Kaks vaadet Bornhomi keraamikabiennaalile

Nüüdiskeraamika on hea käsitöö, suurepärane materjalitundmine ja sõnum.

Ingrid Allik

Peapreemia pälvis Hollandit esindanud sakslanna Anne Wenzel, kelle loodud monumentaalsed (180 cm kõrged) büstid „Kahjustatud kaubad” esindasid väga head käsitööd, suurepärast materjalitundmist, aga ka ühiskonnakriitilist hoiakut.

Peapreemia pälvis Hollandit esindanud sakslanna Anne Wenzel, kelle loodud monumentaalsed (180 cm kõrged) büstid „Kahjustatud kaubad” esindasid väga head käsitööd, suurepärast materjalitundmist, aga ka ühiskonnakriitilist hoiakut.

Pressifoto

Bornholmi saar on Põhja-Euroopa keraamikaparadiis. Kuna saar on iseenesest hiiglaslik (keraamika)toorainemaardla, on seal kujunenud soliidsed keraamikatraditsioonid. Bornholmis asuvad Taani ainukesed kaoliini- ja kõrgkuumussavi leiukohad. Praegu on paraku odavam toorainet sisse osta, mistõttu on peamiselt XIX sajandil asutatud vabrikud oma tegevuse lõpetanud. Siiski tegutseb seal praegugi 47 keraamikatöökoda. Enamasti on tegemist nii-öelda ühemehetöökodadega, kus pikaajaliste traditsioonidega kederkeraamika on oma positsiooni loovutanud skulpturaalsetele unikaalvormidele.

1995. aastal avati Bornholmis moodne kunstimuuseum ja 1997. aastal alustas Nexøs klaasi- ja keraamikakool, millest on praeguseks saanud Taani Kuningliku Disaini- ja Kunstiakadeemia (KADK) üks osakondi. 2006. aastast peale korraldatakse seal nii keraamika- kui ka klaasibiennaali.

Peakorraldaja Susanne Jøker-Johnseni sõnul on biennaalidest saanud ihaldusväärne sihtpunkt erialainimestele, kollektsionääridele ja ka kunstihuvilistele. Klaasi- ja keraamikabiennaali peetakse Bornholmil kordamööda, nii et mõlema valdkonna puhul võiks pigem rääkida kvadriennaalist.

Tänavuse „Keraamika konteksti” korraldajad olid Bornholmi kunstimuuseum, KADK ja Grønbechsgård, esinduslik näitusemaja ühes Hasle linnakese vanas võluvas kaubahoovis. Kuigi biennaaliürituste (näitused, töötoad, loengud) võrgustik kattis tihedalt kogu saare, jagunes põhitegevus kolme koha vahel: peanäitus oli Bornholmi kunstimuuseumis, noorte talentide väljapanek Grønbechsgårdis ja konverents Nexø koolis.

Näitustel osalejad nimetavad biennaali organisaatorite kutsutud Euroopa Liidu maade ja ka Islandi, Norra ja Šveitsi eksperdid, lõpliku otsuse teeb siiski žürii, kes määrab ka auhinnad.

Eesti ekspert oli tänavu tarbekunsti- ja disainimuuseumi direktor Kai Lobjakas. „Tüübilt on tegu lihtsa ülesehitusega pretensioonitu ülevaatenäitusega, mis annab Euroopa keraamika hetkeseisust hea läbilõike,” on Lobjakas veendunud. Rahvuslikeks komissarideks nimetatud eksperdid loovad biennaali profiili. Tänavusse žüriisse kuulusid Bornholmi kunstimuuseumi direktor Lars Kærulf Møller, kuraator, kriitik ja õppejõud Portlandist Namita Gupta Wiggers ning keraamik, kuraator ja õppejõud Clemence van Lunen Belgiast.

Biennaali mitteametlikuks loosungiks oli mitmeti tõlgendatav „Materiality Matters!”, mida võib tõlkida „Oluline on aines”, aga ka „Materiaalsus loeb!”. Konverentsi ettekanded haarasid teemasid nagu „Kuidas on materjalid, töö- ja tarberiistad vorminud inimest?”, „Miks on käeline tegevus, vahetu kokkupuude ainesega inimolendile nii oluline?”, „Kuidas tajume materjale ja objekte?”, „Kuidas suhestuvad uued tehnoloogiad, näiteks 3D-printerid, väärika käelise tegevuse traditsiooniga?”.

Seekordse biennaali satelliitnäituste programmi kuulunud „Eesti detailides” Sandvig Radstue galeriis on seni suurim keraamikute liidu välisnäitus. Neljakümne kuue keraamiku teostest oli moodustatud kirev, lausa kaleidoskoopiline tervik, aga see on siiski vaid üks vaade meie praegusele keraamikale. Esindatud olid rahvusromantilised teemad (rukkilille ja ohvrikivi motiivid Annika Vilippuse, Mare Vichmanni, Maia Noorvälja, Kadi Hektori teostes), aga ka argisuse esiletõstmine (Ingrid Alliku „Mustikad piimaga”, Aigi Orava „Kuusehekk”, Karin Kalmani „Puu. Aastaringid”, Ülle Rajasalu „Mälumustrid”). Narratiivilembuse juures ei olnud kaotsi läinud professionaalne materjalikäsitlus. Materjalitemaatika ehk materjali ja käelise töö (taas)väärtustamine, materjalitundlikkus ja materjalis mõtlemine oli biennaali põhiteemasid.

Külli Kõiv

Tänavuse keraamikabiennaali kataloogi sissejuhatavas artiklis „Revolutsiooniline evolutsioon” kirjutab norralannast kuraator Gjertrud Steinsvåg, et nüüdiskunstis on toimunud pööre ning räägitakse taas materiaalsusest, taktiilsusest, käsitööst ja unikaalsusest. Tarbekunst ehk uuema terminiga materjalikunst jagab üha enam ühist ruumi nüüdiskunstiga üldisemal.

Peanäitusel Eestit esindanud Kadri Pärnamets ja Kadi Hektor esinesid mõlemad abstraheeritud loodusvormidel põhinevate teostega. Sealgi oli suur roll materjalitehnoloogial, meediumil ja teostuse osavusel. Oma töödega sobitusid nad kenasti – võib-olla liigagi hästi –näituse üldisesse konteksti, mis oli valdavalt hüljanud euroopaliku geomeetria ning pöördunud orgaaniliste loodusvormide, struktuursete pindade ja intuitiivsete loomismeetodite poole.

Üks väheseid kontseptuaalseid installatsioone, Cathy Coëzi (Belgia) „Sada pisarat” põhines küsitlusel, kus vastajad pidid meenutama, mis neid viimati nutma oli ajanud. Autor oli „tõlkinud” vastused värvikateks keraamilisteks objektideks. Leedu keraamik Remigijus Sederevičius oli keraamika sidunud elektroonilise tehnoloogiaga. Ta esines eri temperatuuril põletatud kausside reaga, kusjuures patareidega varustatud ja puldist juhitava uhmrinuia vibreerimisel tekkis mitmesuguseid helisid. See töö oli lõbus ja ka õpetlik, näidates selgelt, et savimassi tihedus määrab heli iseloomu.

Peapreemia pälvis Hollandit esindanud sakslanna Anne Wenzel, kelle loodud monumentaalsed (180 cm kõrged) büstid „Kahjustatud kaubad” esindasid väga head käsitööd, suurepärast materjalitundmist, aga ka ühiskonnakriitilist hoiakut. Oma töös oli Wenzel läbinud justkui kõik loomisetapid: alustanud klassikalistest skulptuuri kaanonitest, perfektsest käsitööst – ja seejärel loodu lõhkunud. Wenzeli nimi tasub meeles pidada. Kahju ainult, et ülevaatenäitusel ei saanud ta eksponeerida oma totaalseid ruumimaastikke.

Noore talendi autasu sai James Rigler (Suurbritannia), kelle küllaltki mastaapsed (80 x 70 x 35 cm) arhitektuursed elemendid võisid jääda esialgu märkamatagi, sest olid „integreeritud” otsaakna kõrvale näitusesaali kõrge lae all. Vormilt klassikaliselt suursugused, kirjeldab autor neid poeetiliselt, vihjates Italo Calvino teosele „Nähtamatud linnad” ja arhitektuurile kui märkide süsteemile, mille kaudu räägitakse ajaloost, usust ja seisustest. See töö eristus teistest teema, materjalivalitsemise ja küpsuse poolest.

Noorte talentide näitusel esindas Eestit eelmisel kevadel EKA tootedisaini osakonna lõpetanud Raili Keiv osaga oma magistritööst „Portselan kohtub betooniga”. Kahjuks oli disaini osakaal seekord tagasihoidlik. Kui 2006. aastal oli disain esindatud eraldi väljapanekuna, siis praegu esindasid disainilikkust meie kunstniku kõrval veel vaid Ondřej Batoušek Tšehhist, Lubomír Ontkóc Slovakkiast ja Iina Vuorivirta Soomest.

Võimalik, et tegu oli kujundusest tingitud muljega, aga ennekõike edastasid praegusaegset mõtlemist peaaegu eranditult valged (ei tea, kas glasuuritehnoloogia on keraamika õppekavadest eemaldatud või on tegu moesuunaga?) loomade-inimeste-masinate hübriidid tumedas ruumis. Seal oli tunda mütoloogia, romantismi, sümbolismi, ulmekirjanduse ja arvutimaailma kangelaste hõngu, vürtsitatuna keraamika ajaloost tuttavate tehnikate ja kujunditega. Üks mu lemmikuid oli Sixtine Jacquart’i (Belgia) töö „Inventuur II”, portselan­esemete jada, mis kombineeritud teiste, pehmemate, ajutisemate materjalidega. Tegu oli kummaliste, tundlike ja poeetiliste miniobjektidega, mis meenutasid meditsiinilisi abivahendeid või ihuliikmeid. Äärmiselt hea teostus jättis kohati isegi veidi õõvastava mulje.

Üks silma hakanud suundumus oli savile ja tehnoloogiale jäetud vabadus toimida vastavalt füüsikaseadustele, kontrollimata ise kõiki protsesse. Muul juhul võiks hollandlase Tim Breukersi pragudega, toestatud, kuid sellest hoolimata löntsi vajunud hiigelsuured kompositsioonid liigitada ebaõnnestunud keraamika alla. Noortele huvipakkuvad teemad (inimene ja tehnoloogia, inimene ja loodus/loom, püsiv ja ajutine, traditsioonid ja nende puudumine, ilus ja inetu, teadus ja kunst) võiks paigutada ka identiteediprobleemi alla. Pole ka ime, sest võrreldes noorte talentide sünnimaid ja esindatavaid riike, on harva tegu sama maaga. Rahvusvahelisel areenil kaasarääkimiseks tuleb ise olla rahvusvaheline.

Ingrid Allik

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming