Kaks kommentaari

Mare Mikoff

Nr. 1

1935. aastal loodud Vabadussammas ja 1985. aastal rajatud Võidu monument on Riia silmapaistvamad märgid, kui mõelda integratsiooniteemale. Vabadussammas, mis seisab kesklinna esinduslikus kohas, on lätlaste pühapaik. Nüüd, seoses Läti oma riigi sünnipäevaga, olid selle kivitrepid kaunistatud lillevanikutega. Brežnevi ajal püstitatud Nõukogude võidusammas, mis paikneb linnaplaneeringu seisukohast Vabadussambaga samal teljel, mõjub praegu hirmumonumendina, porise ja unustatud paiga võimas monstrum. Kuid seegi on kellelegi püha koht, sest muru monumendi ees oli kaetud närtsinud lilledega. Sinna oli mõeldud Stefanos Tsivopoulose „Lava. Poliitiline integratsioon” (meie küll ei näinud). Vabadussamba figuuri käte vahele oli mõeldud neljas täht – sabaga Taaveti täht, kuid linnavalitsuselt ei saadud luba. Näitusesaalis sai näha nende kahe objekti kavandit.

Kvadriennaali tööde järgi otsustades (ja mitte ainult) võib öelda, et vägisi ei integreeri kedagi, ka mitte mitmekihilises Riias, ei sotsiaalselt ega kultuuriliselt. Ja kas peabki?

Nr. 2

Esimene mulje raudteemuuseumi ekspositsioonist oli, et töid oli vähe ja need olid halvasti paigutatud, kuidagi juhuslikult: mõnda tööd ei saanudki korralikult vaadata. Tundub, et XI kvadriennaal on üks väiksemaid (kui mitte kõige väiksem), kuid see polegi tähtis, peaasi et see päriselt ei vaibu. Peetakse seda ju ka Põhjamaade suurimaks skulptuuriürituseks.

Kuid kui on kas või ainult üks hea töö, võib öelda, et näitus on õnnestunud. Ja kindlasti häid töid leidus. Ka Kirke Kangro „Must objekt” pääses seal mõjule – ja mitte ainult seetõttu, et selle ümber olid nõrgad skulptuurid. Loodan, et tegelikkuses tankidega üle klaveri ei sõideta!