Kai õpetab iseennast

R. V.

Viis küsimust Kai Kaljole Kai Kaljo isikunäitus „Kai õpetab iseennast” Hobusepea galeriis 2. - 14. XI, külalisesinejana osales Austraalia kirjanik Luke Davies. Miks oled valinud õpetamise teema? Õpetamise teema on olnud minu elus ja loomingus viimase viie aasta jooksul eriti valdav seoses sellega, et Tallinna ülikooli senat valis mind 2007. aastal kaasaegse kunsti professoriks. Olin enne küll ligi 20 aastat EKAs tunde andnud – alustasin III kursuse üliõpilasena ettevalmistuskursuste juhendamist –, kuid esimest korda sain nüüd võimaluse ise otsustada, mida õpetada. Selle protsessi käigus õppisin ise väga palju. Viis aastat hakkab nüüd läbi saama ja aeg on kokkuvõtteid teha, seda enam, et uuest aastast Tallinna ülikooli kunstihariduse osakonnas kaasaegse kunsti professorit enam tarvis ei ole. Sellest on väga kahju, sest minu arvates haigutavad eesti rahva visuaalkultuuri hariduses aastakümnete jooksul tekkinud augud, mille illustratsiooniks on videos „Kai läheb tööle ja Kai läheb töölt ära” vanalinnas laiutavad õudussuveniiriputkad ja Narva maantee „koduilu-poed”. Muidugi ei arva ma, et mina üksi suudaksin neid auke täita, aga veel vähem on lootust, et neid hakkavad täitma inimesed, kes on need ise tekitanud.

Millega põhjendatakse kaasaegse kunsti professori koha kaotamist? See tundub praeguses olukorras, kus kõikvõimaliku visuaalsuse hulk nii reaalses kui ka virtuaalses maailmas järjest kasvab, täieliku rumalusena. Meil on võetud vastu uus kunstiõpetamise õppekava, mis hõlmab just nüüdiskunsti õpetamist ning eeldab nii kunsti kui ka kunstivälja head tundmist. Tallinna ülikooli kunstihariduse osakonna üliõpilased hakkavad ju seda õppekava ellu viima.

Juriidiliselt on kõik korrektne: sain oma ametikoha kaotamisest teada e-kirja teel, asemele luuakse dotsendi koht (kuigi ma olen Eestis üks väheseid inimesi, kes kvalifitseerub kaasaegse kunsti professoriks, nii et asi pole minu tasemes kunstniku või õppejõuna), aga minul sinna kandideerida pole mõtet, kuna kirjas on, et valitakse „sobivaim” kandidaat, mitte parim. Seda põhimõtet viiakse ellu väga järjekindlalt.

Selline süsteem ongi teinud võimalikuks olukorra, kus valitavatel ametikohtadel töötavad samad inimesed 20–30 aastat. Olukorda muuta on väga raske, kuna paberil näeb kõik nõuetekohane välja.

Nagu TLÜ professor Rein Müllerson oma artiklis „Kas Eestis on võimalik teha tipptasemel sotsiaalteadust?” Sirp 20. X) tabavalt ütleb, kasvab vormi tähtsus siis, kui sisu on kehv.

Kunstihariduse probleemid on väga komplekssed ja nõuaksid eraldi artiklit. Kunsti õpetamine koolis on ülioluline just seetõttu, et see on enamiku inimeste ainus visuaalkultuurialane haridus, mida nad üldse saavad, ning selle tase kujundab nende maitset, mõtlemist, tarbimisharjumusi.

Kuidas su uued videod on kunstihariduse ehk kunstiõpetamisega seotud?

Algselt oli ülemisel korrusel plaanis näidata kahte videot „Koolitus” ning „Mina ja Fatou”, mõlemad valminud tänavu kevadel. „Koolitus” tekkis Härmo Saarmi avaliku esinemise koolitusel osalemise n-ö kõrvalproduktina: meile anti ülesandeks valmistada ette väike kõne ja võeti see videosse, et saaksime ennast kõrvalt vaadata. Teemaks valisin (nagu loengus Juhan Viidingu sõnadega ütlengi: ta ainsal plaadil mängib ainus pool) „Kunstniku töö”. Palusin kasseti laenuks, kuna mulle tundus, et saaksin sellest teha midagi, mis oleks ühtlasi õppevahend ja kunstiteos. Mul ongi tunne, et praegune aeg metafoorideks liiga palju ruumi ei jäta: tahaksin lihtsalt seda paari lauset, mis mul on öelda, karjuda kõva häälega nii mitu korda kui võimalik.

Tulevikuplaanide hulka kuulubki muuhulgas seeria videoloenguid, kuna tahaks õpitu ju ka kuidagi salvestada. Olen seda tüüpi inimene, kes suudab lühikeseks ajaks ühele küsimusele keskenduda, kuid pärast seda tahaks kiiresti n-ö kõvaketta tühjaks teha, et uutele asjadele ruumi oleks. Paistab, et seda tüüpi inimene on ka Luke Davies, minu näituse külalisesineja, keda filmisin kahel korral: 2004. aastal, kui ta õnnelikul hetkel mullivannis sai aru elu mõttest ja tahtis seda teistelegi õpetada, ning 2006. aastal, kui ta närvilise ja haavatavana vaatas seda videoülesvõtet ja tegi iseenda kunagise tarkuse kohta märkmeid ehk õpetas iseennast. Täienduseks on kõrval Luke Daviese enda film „Õhk”.

Tutvusime Luke’iga 2004. aastal Schloss Wiepersdorfi kunstnike majas ja samavõrd, kui mina olin vapustatud tema romaanist „Candy”, (selle põhjal tehtud film kahjuks ei küündi sellele ligilähedalegi), oli Luke vapustatud minu videost „Koduvägivald” („Domestic Violence”).

„Õhk” on tema esimene päris oma film ja ma lihtsalt mõtlesin, et äkki need kaks asja kokku moodustavad mingi väikese uurimuse inimesest, tema tugevusest ja nõrkusest (ja muudest asjadest, mida on raske nimetada).

Kes mind siis veel õpetab? Berliini loomaaias elab Fatou, üks isik, kellega mul on samuti palju ühist. Kui mind tänavu kevadtalvel kutsuti osalema „Projektis 2011” ehk kalli raha eest ehitatud putkas, kus külmetav rahvas sai vaadata kunstnike kehasid, aga nende loomingust ei saanud midagi teada, tuli Fatou mulle meelde ja ma otsustasin osaleda.

Mida sa oma näituseprojektist õppinud oled?

Seda, et kõike, mida ma elu jooksul olen õppinud ja endasse kogunud, ei saa minult keegi ära võtta. Mul on kunstnikuna enese väljendamiseks ka teisi võimalusi peale tundide andmise ja sõltub minust, kuidas ma neid kasutada oskan.

Mida sinu tudengid, aga tegelikult kõik need kunstitudengid, kes ise kavatsevad ka kunsti õpetama hakata, sinu näitusel võiksid õppida?

Loodan väga, et päevakajalised teemad olulist ei varjuta. Seda, mida konkreetselt keegi millestki õpib, on võimatu kontrollida ja parem ongi. Mul on meeles hetki, lauseid, olukordi, millest olen midagi väga olulist õppinud, aga need, kes tollal olid õpetaja rollis, ei pruugi seda üldse mäletadagi.

Tähtis on ise areneda ja et julgeks endale igal hommikul peeglis otsa vaadata. Siis võib ka loota, et keegi õpib minult midagi head.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming