Kaks vaadet New Yorgi kunstiväljale

Kompleksne ja vastutusrikas kuraatoriamet

REET VARBLANE

Kuraatoriameti tähendus on aasta-aastalt kasvanud. Kunstimaailmas igati kinnistunud mõistet on hakatud kasutama teistes valdkondadeski: näiteks on ka Telliskivi loomelinnaku Vabal Laval kuraator, mitte kunstiline või programmijuht. Usun, et see ei ole juhuslik sõnakasutus, kuraatoriameti (-institutsiooni) pelk populaarsus, vaid selle ameti (positsiooni, institutsiooni) tähenduse mõistmine, ikka ja uuesti mõtestamine. New Yorgi rahvusvaheline sõltumatute kuraatorite ühing (Independent Curators International, ICI, www.curatorsintl.org) on tegutsenud juba ligi nelikümmend aastat. 1975. aastal ei olnud Eestis kuraatoreid, keegi ei arutanud selle üle, kas sellist institutsiooni on vaja või ei ole. Dexter Wimberly vastutab ICI strateegilise planeerimise eest.

Milline koht on ICI-l kõigi praeguste kuraatoreid ühendavate organisatsioonide seas? Miks on ICI eriline?

Dexter Wimberly: ICI on unikaalne organisatsioon, mis on keskendunud kuraatorirollile kui nüüdiskunsti ja -kultuuri kontekstualiseerivale jõule. ICI toetab nüüdiskunstimaastiku infrastruktuuri arengut kõikjal üle maailma, ükskõik millises kontekstis see siis ka ei esine. Oleme veendunud, et kuraatorid mitte ainult ei aita luua kunstnikel omavahel või publikuga ühendussilda, nad on võimelised looma rohkem kui pelgalt kogemuse pinnal, nad suudavad ehitada olemuslikke infrastruktuure, olgu näituste või kunstipaikade ja -institutsioonide näol. See kõik aitab edendada kohapealset kunstivälja. Ühendades kuraatoreid üle maailma, on ICI taganud rahvusvahelise raamistiku, mille sees saavad areneda ka kohapealsed kunstiväljad, olles dialoogis ja ka mõjutades pidevalt kasvavat globaalset kunstimaailma. ICI egiidi all on töötatud välja 126 rahvusvahelist rändnäitust, üle 3700 kunstniku ja kuraatori, neljakümne üheksa riigi (Argentina, Austraalia, Brasiilia, Kanada, Tšehhi, Taani, Prantsusmaa, Saksamaa, Suurbritannia, Hongkong, Island, Iisrael, Itaalia, Läti, Leedu, Mehhiko, Uus-Meremaa, Poola, Hispaania, Rootsi, Taiwan, Lääne-Sahara jt) 478 muuseumi, kunstigaleriid ja kunstikeskust on olnud hõlmatud ICI algatatud ettevõtmistesse. Tehtut on kriitiliselt analüüsitud ICI produtseeritud raamatutes ja kataloogides.

Kuidas on kujunenud välja koostööpartnerite, institutsioonide ja riikide võrgustik? Kas see on teie algatus? Te olete teinud koostööd Läti ja Leeduga, siiani kahjuks mitte Eestiga.

ICI ei vali spetsiaalselt välja riike ja organisatsioone, kellega koostööd teha. Me oleme valmis koostööks, kui partner, ükskõik, kus ta ka siis ei ole, näitab ise initsiatiivi üles. See sõltub tõepoolest kunstikeskuse või kuraatori huvist meiega koos töötada. Siiani ei ole Eestist keegi algatust teinud, kuid olukord ja asjaolud muutuvad väga kiiresti ning alati on leitud sobivaid võimalusi.

ICI on mittetulundusorganisatsioon. Kuidas saate hakkama?

Nagu enamiku Ameerika Ühendriikide kunstiorganisatsioonide puhul nii tuleb ka ICI toetus fondidest, meie nõukogu (Board of Trustees) ja teiste eraisikute suuremeelsest panusest, neilt, kes usuvad meie organisatsiooni missiooni. Meiega koostööd tegevad kunstnikud on loonud teoseid, mida oleme müünud, et saada toetust programmide elluviimiseks. Me küsime toodetud näituste eksponeerimise eest üüri, et oleks raha teiste programmide elluviimiseks.

Teil on kaks spetsiaalset programmi kuraatoritele: „Intensiivne kuraatorlus” ja   „Kureerimine praegu”. Kuidas näiteks Eesti kuraatorid saaksid neis osaleda? Kas sinna on avalik konkurss ja kas tagate ka stipendiumi?

„Intensiivne kuraatorlus” on väga tähtis professionaalne programm, mis on mõeldud vähemalt kolme- kuni viieaastase kogemusega kuraatoritele. Kursusele saab rahvusvaheliselt teavitatud avatud konkursi kaudu.

Kõnelge veidi uuringute programmist. Kas teil on kujunenud välja oma teemade ring, ainestik? Mida peaks näiteks Eesti kunstiteadlane tegema, et selles osaleda?

Uuringute teemad on kasvanud orgaaniliselt välja vestlustest kuraatoritega. Meil on praegu veel teisigi stipendiume koostöös meie institutsionaalsete partneritega, näiteks koos Colección Patricia Phelps de Cisnerosega (CPPC) välja antav reisitoetus. See on mõeldud peamiselt Ladina-Ameerika ja Kariibimaade nüüdiskunsti uurimiseks.

Teie partnerite hulka kuulub rahvusvahelise nüüdiskunsti välja koorekiht, ülimalt suur hulk väljapaistvaid kunstnikke, kuraatoreid, kunstiteadlasi. Seda nimestikku lugedes tekib tunne, et kui sa ei kuulu sinna, siis pole sind olemas. Milline roll on ICI partneril?

Me ei ole oma liikmeskonnaga organisatsioon. ICI mudel on partnerite, kunstnike, kuraatorite ja kunstiorganisatsioonide, -algatuste avatud võrgustik – kõigi nende, kellega teeme koostööd. Me usume, et saavutame oma eesmärgi koostöös väga laia inimeste ringiga, kes on olnud seotud meie programmidega ja kellel on juurdepääs meie programmides välja töötatud materjalile.

Kas kuraatori institutsiooni idee on muutunud neljakümne aasta jooksul, kui teie võrgustik on tegutsenud? Kui võrrelda näiteks 1970ndaid ja 1980ndaid XXI sajandi esimeste kümnenditega, kas kuraatorite poliitiline ausus on kasvanud või hoopis kahanenud?

Praeguse globaliseerunud maailma, sealhulgas ka kunstimaailma tingimustes on kuraatori roll muutunud äärmiselt kompleksseks. Hea kuraatori mõiste oleneb täielikult kontekstist. Kuraatorite poliitiline positsioon varieerub, kui mõtestame seda oma kitsamas või siis laias globaalses kontekstis, kuid need positsioonid on rohkem kui kunagi varem läbi põimunud.

*

New Yorgi belglane Niels van Tomme, legaalne immigrant, on äratanud tähelepanu sõltumatute sotsiaalselt tundlike projektidega „Seal ei ole mitte midagi” („There is Nothing There”), „Melanhooliast ei piisa …” („Melancholy is not enough…”), „Kuhu me migreerume? („Where Do We Migrate To?”), „Nähtavuse masinad: Harun Farocki ja Trevor Paglen” („Visibility Machines”). Tallinnas käis ta Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskuse kutsel ja pidas avaliku loengu Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuses.

Milline on kuraatori tähendus ja roll? Kas seda ametit (institutsiooni) on ikka vaja? Või on see üle tähtsustatud?

Niels van Tomme: Kuraatoriametit võiks võrrelda mahekaubanduspoe töötaja omaga, kes ei vastuta mitte ainult kaubavaliku ja selle kvaliteedi, vaid ka selle eest, kuidas see on tarbijani jõudnud.

Kuraator osutab uuele nägemis- ja mõistmisviisile, sellele, kuidas kunstiteosed on omavahel seotud ja mida need sootsiumis laiemalt tähendavad. Näituse kureerimine ei tähenda uute koosluste, vaid ka uute suhtetüüpide loomist. See on vaatajaga teistsugune suhtlemise viis.

Kas Brüsseli (Belgia) ja New Yorgi (USA) nüüdiskunstimaastik erineb väga palju?

Algul olin lausa rabatud, kui demokraatlik on USA kunstiväli Euroopa, iseäranis Belgia hierarhiseeritusega võrreldes. USAs on lihtne saada ükskõik kui tähtsa inimesega kokku: kui suudad esimese viie minuti jooksul tema tähelepanu äratada, võib sellest areneda välja koostöö. Belgias nõuab see palju suuremat eeltööd, tutvusi.

New Yorgil on siiani nüüdiskunsti, aga ka laiemalt -kultuuri Meka tähendus: see on keskus, kuhu kõik pürgivad, sest just seal toimub midagi väga erilist ja tähendusrikast. Mis iseloomustab New Yorgi praegust kunstivälja ja kas New Yorgi kõrvale on tekkinud võrdväärseid, kuid värskemaid keskusi?

Olen nüüd juba kuus aastat elanud New Yorgis ja ikka veel vaimustuses, sest just sealt käib nii palju huvitavaid inimesi läbi. Seal on pidevalt koos superrahvusvaheline seltskond: mõned elavad seal aasta või paar, mõned on vaid mõne päeva. Siiski tunnen ennast sealsel nüüdiskunstiväljal autsaiderina, sest järjest enam köidab mind nüüdiskunsti paljude epitsentrite idee. Kõige tähtsam ei ole enam metropolis füüsiliselt kohal olla, midagi suurt võib toimuda ka Tallinnas, Lõuna-Ameerika külas või Hiina kauges provintsis. Metropoli rolli ei saa ka täielikult eirata, sest kui teha midagi New Yorgis, kas või väikeses kunstikeskuses, on kergem pildile saada kui mujal. New Yorgi ametlikus nüüdiskunstimaailmas olen küll pettunud. Just rohujuure tasandil tekkinud ja tegutsevates kunstikeskustes Brooklynis, aga ka Manhattanil on väljas huvitavat, aktuaalset, ka laiemat publikut köitvat kunsti.

MoMA-l on siiski endiselt maailma kunstikeskuse reputatsioon: kui oled seal väljas, on kogu maailm sulle lahti. Kunstnikud ja kuraatorid võivad olla äärmiselt institutsioonikriitilised, aga ei ole kuulnud, et keegi oleks loobunud võimalusest MoMA-s ennast näidata. Globaalse küla kontseptsioon on juba üle kahekümne aasta vana, aga ikka kiputakse suurtesse keskustesse. Kas see on hierarhiseeritud nüüdiskunstimaailm on kahepalgeline?

Enamik mu projektidest ei ole tehtud New Yorgis nüüdiskunstimaailma hierarhia tippude tarvis. Need on tehtud nii-öelda perifeerias, ka väljaspool Ameerika Ühendriike.

Kas selleks, et teha midagi tõesti silmapaistvat näiteks Bukarestis, on vaja New Yorgi tausta, kohalolekut sealsel kunstiväljal?

Kindlasti on aidanud New Yorgi taust ja kogemus suhete võrgustiku loomisele kaasa, kuid ei usu, et siin on otsene seos. Annan endale aru, et mul on lihtne niiviisi rääkida, sest olen privilegeeritud olukorras, elan New Yorgis, tunnen sealseid inimesi. Aga see on olnud minu valik. New York ei tähenda ainult glamuuri, eelkõige käib seal igapäevane võitlus, valitseb ülitihe konkurents, pidev stress. Glamuurist, kui üldse, saab rääkida rahandus- ja ka loomemajandussektoris, tõsiselt võetavad kunstnikud ja kuraatorid tahavad siiski midagi ära teha ja kasutavad New Yorki platvormina.

Viimasel ajal võib näha suundumust, et kuraator, kellel on privileeg elada New Yorgis või mõnes teises suures kultuurikeskuses, kes on suutnud ennast rahvusvahelisel kunstiväljal maksma panna, ei vali oma projektidesse kunstnikke mitte niivõrd keskustest, vaid veel vähe tuntud, aga potentsiaalsest areaalist, sageli väljastpoolt Euroopat või siis Euroopa äärealadelt. Kas tegu on postkolonialistliku nii-öelda uute turgude otsimise või idealistist misjonäri visiooni elluviimisega?

Paljudele kuraatoritele on nüüdiskunsti poliitilis-sotsiaalne dimensioon väga tähtis. Kunstimaailmale veel „avastamata” paikades, sotsiaalselt ja poliitiliselt tihtipeale keerulistes oludes, kui mitte lausa kriisikolletes leiab huvitavamat kunstilist väljendust, mis kõneleb autentsemalt, vahetumalt sealsest olukorrast, aga ka millestki, mis on praegusele maailmale üldiselt omane. Seda saab öelda muidugi ka Ameerika kunstnike kohta, kes töötavad sotsiaalselt keerulistes, vastakates oludes ja kes peegeldavad loomingus oma ümbrust.

Kui traditsiooniliselt on olnud suhteliselt lihtne eraldada idee- ja kommertskunsti tasandit, siis nüüd on see vägagi sassi läinud, segunenud. New Yorgi kunstimessidest räägitakse samal viisil, samas keeles kui mittetulunduslikest ettevõtmistest. Kuidas seda kommenteerite?

Need kaks kihistust on omavahel märksa enam läbi põimunud, kui see välja paistab. Kunstimessid pole ammu enam ainult ostu-müügitehingu sooritamise paigad, seal on võetud üle sõltumatu kunstimaailma funktsioneerimismehhanismid. Messid on muutunud järjest sisukamaks, nendega kaasnevad publiku haridusprogrammid jne. Need näevad järjest enam nüüdiskunstinäituste moodi välja. Aga ega suurte biennaalide esteetika ei erine messide omast. Biennaali formaat eeldab kriitilist peegeldamist, sekkumist, aga publik on võtnud messi esteetika märksa paremini omaks, sellele vastuhakkamine nõuab väga tugevat kuraatoripositsiooni. On aeg hoog maha võtta ja keskenduda väiksematele, kuid suuremat süvenemist nõudvatele kunstiprojektidele, millel on inimlik mõõde.

 Kunsti on kõikjal hakanud järjest rohkem toetama erafirmad, iseäranis suurkorporatsioonid. Sellega on kaasnenud aga üks asjaolu, mis teeb ettevaatlikuks: ka kriitiliselt mõtlevad kunstnikud on hakanud ennast tsenseerima ja loobuma poliitiliselt kriitilistest projektidest.

Kuraator, muuseumijuht, ka kunstnik vastutavad oma valiku eest, süütukest mängida ei saa, siis ei võeta sind enam tõsiselt. Aga olen ka veendunud, et ei ole sellist asja nagu puhas või must raha: kui kasutad raha millekski, mis osutab millelegi olulisele, suunab inimesi midagi teisiti nägema, siis läheb ka must raha millegi õige tegemiseks.

Ma ei ole niivõrd huvitatud edust, sümboolse kapitali kogumisest karjääri mõttes, kuigi on silmakirjalik seda päriselt eitada, kuivõrd uute nägemisviiside leidmisest kunstis, nende vahendamisest publikule. Kuraatorilt oodatakse kunstilist ekspertiisi; osutamist, et olulistest, aga ka leierdatud teemadest saab rääkida teistmoodi, tuua välja seni kõrvale jäetud nurki, ka nüansse jne. Olen küll alati alustanud intellektuaalse tausta loomisega, aga teadlikult suunanud oma projektid laiemale publikule. Olen ise töölisklassi taustaga, usun, et see on mulle vaid kasuks tulnud.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming