Kaks vaadet Jaan Toomiku kunstile

Eha Komissarov

Šamaani kõhklused  

Kaader filmist “Armulaud”.

 

Jaan Toomiku näitus Kumus 7. III – 20. V.

 

Toomiku videoväljapaneku esmatunnus on, et Toomik seekord tegelasena ei osale. Toomik on teatavasti kunstnik, kes saavutas rahvusvahelise edu psühhiaatrilise diskursuse strateegilise ärakasutajana. Seega pole uudis, et Toomiku näitusel kohtume valdavalt vastutusvõimetute tegelastega, kes on häälestunud ettenägematuks käitumiseks ja kelle provokatiivseid samme seome ligipääsuga meile kättesaamatuks jäävale alternatiivsusele.

Toomiku video-performance’ite üleminek dokumentaal- ja mängufilmi formaadile kõneleb performance’ile iseloomuliku spontaanse tegevustiku taandarengust. Näitlejate ja statistide kaasamise tagajärjeks on suhteliselt pragmaatiliseks muutunud suhe metafüüsikaga. Ilmselt pole tunne, et elu on kokku kuivamas, Toomikule võõras ja ega see muust kui küpsusest kõnelegi.

 

 

Kas Toomikul on õigus küpsusele = igavusele?

 

Kainenenud vaatlusviisi domineerimist näitusel ei maksa ülehinnata, sest endiselt tõmbavad Toomikut enda poole apokalüpsised ja katastroofid. Apokalüptilisel olendil on väidetavalt hea siis, kui tal on halb olla. Ja argipäev on A-mehe jaoks kontrastide karneval.

Toomiku näitusel leiab eest ambivalentseid tegelikkusekontseptsioone, piiride ületamist, salapäraseid lugusid ja vastandlike jõudude vastasseise. Muutunud on ehk see, et poeetilise müsteeriumi tasemele tõusnud uuritavat ainestikku on hakanud ümbritsema kibe elukogemus.

Seekord seob Toomik oma friikidest tegelaskujud niisuguse paljutõotava ainevallaga nagu religioon. Naastes oma noorusaegade šamanistliku identiteedi juurde, kirjeldab ta erutatud ning häiritud mõistuse rännakuid sakraalsuse juurde. Rohked ebaõnnestumised ja teel ette tulevad takistused on tegelaskujudesse juba sisse kirjutatud, öeldakse sellisel puhul.

Sakraalsus ja psühhedeelia pole omavahel identsed, ent mitte ka päris võõrad mõisted. Psühhedeelset olekut iseloomustab üldiselt iga märgi, millega kokku puututakse, destabiliseerimine. Psühhedeelne kogemus ja käitumine seab iga märgi kahtluse alla ja tekitab uusi, vastupidist tähendust kandvaid ilminguid. Sel teel lähetatakse ka religioosne ainestik ekslema ja uusi kogemusi korjama.

Mitmes videos, alates vana hea jutlustajaga San Antonios, käsitleb Toomik oma tegelaste üle jõu käivaid pingutusi suhelda pühadusega ja anastada neile võõras, Jumalale omistatud võim.

Toomiku masinavärki hoiavad käigus võimufantaasiad, kinnisideed ja paranoiad. Tänu neile osutub Jumala teenimine seikluslikumaks ja keerulisemaks, kui seda osatakse ette kujutada.

Toomiku jaoks ei näi küsimust, kas religiooniga seoses vaatajat üldse köidab pahelise või nõmeda lurjuse kuju, eksisteerivat.

Kumba näeb näitusel suurema müsteeriumina, pahet või usuhardust? Toomikul leiavad mõlemad aktsepteerimist, kuid võib-olla polegi kirikule viitavatele stseenidele vaatamata mingit pühadust, vaid rutiinne oidipaalne isa-poja jõukatsumine.

Usuteema juhatab näitusel sisse fanaatikust tänavajutlustaja, kes jumala tahtel on kasvanud vanast hipist savonarolalike maailmalõpu visioonidega  tegelaseks.

Arhetüüpse fanaatiku-Savonarola kõrvale reastuvad uued ja huvitavamad jumalamehed, kes on võtnud seda sorti spirituaalse ja materiaalse kuju, mis väljub religioossust käsitleva jutustuse konventsioonidest.

Tõelise hoo saab usuteema sisse, kui käiku läheb mängufilmi formaat koos laitmatult oma rolli esitava Sudakuga. Temaga astub vaataja ette karm ja väsimatu kuju, kellele pole tundmatud taevalikud ega deemonlikud väed. 

“Armulaud” on Toomiku esimene katse luua iseseisev autorifilm ja küllap on meil tegemist näituse peatööga, mida ülejäänud tööd peamiselt täiendavad või aitavad seletada.

“Armulauale” mõeldes meenub Martin Scorsese väide, et usk on küll hea asi, kuid elus käib sellele vaatamata halastamatu võitlus.

Filmi kolmes alapeatükis, mis rajatud eri teemadele, pürivad pühaduse poole tegelased, kes ei ela kaugeltki kristlike moraalireeglite kohast laitmatut elu. Vaikselt ja päästmatult nihkub raskuspunkt tsiviliseeritud religioonilt metafüüsilisele loodusele, mille käikusid ei suuda inimene mõista.

Nagu võite aimata, seob Toomikut loodusega talle jätkuvalt tähtis ja südamelähedane mehe-naise vastasseisu probleem.

Selle teema käsitlus leiab filmis olulise edasiarenduse: naist defineeritakse kohutava sigimistahte ja halastamatu ürglooduse metafoori kaudu.

Ilmselt pole tegemist mingi meeste maailma pidama jäänud saladusega. Näiteks ka Luce Irigaray kõneleb oma “Soolise eetika erinevuses” lapsesaamise sundusest ja naisest, kes armastab ja tunnetab ennast peamiselt oma laste sigitamise kaudu.

Toomiku transgressiivset teemaarendust on raske toppida kaalule, kus head ja halba või valu ja naudingut mõõdetakse nagu suhkrut või sibulaid. Mõlemad pooled on süüdimatud ja tumedate jõudude poolt juhitud. 

Toomiku tõhusus sümboolse tasandi loojana pääseb lõpuks ometi täies ulatuses esile, kui mängu tuuakse ekskrementide motiiv.

Sellega, et filmis kõneleb naise ihu liha ülejäägist ja vaatajale antakse võimalus jälgida pornofilmile iseloomulikku võõrandumise formaati pakitud suguakti, lastakse kõneleda areneva suhtedraama pealispinnal.

Filmi kulminatsioon algab hetkel, kui arvad kõik lõppenud olevat. Rabavas suunas kulgev tegevustik on arutlusvõimalustest sedavõrd tiine, et jätan ta parem rahule. Sest näeme naist, kes varastab mehelt tema spermat ja tühjendab mehe teadmata kondoomi sisu oma suguorganisse ja uneleb oma sigivusest nagu muna inkubaatoris.

Stseen on tõlgendamiseks kummaliselt avali nagu kõik, mis toimib mõistusevastasel kujul.

Jääksin arvamuse juurde, et Toomik on oma esimeses autorifilmis saavutanud paar mõjuvat, ent ogaraks tegevat kõrghetke. Tegemist on vaieldamatu saavutusega, vaatamata loo kahtlasevõitu moraalile.

Filmi lõpp tõestab, et Toomik on ühtmoodi tegev talumatu tegelikkuse loojana ja selle talumatu tegelikkuse transtsendentaalse ületajana.

Metsatukk oli uskumatult ilus leid. Lõpukaadrid usklikust liiderdajast Sudakust, karvasest ja kõverjalgsest mehikesest,  kes ihualasti silkab selles metsas, on samuti toredad. Universaalsele mõtteviisile viitav fauni teemaarendus, mis meie kultuurist puudub.