Kas asjatu näitus?

Tiina K?el

Näituse pealkirja ja tööjuhise “Asjade seis” üle ja ümber võiks mõnusalt kalambuuritseda või siis praktilise keelekasutuse võimalusi avada – vaadake, kui palju vasteid pakub tõlkeks eesti-inglise sõnaraamat –, aga jääme kahe kõige olulisema variandi juurde. Niisiis – mis ja kuidas? Välja võideldi võimalus teha ülevaatenäitus Kunstihoones. Õiglust nõudvaks põhjenduseks asjaolu, et ka tarbekunstnikel (keda on üle poole EKL liikmetest) peab olema võimalus esineda Kunstihoones, eksistentsiaalseks põhjenduseks soov tõsta end välja kommertsi ja olme tasandilt ning suhestuda aja ja kunstieluga tarbekunstile omaste materjalide, tehnikate ja oskuste kaudu.

Kuna on katkenud iga-aastaste ülevaatenäituste traditsioon, asemele aga tulnud hulgaliselt erialanäitusi, grupi- ja isikunäitusi, mis kokku annavad paraja Browni liikumise, siis oli selle näituse üks küsimusi, kas joonistuvad välja mingidki koondumispunktid. Ja kas näituse koostajatel-korraldajatel õnnestub neid oma pakutud punktiirjoonega siduda.

Ka minu arutlus läheb mööda punktiiri, ühelt mõttejupilt teisele. Kui üldse on põhjust teha mingi võrdlev viide varasematele näitustele, siis meenuvad eelmise sajandi! 90ndate On-grupi näitused, kus tõusis oluliseks mäng kujundusega, kujundajate suur osatähtsus emotsionaalsuselt ja vaimult sobivate koosluste loomisel. Siis küll eeskätt formaalselt sobivate koosluste esitamisel, praegusel näitusel on tuntav ka teatav sisuline side, tekitatud on mitu näitust näituse sees, võimendajana toimib aga asjadevaheline sünergia. Kujundajad Tea Tammelaan ja Sirli Põlluveer on teinud üsna riskantseid otsuseid ja ma arvan, et mõnede osavõtjate pahameel on mõistetav, pakutud kontekst neile sobimatu. Kui enne öeldi, et maitse üle ei vaielda, siis nüüd võib öelda, et maitsest pole üldse mõtet rääkida. Muidugi võime meenutada  legende eesti tarbekunsti heast maitsest, aga praegu pole hea maitse kui selline mingi näitaja. Kas on huvitav ehk moodsamalt öeldes – kas ja kuidas kõnetab kellegi looming mind, (siia saali, EVsse, maailma) asjade keskele eksinut? Kõige otsesemalt kõnetavad asjad roosas “sigaduste toas” Rene Haljasmäe ja Urmas Puhkani installatsioonides, meenutades valusa irooniaga aprillikuu sündmusi, kaaslaseks Aune Taamali tselluloidlindina mõjuvad kangad, täis sissetembeldatud (õigemini väljalõigatud) kõikvõimalikke märke ja sümboleid, Krista Leesi “tätoveeringud” nahana mõjuval tekstiilil, Katrin Luugi mitmemõtteline ja -kihiline “Oskar”, Tuuli Reinsoo  koomiksikatke “What does this button do?” ja Heli Keldi nostalgiliselt magus gobelään “Elu lugu” räägivad pildiliselt oma lugu, mida võimendavad materjalivalik ja teostusvõtted.

Või siis Virve Kiili installatsioon “In memoriam Tarbeklaas”: viimased vormid, mis viimaste meistrite poolt puhutud. Kurb tõsiasi on, et praegu, kui just on tõusnud esile uus ja võimekas klaasi- ja tekstiilikunstnike-disainerite põlvkond, lõpetavad oma tegevuse nende erialade põhitööstused, eelnimetatud Tarbeklaas (viimase nimega Glasstone) ja Kreenholmi manufaktuur. Ja oli see saatuse sõrm või jumalik ettehooldus, et selle näituse avapäeval käis kultuuriministeeriumis nõupidamine loomemajanduse arendamise alustamise teemal. Alustame algusest!

Kui kirjeldatud “näitust näituses” saab üsna otse verbaalselt esitada, siis ülejäänud ruumid kõnetavad rohkem läbi emotsiooni – ja enamasti positiivse emotsiooni kaudu, kui laseme end sellisel nähtusel üllatada. Koostajatel on õnnestunud saada näitusele piisavalt huvitavaid installatsioone, mis on koondanud esemeterohkuse terviklahenduseks ja on ka autorile või grupile suuresti kasuks tulnud. Nii  jäävadki kõigepealt silma ja meelde Liisi Arro ja Kaie Pungase “Pole olemas tasuta lõunaid”, Ülle Rajasalu “Sorry, Degas”, Piret Kändleri “105 ahvi”, Katrin Veegeni “Loorberid”, Mari Schönbergi – Kristiine Pärtelpoja “Ühes kapis”, Viivi Aaviku “F=mw kuni E=mc²”, Helle Videviku “Põuapilved”. Aga mitte ainult sellepärast – neis töödes on olemas oma karakter ja sisu, hoiak, mida installatsioon raamistab ja võimendab. Ka nii-öelda pehmed väärtused on väärtused. Aga tähele tasub panna muudki: uut materjalikäsitlust ja disainerlikku mõtteviisi Liisa Tomasbergi ja Liisa Kallami viltimistöödes, rahvusliku motiivi uues tehnikas ja proportsioonis esitust Mare Kelpmanni tekstiilides, ebatavalisi ja kõnekaid materjalikooslusi (Ingrid Allik, Katrin Pere, Elna Kaasik, Kadi Pajupuu), materjalide omaduste piiride kompamisi (Jane Rannamets, Monika Järg). Ja eraldi palun tähelepanu kolmele korüfeele: nahakunstnik Kaja Kits-Karmi ja keraamik Leo Rohlini intrigeerivatele eksperimentidele ja klaasikunstnik Pilvi Ojamaale, ilmselt praegu ainsale klaasigraveeringu viljelejale. Braavo! Ühtlasi suurim tunnustus kõigile osalenud klaasikunstnikele. Kuigi etikettidelt ei selgu näitusele pääsenute vanus, tean, et koos on vähemalt kolme põlvkonna kunstnikud ja et prevaleerib noorem ja väga noor põlvkond. Edu neile!

Kuna näituse pealkiri eeldas, et siin saab asjade seis fikseeritud, siis võib öelda – tehtud. Tulemus on positiivne, koostöökogemus samuti. Ei olnud asjatu näitus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming