Kaja Kits-Karmi salapärane looming

Maarja Undusk

Kaja Kits-Karm on vana kindel tegija nahakunstis, kes oma ranges-malbes tagasihoidlikkuses kolleegide seas kõrgelt hinnatud, ent avaramal kunstimaastikul piisava tähelepanuta jäänud. Tema näitus kompaktses ruudukujulises Hopi galeriis jääb silma ja teeb rahutuks.

Kaja Kits-Karmi tööd on tehtud lillakashallist laustnahast. Tema loomingut saab liigitada dekoratiivkunsti valda, igatahes pole neis seinatöödes midagi tarbelist. Kui nahka peetakse üldiselt väärikaks ja soliidseks materjaliks, siis laustnahk on pigem odav ja ebakvaliteetne. Kunstnik ise ütles, et sai oma materjalivaru kord suures koguses ühe ettevõtte sulgemisega seoses.

Nahakunstnik tunneb end hästi, kui tal on materjali lahedalt käes ja teda ei piira õilsuse ahistus. On mõnus teha tööd, kui on ruumi katsetusteks ega pea aina kalkuleerima tulude ja kulude kallal. Kaja Kits-Karmi töödes on tunda sõltumatust müügivajadusest. Autor on süvenenud materjali ja suubunud sellesse märkimisväärsel määral. Tema materjalianalüüs on rohkem praktilist kui teoreetilist laadi. Kunstnik on lasknud oma laustnahad masinal kaheks nahakihiks poolitada. Hallikaslilla ebaühtlaselt naha süvakihtidesse imbunud värv on tekitanud nahapinnale mustreid ja jõuvälju. See kõik oleks justkui juhuslik.

Osa väljapanekust on rajatud poolitatud nahkade maalilisele ja samas graafilisele ilule. Matid ja tundlikud nahapinnad on esteetilised vaadata. Autor on kasutanud tööde vormistuseks pleksiklaasist joonlaudu ja lekaale, et mitte muutuda raamistustega liialt pealetükkivaks. Läbipaistvad, kord sinakad, kord värvitud läikivad servad piiravad tundlikku faktuuri – on püütud jääda võimalikult diskreetseks. Autor ei eksponeeri mitte iseenda emotsioone, vaid nahapinna omi.

Krousitud ümarad nahkrosetid moodustavad koostöös kaarjate rinnakorvitugedega rütmikaid pindu. Siin pole mängitud mitte naha faktuuri, vaid materjali pehmuse ja vormitavusega.

Aga kõige huvitavamad on tööd, kus kunstnik on lõhatud nahad poolitanud omakorda ka ristipidi, saades kaks sümmeetrilise kujutisega nahka. See on mõnevõrra sarnane tilgatehnikaga, kus värv kantakse paberile ja paber seejärel pooleks volditakse. Peegelpildilised sümmeetrilised plekid loovad kujutise, milles väljendub ikka ja alati harmooniline süsteemikindlus.

Kaja Kits-Karmi nahkpildid aga on isegi ehmatavad. Kui sobitada kaks poolt kokku ja tulemusele näkku vaadata, selgub, et vastu vaatabki NÄGU, pole vähimatki kahtlust! Kust need näod niiviisi tulevad?! Laustnahk on küll odav ja ebakvaliteetne, aga ikkagi on tegemist kellegi kunagise isikliku nahaga, mis kord üle kõrvade tõmmatud ja turule toodud. Nüüd ta meid jõllitabki läbi lillajutilise lõikepinna, kord nagu tiiger, kord kui inimloom. Olin kindel, et kunstnik on juhuse kunsttükkidele värvi ja pintsliga tublisti kaasa aidanud, ent autor eitas seda. Ei vähimatki kaasaaitamist! Neid salapäraseid nägusid seirates meenus mulle kujutis Jeesuse surilinal, mille pilt oli kord trükitud National Geographicus. Jeesuse näokujutis olevat sinna iseenesest tekkinud! Kes seda muidugi tõestab, et tegemist polnud äritrikiga, ent elukogemus on mind õpetanud imedesse pigem uskuma. Ja kui märkame üllatavaid seaduspärasusi eluilmingute vahel, siis polegi need tavaliselt varnast võetud suvalised paralleelid, vaid tõepoolest ühe nähtuse erinevad väljendused.

Küllap pole juhuslik ka mõne putuknäo või libliktiivamustri üllatav sarnasus inimnäoga makrofotol. Ka liblikatiivad oleks ju kui tilgatrükis tehtud – et paned värvi, surud kaks poolt kokku ja ongi admiral valmis.

Mõnikord, parimas väljalaskes, on kunstnik suure looja käepikendus. Looming, või loom-hing, on peidus kahe nahakihi vahel, ja meie vaatame temaga tõtt.

Seda on päris palju ühe väikese näituse kohta.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming