutunud ehitaja. Kaalud olid paigast ära. Ei kuulatud teadmamehi, omandireform ja odav raha surusid tagant. Ei mõeldud arenduste adekvaatsusele: ei saanud arhitekt kätt ette panna põllupealsetele arendustele, sai vaid piiratud tingimusis parima lahenduse pakkuda. Kohalikes omavalitsustes, kelle kiduratele õlgadele asetati otsustamise raskus, puudub enamasti kompetents. Ja kogenud arhitekt on sageli kimbatuses, kui hoopis kõrvalise haridusega ametnik linnaehituslikust sobivusest või arhitektuursetest nüanssidest vestma hakkab. Tegelikult võib Eestis maju kavandada ja planeeringuid koostada peaaegu igaüks, selleks  seatud ametkondadel puudub enamasti ülevaade vastutavate isikute kvalifikatsioonist. Vabanduseks on toodud registrite puudulik arendus, info lünklikkus, ametnike eksimused või mis tahes. Vastavasisulised päringud on jäänud vastuseta. Küsimus on ikka vastutuse määras – kes siis ikka vastutab tulemuse eest? Arhitekti kutse on üks neist, mis allub Euroopa Liidu kvalifikatsioonidirektiivile, on see ju inimühiskonnale väga suure mõjuga  amet. Eestis on kutseseadus, mille kohaselt kehtib meil arhitektide kutsekvalifikatsiooni süsteem (samuti nagu ämmaemandatel, treeneritel, proviisoritel). Selle eesmärk pole mitte piirata arhitektidel töö saamist, vaid määrata arhitekti vastutusulatus ja tagada seeläbi ehitatud keskkonna kvaliteet: otse koolipingist tulnud arsti ei saada ju keegi vastutusrikast operatsiooni tegema ja selle tulemuste eest vastutama. 

Eesti Arhitektide Liit on aastaid pöördunud seadusandjate poole, et kutseseadus seotaks ka reaalselt ehitusala reguleeriva seaduse – ehitusseadusega. Praegu oleme läbimurde äärel: suvel 2009 peaks algama kaheaastane seadusemuudatuse täieliku jõustumise üleminekuaeg. Selle kohaselt peab vastutaval spetsialistil olema projekteerimiseks, ehitusuuringute tegemiseks, omanikujärelevalve või ehitusprojektide või ehitiste ekspertiisi  tegemiseks kutsekvalifikatsioon kutseseaduse tähenduses; ta korraldab tööd ja ressursside jagamist ning vastutab tulemuse eest. Oleks see parema elukeskkonna väike, ent tähtis eeldus.

Tähtis on Eesti pisikest ressurssi otstarbekalt kasutada, määratleda kompetents ja tegevuse piirid, vältida dubleerimist. Asjade korrastamise käigus tekkis uus institutsioon – Eesti Arhitektuurikeskus (EAK), mille missioon on kaasaegse Eesti arhitektuuri ja linnaehituse edendamine ja arendamine, arhitektuurialase teadlikkuse kasvatamine, arhitektuuriinfo kogumine, vahetamine, vahendamine ja levitamine kodu- ja välismaal, eesmärgiks on integreerida arhitektuuri-teadmine ja -kompetents ühiskonna teiste valdkondadega, aidates kaasa arhitektuuriga seotud alade arengule ning uuendustele. Selle aastatuhande märksõnad on „loovus, innovaatilisus, säästlikkus ja jätkusuutlikkus”. EAK loojate soov on  ületada piire nii sotsiaalses kui kultuurilises mõttes, et jõuda igasuguse publikuni, tegutsedes nii üksikisiku, ühenduste, riiklikul, regionaalsel, rahvuslikul kui ka globaalsel tasandil. Arhitektuurikeskusest saab üks Eesti arhitektuuripoliitikat ellu viivatest institutsioonidest.

Eesti Arhitektide Liidu viimaste aastate ühiskondlik tegevus avalike huvide ning kvaliteetse keskkonna eestseisjana on muutunud väga mitmeplaaniliseks. Üks ühiskondlikel  alustel vabast tahtest tegutsev loomeliit ei jõua ega saa tegeleda riiklikul, regionaalsel ja rahvusvahelisel tasemel Eesti arhitektuurielu kõikide tahkudega, pigem jääb tema valdkonnaks arhitektuuripoliitika, arhitekti kui loojaga seotud probleemid (autorikaitse, seadusandlusesse sekkumine, arhitektuuri ideoloogia, seltsielu). EAK soovib teha aktiivset ja tulemuslikku koostööd teiste samalaadsete keskustega maailmas, Tallinna linnaga, eriti 2011.  aasta kultuuripealinna raames, samuti ministeeriumide, eraettevõtjate ja omavalitsustega sünteesimaks teavet ja püüdlusi meie avaliku ruumi mõtestamisel ja loomisel.

Mõeldud on konsultatsioonitegevusele, infovahetusele. Tänuväärset tööd arhitektuuri talletamisel ja propageerimisel on teinud Eesti Arhitektuurimuuseum, arhitekti haridust ja jätkuõpet edendab Eesti Kunstiakadeemia. Nende ja kõigi teistega on koostöövõimalusi  palju.

Euroopa komisjoni aseesimees Siim Kallas rõhutas Euroopa innovatsiooni ja loovuse aasta avaüritusel Tallinnas, et just rasketel aegadel on valmisolek uuendusteks suurim. Meenutagem ajalugu: Soomes valiti sõjajärgsel raskel ajal oma sümboliks Alvar Aalto, toetati riiklikult arhitektuuri ja disaini ja saadi nõnda tuntuks kogu maailmas. Hollandis seati eesmärgiks saada arhitektuurimaaks, valiti välja kolm arhitektibürood, toetati nende osalemist maailma arhitektuurivõistlustel, maksti kinni koolitused ja komandeeringud – ja kõik teavad Hollandi innovaatilist ehituskunsti.

Tuleb teha valik. Praegu on ka Eestis see hetk äkitselt kätte jõudnud. Saame IT-maaks, olen lugenud. Samas justkui unustame, et IT on vaid vahend.

On piirideta maailma, piirideta arhitektuuri aeg. Võiksime Eesti ehituskunstist samuti  ekspordiartikli kujundada: riik peaks toetama arhitektide osalemist rahvusvahelistel võistlustel, aitama publitseerida tutvustavaid materjale, tellima ideesid võistlusi korraldades, kuulama õigel ajal asjatundjaid.

Inimesed tunnevad hea arhitektuuri instinktiivselt ära, seisatavad, kui näevad Calatrava silda, Gaudí Casa Milà’t, Mario Botta, Rem Koolhaasi või Frank O. Gehry maju. Olen  seda kogenud. Ilusa maja ees tahame oma kaasteelisi pildistada. Kunagi üllatas mind Kanada arhitektide jutt jalutuskäigul Torontos – räägiti ehitustehnilistes ja kvaliteedi kategooriates, mitte ehituskunstist. Kõik oli perfektne ja korrektne, aga suurim vaatamisväärsus oli siiski maja, mille sisse külalisstaar Calatrava oli mingid üllatavad tiivad komponeerinud, et maja erakordseks teha. Eesti arhitektidel on ideid ja oskusi, nad suudavad sellised tiivad  leiutada, millega hallist argipäevast üle lennata. Barcelona on Gaudí linn. Ja poleks olemas maailmakuulsat arhitekti, kelle katoliku kirik hiljaaegu pühakuks kuulutas, kui poleks olnud isand Güelli, sponsorit ja metseeni, kui poleks olnud rikast ja piisavalt hullu tellijat, kelle kunagine investeering sada aastat hiljem kuhjaga ära tasub.

Linnaruumis tähtsad objektid peavad olema innovaatilised, nende järgi hakatakse  tulevikus hindama meie aega. Arhitekt vastutab oma loomingu eest, ta ei ole anonüümne. Majad ei seisa tühjuses. Paraku tuleb kunstile peale maksta, optimeerimine viib hallusele. Riigihange praegusel kujul on innovatsiooni surm. Ükski seadus ei tegele iluga, aga inimene võpatab, kui ilusat näeb. Ta tunneb ära. Rahva kollektiivne tarkus hoiab ära halvima. Hoiab ära kaose, hävingu. Arhitektide ülesanne on ulatada abikäsi. Avagem silmad. Piisab vaid pilguheitmisest aknasse, et näha, kui palju kaunist on meie ümber!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming