Kas ainult „ekspressiivne”, „morbiidne” ja „dekoratiivne”?

Eero Kangor

Jaan Elkeni näitus „Kirjutatud on” Tallinna Linnagaleriis kuni 25. XI. Olen näituse saatetekstis kirjutanud, et Jaan Elkeni maalinäituse lähtekoht on Kristuse kannatuslugu, mille on rokkooperi vormi noodistanud Andrew Lloyd Webber ja Tim Rice, ning et Elken on ise öelnud, et on ühtviisi läbi imbunud nii massi- kui kõrgkultuurist (iseasi, kas tänapäeval on võimalik neid teineteisest eristada).1 Tema enese looming on kahjuks vägagi elitaarne ja nõuab kaasaelamiseks teadmisi ja empaatiat.2 Lisaks sellele on Elkenile kui kunstist kirjutajale olulised ka kõikvõimalikud semiootilised seosed, mida ta oma töödesse sisse ja peale kirjutades, taustamuusikaga sugereerides, ekspositsiooni ruumilisi võimalusi ära kasutades ja rõhutades ning näitust meedias kommenteerides on soovinud esile kutsuda. Pole vähetähtis, et näitus „Kirjutatud on”, loodud just Linnagalerii ruumi silmas pidades, toimib ka installatsioonina. Kristliku kirikuehituse paralleeli rõhutades võib eesmist akendega ruumi näha saalina, kus eksponeeritud valdavalt visuaalset kujundit esitavad maalid. See biblia pauperum apelleerib peamiselt visuaalsele mõjule ja jutustusele. Tagumises, nn kooriruumis, mille mustaks värvitud tagaseinas avaneb uksest sisse astujale perspektiivis võimas, helendav „Valge vikerkaar”, on külgseintel eksponeeritud „tekstilised” maalid. Traditsiooni järgi viisid selles pühamas ruumis talitusi läbi vaimulikud, kellele piibli tekstide visualiseerimine oli vähem oluline ning keda huvitasid rohkem intellektuaalset gümnastikat soodustavad kunstiteosed.

Maalikunstnik on Linnagaleriisse üles seatud näituse laadinud potentsiaaliga, mida vaataja kohapeal olles tõenäoliselt esmalt tajub totaalsena.3 Totaalne on totalitaarsega seotud umbes samamoodi nagu geniaalsus ja hullus. Totalitaarsest saab Elkeni puhul siiski rääkida vaid niivõrd, kuivõrd see on avaldanud repressiivset mõju tema psüühikale, millest ilmselt tuleneb ka tema tundlikkus selle režiimi sisemise loogika mõistmisel ja väljendamisel oma maalide narratiivses koes. Nende narratiivsete lõimede märkamiseks Elkeni maalides on tarvis meenutada, et 2004. aasta Hobusepea galerii näitusel „Familia sagrada” soovis ta analüüsida neid märke, mis olid seotud faktiga, et ta on sündinud Siberis küüditatute perekonnas ning on totalitaarse režiimi ohver. Tõrjutuse staatus tolles ühiskonnas konverteerus pühitsetu seisuseks teises ja avaldus ka teatud privileegides. Küüditatu märk on aga samasugune kahe teraga mõõk nagu natsiohvri või Hiroshima ja Nagasaki tuumarünnakutes ellujäänute armid, mida pigem varjatakse kui näidatakse. Nende eksponeerimine on seega samm, mida võidakse tõlgendada arulageda edevusena ja rünnatakse armutult. Sama sai ju osaks Kristusele, keda mõnitati kui juutide kuningat, kellel puudub igasugune võim, et ennast aidata.

Seda, et Elkeni maalidelt meile suunatud pilk ei pruugi üldsegi eelnevalt kirjeldatud seoseid esile kutsuda, näitab neisse sisse töödeldud ruumi kaleidoskoopilisust. Need on räpased, hallikas-kollakas-sinakas-valged, reljeefsed-faktuursed, kraatrilist maastikku meenutavad, horisonti ja maastikku ning arhitektuurseid vorme kujundavate joontega, niriseva ja tähti moodustava värviga kaetud ning värvi sisse kraabitud tähti paljastavad pinnad, millele tähed võivad olla kantud šabloonide abil. Tähed moodustavad kas lühidaid lööklauseid, ahastavaid karjatusi, protokollivaid sedastusi või terveid väljavõtteid piibli tekstist. Osal maalidel küll tekst puudub, kuid kogu näitust vaadates ei saa siiski tekstist ei üle ega ümber, kuigi sõnade tähendus avaneb vaid inglise keele oskajale. Selle keele oskuseta näitusekülastajale avaldab mõju taustal mängiv rokkooper Jesus Christ Superstar”. Niisiis on haaratud mitu meelt ja taju korraga ning sellest käivitubki tõlgendav aparatuur ning subjektiivne teadvuse vool. See, millised pildid sellest voolust välja võetuna ja Elkeni maalidega sobitatuna mäletamist väärivad, on iga vaataja enda otsustada.

1 Olen sellele tahtnud osutada ka näituse saatetekstis, viidates kunstistaar Orlani ja popstaar Madonna minu arvates võrdselt väärtuslikele kunstilistele taotlustele.
2 Kahtlemata on suurem osa tänapäeva kunstist väga elitaarne, aga näiteks Marko Mäetamme koomiksitele ja „lihtsatele lugudele” on mittespetsialistist vaatajal märksa lihtsam kaasa elada kui proovida mõista „koledates ja hallides” maalides avalduvat Elkeni minaruumi.
3 Seda, et Elkeni positsioon Eesti Kunstnike Liidu presidendina võib tema näituste retseptsiooni mõjutada, on sõnastatud ka varem ja jäädakse väitma senikaua, kuni Elken sellel positsioonil püsib.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming