Kaks vaatenurka Ilja Sundelevitši näitusele

Teet Veispak, Andri Luup

ILJA SUNDELEVITŠI näitus „16 : 9” Tallinna Linnagaleriis kuni 13. XII .

*

Ilja Sundelevitši näitust võiks ehk nimetada mingis mõttes uurimuslikuks väljapanekuks. Võimalik, et ka kontseptualistlikuks uurimuseks. Nii palju, kui ma aru sain, toob Sundelevitš külastajani nihestatuse ning moonutatuse, mis valitseb televisioonipildi puhul, kui  laiad ekraanid on vaid osaliselt pildiga kaetud. Nii vaatamegi vähem või rohkem moonutatud pilti. Selge see. Selle tõestuseks on Sundelevitš galeriis välja pannud neli ekraani, millest osal on deformeeritud pilt, osal mitte. Täpselt sama on ta teinud ka fotodega. Tegelikult oleme sellega nii ära harjunud, et ei pööra pildi väikesele deformatsioonile argielus enam kuigi suurt tähelepanu. Küll jäi mulle veidi arusaamatuks näituse  pressiteksti väide, et „Ilja Sundelevitš analüüsib oma projektis visuaalsete vahendite – videoklippide, fotode ning installatsiooni abil seda, kuidas esitatav formaat, selle proportsioonid vaatajat mõjutavad, vaatajaga manipuleerivad”. Installatsioon, mis koosneb suurest hulgast vanadest telekakastidest, legodest ehitatud majakestest ning paraboolantennist, on pigem sissejuhatus tervele teemale kui midagi muud. Selles, et edastatava pildi formaat  kuidagi vaatajaga manipuleerib, julgen küll kahelda. Pigem on siin tegemist tajupsühholoogia valdkonda kuuluva teemaga.

Mulle meenus seda näitust vaadates Mihkel Muti väike essee „Oh, oleks mul tiivad” novembrikuisest Loomingust: „Miks ei võiks siis uus kunst jõuda millenigi, mida sotsiaalpsühholoogia, sotsioloogia jt inimteadused (mis niigi „pehmed”) ei suuda? Kuigi, kas pole seejuures langetud empiiria lõksu? Säärane  kunst näib pelgalt taandavat objektiivset kui üldist objektiivseks kui üksikuks, võttes viimase oma objektiks, selmet olla üldine kaemuslikult ja subjektiivselt. Kas pole kunst ära andnud oma suure nägemuse, aga vastu saanud väikese praktika? Loovutanud krooni, saades vastu mõned sendid?”. Nii tundub mullegi, et fotograafina on Sundelevitš praegusel juhul isegi huvitavam kui tajupsühholoogiat uuriva kunstnikuna. Aga  eks see ole maitse asi.

Teet Veispak

*

Astusin Tallinna Linnagaleriise, et vaadata Ilja Sundelevitši näitust „16 : 9”.  Pidasin huvitavaks autori teemapüstitust, kuidas uudiste formaat on muutunud. Meedia on üle võtnud kinolikuma 16 : 9 formaadi. Ja 4 : 3 formaat on vananenud. Minul endal on kodus 4 : 3 televiisor ja olen selle formaadiga väga rahul. Mul on selles formaadis kolm televiisorit, kasutan vaid ühte.  Teised seisavad. Näitusel oli kurb vaadata neid 4 : 3 formaadis telekaid üksteise otsas: kineskoopideta, pilditud, tummad. Meedia on muutunud meelelahutuslikuks ja see on uudistele laastavalt mõjunud. Kino käib igal rindel. Kinole ei ole see ka kasuks tulnud. Selles mõttes pean Ilja Sundelevitši tähelepanekut oluliseks. Ma pole selle avaldumise peale niisuguse nurga alt mõelnud, kuigi see üldine meelelahutus käib jooksvalt väga närvidele.  Piiride hägustumine ei meeldi mulle. Kujutlesin, et kui kino oleks olnud enne ruut ja televisioon ring, siis nende sulandumine annaks ovaali, mis ei ole ei ring ega ruut. Püüdsin näppudega välja mõõta oma silmade nägemisulatuse formaati. Tundub, et on ruut. Esmapilgul on isegi vaat et kõrgem kui laiem. Nii et mina näen pigem 4 : 3 formaadis, vähemalt argielus. Suuri elusündmusi vaatlen ilmselt laiekraanilt. 

Näituse üldmulje oli hea, kuigi kõike ei haara ja mõndagi lihtsalt oletan. Satelliiditaldrikutega külake, mis legodest oli põrandale komponeeritud, meenutas mulle kosmilist ülevaltvaadet, sputnikuperspektiivi. Või Jumala vaatenurka. Inimestest hakkas kahju – elavad seal all oma formaadis. Seinal eksponeeritud ajakirja Time esileht, millel on kujutatud paavst Paulus VI, jäi mulle esmapilgul arusaamatuks.  Tema vastas oli Marshall McLuhan, kes on väitnud, et „Medium is the message” („Meedium on sõnum”). Mõtlen, et ühtpidi on see ainuõige. Teistpidi vale, sest enamasti kanal ei ole sõnum. Ja sõnum ei ole kanal. Nagu näitleja pole näidend või maalija maal. Nii nagu 16 : 9 ei ole tõde. Ega tõde 16 : 9. Ilmselt peitub meie kaasaja konflikt selles, et kuigi sisu pole vorm, püüab vorm väita, nagu oleks ta ühtlasi ka sisu. 

Andri Luup

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming