Kai Kaljo kui Adamson-Eric

Kai Kaljo on kadedakstegeva mõnuga meeleline maalija, sensuaalne vaatleja ja terane sõnaja.

KADRI MÄLK

Kai Kaljo näitus „Lilled“ Hobusepeas kuni 9. IV.

Esmalt ehmatab näituse ebaharilik kompositsioon. Seal on ka videot, millega Kai Kaljo on rahvusvahelisele kunstiareenile tõusnud. „Luuserit“ (1997), kus kunstnik esitab napisõnaliselt lihtsaid fakte elust kunstniku ja kunstiõppejõuna, teab ju iga kunstihuviline. Nöörilkõnd.

Praegune pihtimuslik kõnelus emaga, kus Kai Kaljo avaldab soovi, et temast võiks saada mitmekülgne kunstnik, päädib ema hirmunud hüüatusega: „Ega sina ei ole ju Adamson-Eric!“ Ent miks mitte? Kai Kaljo valdab vabalt ja graatsilise loomulikkusega videot, joonistust, akvarelli, maali ja ka sõna. Ja kas on meie hulgas veel kunstnikku, kellel on elukutselise sommeljee koolitus? Adamson-Ericust lahutavad teda vaid ülikooli rektori auraha … Kuid vaevalt Kaljo seda ihkab. Tema paleus on vabadus. Vaba ta on. Kadedakstegeva mõnuga meeleline maalija, sensuaalne vaatleja ja terane sõnaja. Kuid tegemist ei ole sentimentaalsete kalduvustega lillemaalija apooriaga. Enesekaemusliku näituse kese on mujal. Asjaolu, et kunstniku vanaema on olnud omal ajal traatpärgade valmistaja, tundub olevat vaid ettekääne muuks.

Aga milleks siis lilled? Lilled kui ilmutuslik nähtus, allasurutud ärevus kõiges oma verevuses. Ilmselgelt erootilised õied. Ratsuritäht, amarüllis, kuninglik karjuseneiu, kord üksikult ja uhkelt kikkis ja siis jälle karjakaupa longus. Läbisegi eksponeeritud akvarellid, ei raame ega valgust mittepeegeldavaid klaase. Puhas mõte ja psühhedeelne mõnu. Krobeline akvarellipaber kobrutavate servadega. Karmiinpunane perutav hõõgus. Ei midagi tinglikku, kõik on päris.

Kai Kaljo Aleksander Eelmaa portree on maalitud just nii tundlikult, nagu on Eelmaale sobilik.

Kai Kaljo

Tähelepanelik vaataja märkab vereva lopsakuse taga üht-teist krüptilist. Näiteks üldpinna ülaosas hallikarva sammastega hooneid. Õrnalt markeeritud kõrgemad instantsid, koolimajad, kohtumajad … Tolmukate salakeel seda ei reeda, lill on alati saladus.

Ja siis korraga ilmutuslike piltide vahel, trepimademel Aleksander Eelmaa kaksikportree. Kõigi poolt armastatud Sass kitsas nišis, lausa nurgas, justkui möödaminnes suudeldud. Erakordselt tundlikult maalitud, nagu Eelmaale sobilik. Meenub, kuidas ta meenutas juhuslikku kohtumist juhusliku maainimesega, üksi metsaveerel oma mõtetes uidates. Kohakuti jõudes kostis porin: „Ei au ega häbitunnet“. Kõik, ei enamat.

Sama tunne tabas mind ka Kai Kaljo väljapanekul. Ei au ega häbi, tahan, maalin lilli, tahan, räägin unenäo. Vaba hing. Kuid selle fatamorgaana taga on metatasandeid, mida esimesel pilgul ehk ei hooma. Kuidas käitume oma lähedastega, aga inimestega üldse? Milliste kaaludega mõõta ükskõiksust? Empaatiat?

Galerii alumine korrus on morbiidsem ja tumedam, lilled vähem hõõguvad, kuid ikka eksimatu paratamatusega: lill on lill on lill. Ta õitseb, sest ta õitseb.

Ka Kai Kaljo eelmine näitus „Vanadus@vabadus“ Vabaduse galeriis läinud suvel vananemisest ja kaduvusest oma ema näitel seob selle teema salasidemega Hobusepea galerii ratsuritähtedega. Vananemine – lillede närbumine. Kõik kaob. Kuid kuidagi helge ja vaba on see kadu. Krampi ei ole. Minnalaskmist ka ei ole. Kuigi kõik voolab. Ei ole võlatunnet, ahastust ega pessimismi. On loomulikkus oma professionaalsel ja juhuslikkust nautival kujul.

Viimases ajakirjas Kunst.ee on Kai Kaljo ja Jaan Toomiku vestlus, väga aus ja isiklik jutuajamine. Küsimused ütlevad küsija Kai Kaljo kohta enamat, kui oodata söandaks. Mis on see saladus, millele vastust tahta? Mis on püha? Ja kõige lõpus nendib ta, et aeg on käes, kus enam edasi lükata midagi ei saa. Ei tohi nii teha, et sured enne ära, kui jõuad ära teha, ütleb Kai Kaljo. Kuid hoomatav on ka kunstniku vajadus mõtisklushetke järele, vajadus viivituse järele. Aga täpset hetke tabades.

On asju, mille võib ära rikkuda üheainsa korraga. Jaan Unduskit parafraseerides: kui naine tahab armastuse nimel põgeneda, siis tuleb mehel temaga koos põgeneda, olgu või lapsikul moel lähema majanurga taha, olgu või lillepuhmasse, mitte pidada loengut põgenemise mõttetusest. Tähtis on põgenemist aktsepteerida, olgu või sümboolselt, oma paopaika otsides. Kai Kaljo on seda tajunud, ära tundnud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht