Kanuti gildi residentkunstnikud Mai ja Tiina Sööt

Reet Varblane

Möödunud reedel Raoul Kurvitza kontserdil Kumus osalesid tema bändi, kahe karmi tantsukuti kõrval veel kaks saatelauljat-tütarlast – Sandra Jõgeva ja Mai Sööt. Tütarlapsed, tuntud performance’i-kunstnikud sulandusid ülihästi lavahingusesse ja samas köitsid vaataja tähelepanu, olid sama karismaatilised kui kontserdi kangelane Raoul Kurvitz ise. Nad, iseäranis sinisesse liibuvasse kostüümi rõivastatud Mai Sööt, tunnetasid helisid, liikusid nende rütmis ning ühtlasi mängisid saatelauljatari rolliga, tegid sellest oma väikese performance’i. Mai ja Tiina Sööt on 2013. aasta esimesed  residendid Kanuti gildi saali suhteliselt värskes, möödunud aastal alustatud residentuurisarjas „Resident 2012/13”. Nagu Kanuti gildi kodulehel seisab, on uus ettevõtmine alternatiivne ning kunstnik saab seal kuu aja jooksul arendada mõtteid, katsetada ideid. Kuidas ühel või teisel juhul dialoog publikuga aset leiab, sõltub juba residendist. Esimene resident oli möödunud veebruaris Katrin Essenson, tema järel märtsis olid seal Maike Lond ja Kaja Kann ning septembris Kaie Olmre-Hütt ja Piia Peetersoo. Kõigil olid vabad käed teha, mida tahavad; kõigil avalikud kohtumised publikuga kas siis väikese etenduse, performance’i (showing) või eksperimenteerivama osaluskogunemise vormis. Õed Mai ja Tiina Sööt on õppinud kunstiakadeemia interdistsiplinaarse kunsti õppetoolis, Tiina jätkab praegu seal magistriõpinguid, kuid tal on seljataga Tartu ülikooli ökoloogia- ja teatriteaduse ning Viini vabade kunstide akadeemia tegevuskunstiõpingud, Mai sai esimese kunstihariduse Tartu kõrgemas kunstikoolis maali erialal. Nende Kanuti projekt kandis algselt pealkirja „Kamin ja orel” ning nagu nad tutvustavas kõneluses ütlesid, püüavad nad kasutada atribuutikat (installatsioonimaterjali) nii vähe kui võimalik ning lähtuda oma kehast, esinemisest endast (mitte ette valmis mõeldud tegevusest), teineteise tundmisest, ühisest kogemusest, selle pinnal liikuva-muutuva visuaalia loomisest. Nad piirasid ennast kahe detailiga: elektrikamina ja -oreliga. Nende endi sõnastatuna: „(Elektrikamin) Tuluke ei ole ainult elegantne mööbliese, vaid eelsoojendi, (isegi) õudusunenägu, et oled laval ja lähed vooluga kaasa: istud suvalise trammi peale ja sõidad, pedaalid ja kõik efektid on töökorras, aga ülemine rida ei tööta.” Lisaks veel saatev sõnaline osa, jutuke elektrikaminast ja -orelist.

Publiku ette astudes olid nad otsustanud veelgi napima atribuutika kasuks: elektrikamina leegid olid maalitud oreli tagaküljele, eelsoojendist, õudusunenäost, oli saanud kunstnike endi loodud unenägu, tegelikkuse märk. Mai Sööt mängis elektriorelil ning liikus tekitatud helide mälestuse saatel, Tiina Sööt liikus tegelike helide saatel ning tekitas ka ise helisid, kuid abivahendita, oma häälega, jutustades lugu, kuidas kamin ja orel istuvad valesse bussi …

Möödunud suvel valmis nende esimene ühisetendus „Nagu maasikas karu perses”, kus nad kasutasid küll karutopist kui karu juuresoleku märki, kuid sealgi segunesid minietenduse tegelikkus konnotatiivsete metatasanditega, isegi müütilise tasandiga. See oli naljakas, veidi kõhe, kohati isegi vulgaarne, aga väga plastiline performance. Seda etendati esmalt Tallinnas Polymeris, siis Sandra Jõgeva kureeritud üritusel Luunjas, samas, kus esines ka mehhiko tegevuskunstnik Rocio Boliver oma uue performance’iga. Vaatasin etenduse videosalvestust, ilmselt oli see tegelikkuses veelgi mõjuvam. Mai ja Tiina Sööt on mõlemad juba praegugi head, paljulubavad tegevuskunstnikud, Mai Söödi plastilisust selle mõiste kõige laiemas tähenduses tuleb juba praegu imetleda.

Kanuti gildi residendisarjas kasutasid Mai ja Tiina Sööt ka tillukest Püha Vaimu saali näituse või õigemini nende ühise mineviku, 1980ndate lõpu ja 1990ndate alguse Tartu metafoori, installatsiooni „Pupp” tarvis. Installatsioon ei kandnud küll päris omaette väljapaneku mõõtu välja, kuid nii seda saatva tegevuskunsti, aga ilmselt veelgi enam suurema projekti kontekstis on see suurepärane üleminekuaja atmosfääri visuaal. Minevikuga, aga miks mitte ka tulevikuga ühendatud äravoolutoru, mida saab näiliselt sulgeda valamupumbaga, on lihtne, aga väga hästi toimiv metafoor, iseäranis neile, kes päris elus on sellist halva haisu pidurdamismeetodit pidanud rakendama, aga ka neile, kes üleminekuaja eetilise dilemmaga on pidanud kokku puutuma.

Ligi poolteist aastat tagasi alustas ka Kumu residentkunstnike programmi, et „integreerida värsket ja elavat kunstielu muuseumi pikemaajaliste programmidega” ja „tutvustada meie uusi kunstnikke laiemale publikule, pakkuda projektipõhist koostöö võimalust” noortele, äsja kunstiakadeemia lõpetanud kunstnikele. 25. V 2011 kirjutas Kumu direktor Anu Liivak alla koostöölepingu Visible Solutions OÜga. Visible Solutions OÜ on viimasel ajal õigusega nähtav olnud nii Eestis kui ka mujal: nad olid möödunud „Manifesta” kunstnikud, pälvisid Balti assamblee kultuuriautasu ning ka kultuurkapitali aastapreemia.

Residentuuri, töötamis- ja publikuga suhtlemisvõimalust ei maksa alahinnata, väljaspool argitöid ja -tegemisi toimib see kindlasti paremini, kuid meie oma nüüdiskunsti mõistmise tagamiseks on igasugune publikuga suhtlemine hädavajalik.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming