Kättemaksumaailm Kunstihoones

Maarit Puhm

Näitus „Kättemaks” Tallinna Kunstihoones kuni 28. XI. Kuraator Kirke Kangro, kujundaja Elin Kard.  Rahvusvahelise väljapaneku koostaja on käsitlenud teemat kaheksateistkümne kunstniku tööde kaudu, kasutanud mitmesuguseid väljendusvahendeid: fotot, videot, installatsiooni. Kuraator Kirke Kangro usub, et peaaegu igaüks on oma elus puutunud kokku mingisuguste kättemaksufantaasiatega ja et psühholoogiliselt on kättemaksuhimu igati mõistetav primitiivne reaktsioon. Sellist teemat on ajendanud teda valima kättemaksuiha kui kollektiivne  emotsioon, hirmutavalt manipuleeritav relv, mis vaatab vastu paljude ebakonstruktiivsete poliitiliste ja sotsiaalsete reaktsioonide puhul. Nii seisab soov kannatuste eest kätte tasuda justkui kork ees nii paljudel isiklikel ja ka poliitilistel lahendustel. Seetõttu arvab kuraator, et nendest tumedatest emotsioonidest, mis igasugustesse elulistesse otsustesse sisse tungivad, oleks vaja rääkida ja neid peaks õppima ka poliitikas paremini ära tundma.  Kättemaks näib olevat kogu maailma ja kõiki ühiskondi, teemasid ja tundmusi läbiv üldinimlik emotsioon ning näitus tõstatab selle inimloomusse kuuluva tunde toimimise ja tagajärgede küsimuse. Kannatuse või ebaõiglase kohtlemise tagajärg on kättemaksuiha, soov tekitada samasugust valu, et saavutada õiglust, nähes, kuidas kannatuse tekitaja kannatab. Näitus osutab kättemaksuiha põhjustavatele motiividele ja situatsioonidele, visualiseerib nii kättemaksu kui ka selle õõvastavad tagajärjed. Väljapanek lahkab jõuliselt kättemaksu emotsiooni.       

Kahekümne kolmest eksponeeritud tööst valmis kümme ekstra selleks näituseks, ülejäänud olid juba varem olemas. Kuigi teoseid seob ja raamistab kuraatori keskne idee, on näituse üldpilt väga mitmekesine, seda nii kättemaksu tõlgendavate teemade kui väljendusvahendite poolest. Ei ole ühte selget ja kindlat vaatepunkti, vaid arusaamade ja käsitlusviiside paljusus. Tinglikult võib tööd lahutada kaheks suureks alajaotuseks: üksikisiku tasand ning ühiskondlikud, sotsiaalsed ja poliitilised teemad. Grupitasandil põrkuvad rahvuslikud identiteedid ja sotsiaalsed grupid, allasurutud vähemused võitlevad oma õiguse eest, väljendatakse muret keskkonna pärast. Isiklikumal tasandil osutatakse verele ja vägivallale intiimses, koduses ja perekondlikus keskkonnas.  Kannatuste ja alanduste teema ning sellest tulenev kättemaksuiha ei puudu ka sealt. Nii puudutab näitus tervet maailma ja selles elavat üksikindiviidi.       

Kättemaks kui manipulatsioon       

Kanada kunstniku Michel de Broini 2006. aastal valminud video „Tossa edasi” („Keep on smoking”) koos selle juurde kuuluva jalgrattaga loob ebahariliku pildi, kujutades mööda linna sõitvat jalgratast, mille küljes olevast torust tuleb suitsu. Sellise esmapilgul humoorika nurga alt läheneb kunstnik keskkonnaprobleemidele. Kui tossavate ja keskkonda saastavate tehaste ja autodega on kõik harjunud ja selles ei ole midagi erutavat ja ärritavat, siis tossav jalgratas tekitab elevust, arusaamatust ja ka ärritust. Üldiselt keskkonnasõbralik, kuid antud juhul ohtlikult tossav jalgratas viitab mõtlemapanevalt sellele, et kõik, mis esmapilgul tundub looduslik, ei ole seda alati mitte, ja ka vastupidi. Üle maailma üha hoogustuva turismi mõju keskkonnale käsitleb Mehhiko kunstniku Gustavo Artigase interaktiivne DVD „Õnnetu turist” („Unlucky Tourist”) 2010. aastast.  Vaatajal on õigus valida ekraanilt riigilipu järgi, millise riigi turist Mehhiko vaatamisväärsuste juurde seiklema saata. Koduvideolaadses esteetikas tehtud töös aga juhtub turistiga õnnetus ja looduskatastroofide keskele sattumise oht näib üsna reaalsena.       

Esmakordselt eksponeeritav Prantsuse kunstniku Thomas Mailaenderi fotoseeria „Sponsoreerimine” („Sponsoring”, 2007) kujutab kunstnikku ennast vastu võtmas suuri rahasummasid.  Fotod jäädvustavad sponsoreerimise tüüpsituatsiooni käepigistuste ja naeratustega, mida võib sageli leida toetusi jagavate firmade tutvustustest ja kodulehekülgedel. Kunstnik on korjanud need fotod Internetist, kuid pannud enda – oma näo ja nime – toetuse saajaks. Humoorikalt reklaamib ta end jõuka ja edukana fotodel, mille eesmärk on sponsorfirmadele head imidžit luua. Mailaenderi töö on dialoogis Johnsoni ja Johnsoni tööga „Laevaremonditehase  töötajate koosolekul manifestini ei jõutud, aga otsus võeti siiski vastu”, mis viitab sellele osale ühiskonnast, kelle hääl ja soovid ei ole kuigi valjult aruteludes kuulda. Selle asemel kraabivad nad nukralt ja jõuetult edukuse kultuuri võimalikule sümbolile – autole roppuse, mis ei pane midagi seisma ega muuda midagi, kriibib vaid veidi pealispinda.     

Kättemaks Eesti moodi       

Eesti ühiskondlikku ja poliitilist maastikku analüüsivad Marco Laimre, kes aina tugevnevat rahvuslikku ideoloogiat kommenteerib väga kriitiliselt tööga „Club Estland” („Klubi Estland”), ning Andrus Lauringson, kes on muutnud laulupeo rongkäigus eesti rahvariietes  marssijad mustanahalisteks, katsetades nii ühiskonna sallivuse piire. Taavi Piibemanni 2010. aasta fotoseeria keskmes on aga venekeelse elanikkonna identiteedipüüdluste väljendus: auto esiklaasi tagant paistavad poksikindad ning Venemaa riigisümboolika. Allasurutusest või kõrvalejäetusest tekkiv vastuhaku ja kättemaksu soov näib olevat grupi tasandil omandanud ühteliitva ja vastaspoolt ähvardava loomuse.       

Toomas Thetloffi „Ideaalmaastik” 2009.  aastast kujutab maakaarti, kust on osa Euroopa mandrialast puudu. Kunstilise väljendusvahendina maakaardi kasutamine ulatub tagasi 1920. aastatesse sürrealistide maailmakaartideni, kus näiteks Venemaad kujutati erinevatel põhjustel hiiglaslikuna, kuid Thetloffi „Ideaalmaastikult” on Venemaa täielikult kadunud. Kui ajaloolist ebaõiglust muud moodi korvata ei õnnestu, siis maailmakaardilt saab kättemaksuks Venemaa ära kaotada. Aeg läheb küll  edasi, kuid haavu ei paranda. Ehk teeb seda mõte võimalikust, kuigi teostamatust kättemaksust.     

Kättemaks loob kättemaksu       

Feministliku alatooniga on võimsad naised Austria kunstniku Sleidrun Holzfeindi 2006. aastal loodud videos „Bitch’i pruul” ja Soome kunstniku Anssi Kasitonni 2009. aasta töös „Lemmikloom“. Holzfeindi video on pandud kokku filmilõikudest, kus naised on haaranud juhtrolli enda kätte ja astunud meeskangelaste eeskujul võitlusse. Anssi Kasitonni kujutab jõulise kaunitari kuldse keti otsas oleva lemmikloomana pigem vastassugupoole mänguasja,  läikivpunast veoautot.     

Üksikisiku ja perekonna teemasse teeb sissejuhatuse Armands Zelchsi „Maria tee” ehk kollane laste liumägi, kust on ebaühtlaste astmete tõttu raske üles ronida, kuid järsu langemisnurga tõttu saab allasõit kiiresti läbi. Ohtlikult mäelt allalaskjaid ootab ees füüsilist valu tekitav sein, tuues meelde ka lapsepõlveidülli häirivad kannatused ja ängi. Marko Mäetamme installatsiooni „Powergame I, II , III , IV” (Võimumäng I, II , III , IV”) portselanist taldrikud on esmapilgul kaunistatud küll perekondlike stseenide ja erksate värvidega, kuid  kujutatav on julm ja vägivaldne. Üksteist piinavaid perekonnaliikmeid ümbritsevad veri ja äralõigatud jäsemed. Julma perekondliku ajaviite kaaslaseks on ilusa käekirja ja kaunistustega toiduretseptid „Väike perekokaraamat”, mida kasutades tuleks õhtusöögilauale kanda kõik perekonnaliikmed.       

Kas kättemaks toob kätte soovitu; leevenduse kannatustele ja rahu? Kas nii destruktiivsele tundele järeleandmine saab tekitada midagi muud peale selle käima lükanud jõu?  Liina Siib näib vastavat neile küsimustele tööga „Kättemaksukoht” (2010) eitavalt. Tema töös visualiseerub kättemaksuiha traagiline tagajärg, mis viib lõppematusse kättemaksu ringi ja tekitab vaid kannatusi juurde. Eestis aset leidnud julmad sündmused – pereisa on tapnud oma naise ja lapsed, mees on tapnud armukadedushoos nii naise kui enda jne – on dokumenteeritud toimumispaikade järgi. Veriselt on tahetud kätte maksta alanduse,  kannatuse või tüdimuse eest, kuid mustvalgetelt fotodelt kajavad vastu vaid nukker tühjus ja aina laienev kannatajate ring. Kui kättemaks on iseloomulik inimloomusele ja nii kõikehõlmav, kas seda on üldse võimalik vältida? Ja kuidas seda teha? Ehk ei saagi üks väljapanek vastata nii paljudele eksistentsiaalsetele küsimustele, kui neid tõstatada suudab. Ka kuraator tõdeb, et kättemaks nõuab igal aastal nii isiklikest ajenditest kui ka  kultuuritraditsioonidest tulenevalt palju inimelusid. Terrorismioht maailmas paneb inimesed kartma nähtamatut kättemaksjat lennukis või metroos, kuid kroonilist kättemaksuvimma on väga raske leevendada. Nii loodab kuraator Kirke Kangro panna vaatajad mõtlema selle üle, kui suur osa nii üksikisikute kui inimgruppide käitumisest on ajendatud kellelegi ära-tehatahtmisest ja kui palju on tegelikult juhtumeid, kus kannatustele otsitakse kompensatsiooni  teise kannatustest. 

Väljapaneku avavad Jaanus Samma tööd „Mürk I, II ”: üks on koomiks sõbra võidukast mürgitamisest ja teine kaunis kaelaehe, mis peidab endas kahte grammi surmavat arseeni.  Nii nagu on ohtlik kaelaehe peidetud klaasi taha, nii on ka kättemaksumaailm laotatud laiali näitusesaalidesse, et seda võiks vaadata kõrvalt. Seda on tehtud mõjuvalt. Kättemaks Kunstihoones ei jäta puudutamata!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming