Kapriissed ja armastatud

Jaan Elken

Näitus ?See kapriisne ja armastatud akvarell? Draakoni galeriis kuni 30. X. Tore oleks rääkida akvarelli võidukäigust maailmas ja tuua näiteks viimase Flash Art`i kaanepilt,  maailmakuulsa  akvarellisti vesivärvitöö reproduktsioon. Tõtt on loos sedavõrd, et David Hockney reproduktsioon on seal tõepoolest, kuid autorit ennast akvarellisti austava tiitliga miskipärast pole pärjatud. Ometigi, tehnika järgi koondumises ja kogunisti niimoodi lahterdatud näitusetegemisel on pikaajaline traditsioon, ja mitte ainult Eestis. Kättesaadava ja suhteliselt demokraatliku akvarellitehnika  tagant võib leida nii rahvusvahelise kaliibriga meistreid  kui asjaarmastajaid-pühapäevamaalijaid.

Kai-Mai Olbri on kuraatorirollis koondanud näitusele kolm kodumaist tunnustatud akvarellidaami ja kolm vesivärvimist põhitööks pidavat välismaa härrasmeest. Olbri  kunstnikuna  asetab ennast selle näituse kontekstis oma ?Armastuse aiaga? täiesti uuele rajale ja värskele jääle, koordinaatideks banaalsus, manerism, dekadents. Näitus  ise on huvitav, kuid  piisavalt eklektiline ja tihe: tundub, et Olbri soovis näidata võimalikult laia spektrit ja tuua välja meie autorite positsioneeringu rahvusvahelisel foonil.

Muidugi ei saa  mahult nii väikese näituse kontekstis liigseid üldistusi teha, kuid Põhjamaade Lars Lerini ekspositsioon tekitas  huvi selle autori loomingut rohkem näha. Polaaröö spliini ja Angst?i kujutamise meistrina on Lerin tehniliselt veatu. Näitusel väljas veidi rauschenberglikult kalkide ?Põhjamaa reis, I ? III? kõrvale oleks tahtnud näha tema suure üldistusjõuga, pimeduse ja valguse hiilgavaid  duelle. Larini nüansirikkalt hämar koloriit  ja olulise väljapuhastamise oskus sobib nii meeleseisundite kui tehiskeskkonna pildistuseks.

Kontseptualiseerivat Leonhard Lapinit,  vajadusel pea igas tehnikas ennast väljendavat modernismi pioneeri, saab vaid teatud tingimustel siduda näituse pealiini kuuikuga, kuid tasub jälgida Lapini ideekeskse lähenemise  simultaani ülejäänute tehnikakesksusega. Lapin  käib veatu elegantsiga  oma reservaadis hooletult  ja ?akvarelli piire? laiendavalt  ringi, nii et sari ?Spiraalid? (seeriast ?Tuhat tassi teed?) tõuseb vaieldamatult näituse vaimseks kontrapunktiks. Lapinit oli ka mahuliselt piisavalt väljas, nii et sarja permutatiivsus  välja joonistus. Ja punktivõit Olbrile, kes graafikatriennaali haardest teose kaaperdas.

Läti kunstielu aktivisti Jānis Spalviņ?i tasakaalustatud  abstraktsioonid mängis nõudlik kontekst  seekord paraku  väheütlevalt dekoratiivseks.

Tiiu Pallo-Vaigu ja Mari Roosvalti liitumine  eesti akvarelliseltskonnaga on kõvasti taset  tõstnud. Nii ka nüüd,  mõlema loomingus on Draakoni ekspositsioonid tähiseks. Pallo-Vaigu liigne  värvi väljaujutamine on taandunud, hea maalilisus aga säilinud. Roosvalti raiuvalt jõuline, pigem akrüülile omane värvi levitamine on seekord  liikunud sulava virtuoossuse suunas, liigsest tundlemisest hoiavad teda tööde  kompositsiooniliseks skeletiks  paigutatud antiigiteemalised kollaa?ifragmendid.

John Keatingi absoluutselt teise kultuuriruumi  akadeemilises maneeris tehtud joonistuslikud koloreeringud  räägivad muuseas naturalismi elujõust. Salongikunsti näidetena on sellised antiigi-interpreteeringud  Põhja-Ameerika  galeriimaailmas jätkuva publikumenuga kaetud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming