Kas feminism ei ole enam eesti intellektuaali jaoks skandaal?

Mare Tralla

Feministliku tegevuskunsti arhiiv „re.act feminism #2” Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 30. IX. Kuraatorid Bettina Knaup ja Beatrice Ellen Stammer. Esmakordselt sattusin performance’i-kunsti dokumentatsioonide näitusele 1996. aastal Helsingi Ateneumis. Toona vaagisin selle üle, kas performance, mis on loodud ajalisena teatud hetkes, saab edasi elada dokumentatsiooni näol, mille omandavad kui originaalteose talletamiseks muuseumid ja kogujad. Viimane tundus olevat otseses vastuolus performance’i-kunstnike institutsionalismi kriitikaga. Tollal nõustusin ma Peggy Phelaniga, et performance on ainukordne sündmus, kogetav ainult toimumise hetkel ning salvestatuna ja dokumenteerituna saab sellest miski muu. Phelani arvates seisneb performance’i olemus eelkõige selle ainukordsuses (Peggy Phelan, „Unmarked”, 1993). Performance’i jäädvustamise ja nende jäädvustuste edasise kogumise ning eksponeerimise küsimus on päevakorral endiselt. Paljudele kunstnikele on oluline vaid performance’i toimumise moment. Siiski dokumenteerivad kunstnikud oma tegevuskunsti hoolikalt, sest ilma dokumenteerimata akt kaob, heal juhul saab sellest legend, mille osasaanud oma kogemuse põhjal on sünnitanud. Performance’i dokumentatsioonist on saanud omamoodi kunstivorm, mis on aluseks muule performatiivsele praktikale kujutavas kunstis. Näiteks foto- ja videolavastused, mis on otseselt tehtud eesmärgiga luua video- või fototeoseid. Teine küsimus performance’ite puhul on, kuhu tõmmata piir, mida identifitseerida performance’ina ning mida mitte. Toetan arusaama, et performance kui žanr on kõige avatum nüüdiskunsti vorm, sisaldades mitmesugust praktikat ja taktikat tänavaaktsioonidest, kontseptuaalsetest toimingutest peale kuni foto- ja videolavastusteni, tantsuetendusteni, jõudes lausa klassikalise teatri piirimaile. Ühest definitsiooni ei ole ega peagi olema.

Viimast väidet toetab hästi Tallinna Kunstihoone galeriis avatud ülevaatlik feministlike performance’ite dokumentatsiooni näitus „re. act feminism #2”, kus eksponeeritud teosed on klassikalises mõistes toimunud sündmuste dokumentatsioonid: fotod, filmid ja videod, aga ka videod, mida võiks nimetada performance’iks kaamerale. Kaasaskantava videokaamera ilmumisest peale 1967. aastal ei kasuta kunstnikud video tehnoloogia võimalusi mitte ainult performance’ite dokumenteerimiseks vaid ka otseselt performance’i osana, „etendades” kaamerale eesmärgiga luua iseseisev videoteos, või kõiki neid korraga. Selle suuna varane näide on ka Tallinnas vaatamiseks väljas performance’i-pioneeri Joan Jonase 1972. aastast pärit ikonograafiline video „Vertikaalne rull” („Vertical Roll”).

„re.act feminism #2” on pigem mobiilne rändav arhiiv kui kunstinäitus. Sellesse arhiivi on kogutud märkimisväärne hulk nüüd juba klassikaks saanud feministlikke performance’eid 1960ndatest kuni 1980ndateni koos uuemate performance’itega kuni tänaseni. Viimased on sageli varasemate taasesitused või on kasutatud tollal loodud keelt.

Tallinna jõudnud näitus on rännanud läbi mitme Euroopa linna. Projekt sai alguse 2008. aastal Berliini kunstiakadeemias toimunud Bettina Knaupi ja Beatrice Ellen Stammeri kureeritud näitusega „re.act feminism”, mille üks osa oli videoarhiiv. Berliini näituse ja praeguse arhiiviprojekti erinevused on näiliselt suured. Berliinis esitati performance’ite dokumentatsioon pigem traditsioonilise näituse vormis, kus videod, fotod ja tekstid olid individuaalselt eksponeeritud ja vaataja sai esmase kogemuse läbi galerii kulgedes, lisaks sai ta soovi korral vaadata töid arhiivist. Selline performance’i-kunsti taasesitus on saanud normiks ning teinud dokumentatsioonist iseseisva kunstiteose. Seejuures tähtsustab selline taasesitusviis osa performance’eid rohkem kui teisi, kuraatori eelistustest tekib uus narratiiv. Arhiivi puhul, nagu „re.act feminism #2” on esitatud Kunstihoone galeriis, loob kogemuse ja narratiivi iga arhiivi kasutaja ehk näituse külastaja ise. Nii ulatusliku materjali puhul kui arhiiv „re.act feminism” ei ole kummagi näitusevormi puhul võimalik vaadata ja kogeda kõigi performance’ite dokumentatsiooni ühtmoodi. Kuna ma olen mõlemat versiooni näinud, siis, jah, Berliini näitus oli vaatajale mugavam, kuid arhiiv annab kõigile teostele täiesti võrdsed võimalused ning sellisena on arhiiv eriti sobilik feministliku performance’i taasesituseks. Pealegi loob arhiivist materjali nõutamine, seejärel selle individuaalne vaatamine teose ja vaataja personaalse suhte, vaatajast saab uurija ning dokumentatsioonist ei saa iseseisvat kunstiteost, vaid see jääb dokumentatsiooniks, nii nagu see mõeldud oli.

Viimase kümne aasta jooksul on tehtud mitmeid rahvusvahelisi feministliku kunsti suurprojekte. „re.act feminism” kuulub nende projektide hulka, on aga ainus ulatuslik süvenenud feministliku performance’i uurimus ja ainus näitus, mis elab ning täieneb rändava arhiivina. Kui teistest feministliku kunsti projektidest nagu „Globaalne feminism “ („Global Feminism”), „Väkk! Kunst ja feministlik revolutsioon” „WACK! Art and the Feminist Revolution”) või („Musi-musi, pimm-pamm” („Kiss Kiss Bang Bang”) võime osa saada vaid kataloogide näol, siis „re.act feminism #2” annab võimaluse kogutud materjalist osasaamiseks veel paljudes geograafilistes punktides, kusjuures arhiivi lisandub kohalikku materjali. Selle tegevusega tõstatab „re.act feminism” mitmeid küsimusi. Esiteks: milline on suurte rahvusvaheliste ja ajalooliste kunstiprojektide tulemus? Kuidas viia nende projektide materjal võimalikult suure publikuni? Kas selleks sobivadki ainult kataloog, võrguleht ja meediakajastus? Selge on see, et suurte näituste mööda maailma ringirändamine on kõige kulukam kunstiprojektide leviku variant. Mobiilne arhiiv on mitme mudeli kombinatsioon: see ei ole traditsiooniline näitus, ent ometi välja pandud galerii ruumides ja seda on võimalik kogeda kui näitust. Statsionaarsed filmi- ja meediakunsti arhiivid, mis on avalikkusele kättesaadavad, on tavaliselt paljude institutsioonide juures ja sisaldavad selle institutsiooni kollektsioonis olevaid teoseid. „re.act feminismi” puhul on tegemist temaatilise arhiiviga, mis sisaldab teoseid mitmetest kollektsioonidest ja autorite valdusest, seetõttu on autoriõiguse seisukohast tegemist komplektse situatsiooniga, kus on võimalik seda arhiivi ikkagi kogeda vaid teatud hetkes, teatud ruumis näitusena, mis peaks kaduma pärast viimase näituse toimumist aasta pärast Berliini kunstiakadeemias, kus ring täis saab. Projektiks laenatud tööde esitamise õigus saab läbi, kogu kokkukogutud materjal tuleb omanikele tagasi saata ning on taas uurijatele ning huvilistele raskesti kättesaadav. Projekti kuraatorid otsivad praegu võimalusi , kuidas säilitada feministliku performance’i arhiivi tervik, kuidas seda edaspidi täiendada ning see kättesaadavaks teha. Need küsimused ei puuduta ainult feministliku kunsti arhiivi, vaid on laiemad. Kas üritada teha ühes füüsilises institutsioonis asuvat arhiivi või luua arhiivi mitu koopiat, mis paiknevad korraga mitmes geograafilises punktis ja sisaldavad lisaks veel ka kohalikku materjali, või luua veebiversioon? Viimane on kõige kallim ning autoriõiguse seisukohast keerulisim lahendus. Praegu on kuraatorite püüdluseks leida eri piirkondades institutsioone, mis oleksid huvitatud ja võimelised seda arhiivi majutama ning hooldama. Milline institutsioon Eestis oleks selleks võimeline? Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuses on kokkupuude eesti kunstnike tööde arhiiviga olemas, aga paraku ei ole neil arhiivi hooldamise tõelist kogemust (sinna kogutud materjali ei hoita korras, fotod kaovad ja DVDd muutuvad kõlbmatuks). Arhiivi ülesanne on aga materjal säilitada, seega koopiate tegemine, et materjal ei hävineks. Pealegi, millisel institutsioonil Eestis oleks sisuline huvi hoida feministliku performance’i-kunsti arhiivi ning tekitada sinna juurde kohalik arhiiv?

Feminism ei ole enam eesti intellektuaali silmis skandaal, nagu 1995. aastal Hasso Krull seda nägi, seejuures on feminism Eestis endiselt negatiivse tähendusega. Eesti kunstnike rühm Valie Export Society, kelle performance on „re.act feminismi” arhiivis, keeldus oma töö eksponeerimisest Tallinnas ja kutsus üles seda näitust boikoteerima. Selle aktiga püüdis Valie Export Society veel kord pöörata tähelepanu Kunstihoone direktori Karin Hallas-Murula meedias välja öeldud feminismivastastele hoiakutele. Saan aru Valie Export Society vajadusest sellistele seisukohtadele reageerida. Antud juhtum on küll omaenda oksa saagimine. „re. act feminism” oli plaanitud Ku galeriisse ammu enne uue direktori tööleasumist ning seega on see projekt, mille Karin Hallas-Murula sai päranduseks ja millest ta rahvusvahelist skandaali tegemata loobuda ei oleks saanud. Kuivõrd tegemist on feministliku projektiga, siis selle näituse boikoteerimine feministlike kunstnike poolt paistab kahjuks väljapoole šabotaažina. Kui kunstnike üleskutse tõttu keegi seda näitust ei külasta, siis jääbki ju õigus Hallas-Murulale, kes nimetas feministlikud projektid nišinähtuseks, mille vastu puudub suurem üldsuse huvi ning mida seetõttu ei ole vaja. Selleks, et tekitada vastupidist reaktsiooni, tuleks aga agiteerida kõiki just nimelt seda projekti Ku galeriis külastama. Üks väga oluline feministlik taktika on olnud nende ruumide ja võimaluste kasutamine, mis on tulnud kätte võidelda, kuhu on tulnud sisse tungida, et end nähtavaks teha, et oma sõnumit kuuldavaks teha, vaatamata sellele, et nende ruumide ja võimaluste haldajad on olnud feminismi vastased. Kui oleme nähtamatud ja protesteerime nii, et meie protesti kasutegur muutub kahjuteguriks, siis on sellest kasu vaid vastastel. Antud juhul siis neil, kes ei soovi, et feministlikud hoiakud ja taktikad Eestis leviksid. Siinkohal kutsun vastupidiselt kõiki seda näitust külastama. Esiteks, et ära kasutada võimalus osa saada maailma feministlike performance’i-kunstnike paremiku, alates Ebtisam Abdulazizt, Marina Abramovićist kuni Martha Wilsoni, Nil Yalteri ning Yeni ja Nanini loomingust, sest seda võimalust ei tule niipea. Kõigile kunstitudengitele peaks see näitus olema lausa kohustuslik. Teiseks, et avaldada toetust selle näituse kuraatoritele, feministlikele kunstnikele ja teoreetikutele ning mõtteviisile üldisemalt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming