Kas Elmine Otsman oli feminist?

Fideelia-Signe Rootsi näitus tõstatab uusi küsimusi naiste ja tehnika suhete ning soorollide kohta tänapäeval.

EVE ANNUK

Fideelia-Signe Rootsi näitus „Tugevate tee“ Meie Aja Kangelase galeriis Luunjas kuni 3. XII.

Videoetüüd „Tugevate tee“ mõjub positiivse üldistava kuvandina, eriti poeetiline on öine stseen traktori katusel akordioni mängiva naistraktoristiga.

Videoetüüd „Tugevate tee“ mõjub positiivse üldistava kuvandina, eriti poeetiline on öine stseen traktori katusel akordioni mängiva naistraktoristiga.

Fideelia-Signe Roots

Fideelia-Signe Roots on oma näitusel „Tugevate tee“ vaatluse alla võtnud naistraktoristi kui nõukogudeaegse töökangelase Elmine Otsmani näitel. Kangelasteks on traditsiooniliselt peetud mehi ja seetõttu seostub sõna „kangelane“ eelkõige mehelikkusega. Naistraktorist Elmine Otsmani kui sotsialistliku töö kangelase näide annab hea võimaluse analüüsida kangelaspositsiooni soolisi tähendusi ning eriti seda, kuidas nõukogude aeg kangelase mõistet kujundas ja/või muutis.

Näituse teema on intrigeeriv, sest kuigi naiste rolli traktoristina nõukogude ajal võib käsitleda mitmeti, nähakse naistraktoriste tavaliselt negatiivses valguses. Teema püstitab ka küsimuse üksikindiviidi valiku ja totalitaarse süsteemi suhete kohta. Tavapärasemalt nähakse naistraktoriste süsteemi ohvritena, nagu on tõlgendanud Marju Lauristin oma naistraktoristide elulugu käsitlevas artiklis.* Kunstnikuna leiab Roots, et see ohvri roll ei pruugi olla kooskõlas naistraktoristi enda vaatenurgaga. Nii oli see ka Elmine Otsmani puhul, kes (mõnevõrra naiivsena) uskus kommunismi ideaale ja pidas oma kohuseks olla eeskujulik traktorist. Kunstnik püüabki oma näitusega muuta naistraktoristi negatiivset kuvandit.

Naistraktoristid kui nähtus viitab seega vastuolulistele tähendustele, mis sõltuvad sellest, millisest vaatepunktist seda käsitleda: kas üksikisiku, konkreetse naistraktoristi seisukohast või üldisemast, nõukogude aja ideoloogilisi tähendusi analüüsivast vaatenurgast.

Nõukogude riik vajas palju tööjõudu, sealhulgas naisi. Nõukogulik võrdõiguslikkuse ideoloogia võimaldas ühtlasi naiste tööjõu olulisust esitleda kui soolise võrdõiguslikkuse saavutust, peites näiteks kas või fakti, et naised tegid palju kehvalt tasustatud tööd. Seejuures valitsesid nõukoguliku soolise võrdõiguslikkuse varjus patriarhaalsed arusaamad, mis toetasid traditsioonilisi soorolle, kuhu naistraktoristi roll ei mahtunud.

Eestis seostati naistraktoriste nõukoguliku ideoloogia pealetungiga ja seetõttu Eestile võõra ning pealesurutud nähtusega, nii-öelda võõra naiselikkuse propageerimisega. Naistraktorist oli võõra võimu sümbol.

Kuigi naistraktoristi kuvandit seostatakse eelkõige nõukogude ühiskonnaga, ei ole naistraktorist kui nähtus siiski jäänud minevikku, vaid teisenenud koos ühiskonna ja ideoloogiate muutumisega. Naise kui traktoristi kuvandit on tänapäeva Eestis kasutanud positiivses võtmes näitleja Tiina Tauraite 2013. aastal oma monolavastusega „Tiina Tauraite traktor“, käies üle Eesti sellega esinemas. Lavastuses oli juttu sellest, kuidas näitleja põllumeheks õppis, ning etenduse atribuudiks oli suur roheline John Deere’i traktor, millega Tauraite ringi sõitis. Kuna tegemist oli sisuliselt autobiograafilise etendusega, kus näitleja ei kehastunud kellekski teiseks, vaid rääkis iseendast, siis tekitas lugu taimekasvatuse õppimisest Olustveres ilusa traktori taustal vaatajas positiivse kuvandi ka naisest kui traktoristist. Tauraite naistraktorist ei olnud ideologiseeritud, vaid viitas tänapäevastele soodiskursustele, mille atribuutide hulka kuulub ka seksikus. Ja John Deere’i traktorid on teadupärast vägagi seksikad, rääkimata sellest, et nad on tehnika viimane sõna ja pakuvad juhile mugavusi, mida pole enamasti autodeski. Tauraite lavastus osutab ühtlasi ka sellele, kuidas muutub naistraktoristi kuvand, kui muutub tehnika (nõukogudeaegne tehnika ei olnud eriti kasutajasõbralik).

Ideaalne eksponeerimispaik. Tartu-lähedase Luunja kultuurimaja galerii Meie Aja Kangelane valimist näituse kohaks põhjendab kunstnik Luunja asukohaga maal, keset põlde, mis loob näituse teemaga haakuva sobiva atmosfääri.

Näitusel, mille keskmes on Elmine Otsmani lugu, esitletakse videoid, fotosid ja Otsmani päevikuid. Viimased on välja pandud nii originaalidena vitriinis kui ka ümberpildistustena. Päevikud kui väärtuslik allikmaterjal nõukogude perioodi kohta on ka visuaalses mõttes huvitavad, sest autor on oma märkmeid täiendanud joonistustega.

Materjali valiku üks eesmärke oli kunstniku sõnul näidata naismehhanisaatorite inimlikku poolt, seda, et nad olid tavalised naised oma naiseelu rõõmude ja muredega. Selline vaatenurk on vägagi vajalik, et vaadata töökangelase kuvandi fassaadi taha: kuidas Elmine Otsman kui töökangelase aunimetust kandnud naistraktorist ise sellesse kangelase-määratlusse suhtus, kuivõrd tõsiselt ta seda võttis ja kuidas ta mõistis oma rolli tööinimesena?

Fotode valikul on kunstnik lähtunud sellest, et tuleksid välja Elmine Otsmani rollid professionaalina, töökangelasena, emana, naisena ja feministina. Välja on jäetud rollid rahvasaadiku ja abikaasana. Töökangelase kuvandi juurde kuulunud roll rahvasaadikuna oli ju nõukogude ajal oluline, sest kinnistas kuvandit tööinimesest kui riigi juhtimises osalejast. See oli poliitiline roll, aga poliitilise taustaga oli ka töökangelase aunimetus, mille kaudu nõukogude riik põlistas oma ideoloogiat.

Videoetüüdis „Tugevate tee – pildikesi naistraktoristide elust“ esitavad etüüde Luunja Aidateatri harrastusnäitlejad. Kunstniku selgituste järgi on video filmitud staatilise kaameraga statiivilt ning jätab mulje teatrilavast. Iga loo peategelaseks on naistraktorist, keda mängib erinev näitleja. Nii esitatakse naiste lugusid ajastutruu atribuutika (traktor, riietus) abil. Kunstniku tõlgenduses peaksid need lood kujunema üldistuseks, mille sümbol on Elmine Otsman, kuna need tegelased elasid tegelikult poliitika, soostereotüüpide ja geograafiliste faktorite mõttes samades oludes.

Kas Elmine Otsman oli feminist, nagu on teda näinud kunstnik? Nõukogude aja kontekstis on problemaatiline rääkida feminismist, sest ei olnud feministlikku liikumist, nagu lääneriikides 1960. ja 1970. aastatel. Nõukogude ühiskonna soolised diskursused olid üsna piiratud oma kohustusliku võrdõiguslikkuse retoorikaga, mille kontekstis feminismil eriti ruumigi ei olnud, sest soolise ebavõrduse küsimus oli Nõukogude Liidus ju lahendatud.

Pealegi sõltub kellegi feministiks pidamine ka feminismi määratlusest, sellest, kas mõistame feminismi kui (teadvustamata või teadvustatud) hoiakut, kui ühiskondlikku liikumist, vms. Kuigi Fideelia-Signe Roots käsitleb naistraktoriste feministliku diskursuse osana, ei tulene feminism ainult sellest, et naised tegid tööd, mida peeti meeste alaks. Nõukogude naised tegid muudki meestetööd, mis oli sageli füüsiliselt raske ega pälvinud sellist ametlikku tunnustust nagu traktoristiamet, kuid see ei teinud naistest veel tingimata feministe.

Kunstnik leiab, et kuna naistraktoristi kuvand on negatiivne, siis tuleks seda muuta, sest probleem ei ole mitte traktoristides, vaid kultuuriruumis, mis on kujundanud sellise tähenduse. Elmine Otsmani lugu ongi esitatud positiivses, mõista püüdvas võtmes. Elmine Ostmani päevikud ja fotod ning eriti intervjuu tema poegadega jätavad sümpaatse mulje temast kui ausast ja pühendunud tööinimesest, kes uskus sotsialismi. Ka videoetüüd „Tugevate tee“ mõjub positiivse üldistava kuvandina, eriti poeetiline on öine stseen traktori katusel akordioni mängiva naistraktoristiga.

Nii näitus kui ka selle idee ja algmaterjal on väga huvitavad. Kuigi osa näituse teemaga seotud aspektidest võib interpreteerida mitmeti, on Fideelia-Signe Rootsil kunstnikuna õigus rõhutada just oma vaatenurka. Kuna teema on keerukas ja Eesti kontekstis ka läbi uurimata, siis on kunstnik pidanud looma vajaliku ajaloolise tausta, nii-öelda mikroajaloolise tõlgenduse naistraktoristiteema mõistmiseks. Näitus tõstatab uusi küsimusi naiste ja tehnika suhete ning soorollide kohta tänapäeval, turumajanduslike suhete määratletuna. Kuigi naistraktoristi kuvand on kahtlemata ideoloogiline, on näituse teeneks ideoloogiliste kihistuste varjust konkreetse üksikjuhtumi esiletoomine, mis sellisena – oma inimlikus haavatavuses – kõnetab vaatajat sümbolina.

* Marju Lauristin, Lives and Ideologies: a Sociologist’s View on the Life Stories of Two Female Tractor-Drivers. Rmt: T. Kirss, E. Kõresaar, M. Lauristin (toim), She who remembers survives: interpreting Estonian women’s post-Soviet life stories. Tartu 2004.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht