Kas ikka tõesti lõpp?

Tartu kõrgem kunstikool on lubanud maaliõpetamise üle võtta, kuid vaid üksik akadeemiline maalitund nädalas osutab, et vajaliku tasemeni jõutakse aastate pärast. Kui ikka jõutakse.

PEETER TALVISTU

Tartu ülikooli maaliosakonna lõputööde näitus Tartu Kunstimajas 18. juunini. Kunstnikud Siiri Jüris (MA, juhendaja Jaan Elken ja Veiko Klemmer), Martin Urb (MA, juhendaja Jaan Elken), Kaire Nurk (MA, juhendajad Jüri Kask ja Leonhard Lapin), Jane Tiidelepp (BA, juhendajad Jaan Elken ja Rauno Thomas Moss), Paap Nõmm (BA, juhendaja Jüri Kask), Egon Erkmann (BA, juhendajad Rauno Thomas Moss ja Anne Parmasto), Anastasia Lemberg-Lvova (BA, juhendaja Jaan Elken) ja Anna Lumijõe (BA, juhendaja Jaan Elken).

13. IX 1942 kirjutas õe Lonni juures Lindi algkoolis Pärnumaal suvitanud Karin Luts Tartu kunstimuuseumi direktor Voldemar Ermile: „No küll on lugu, kas siis tõesti Tartus enam mehi pole, kes Pallase käima paneksid! [—] Mehed, mõelge ikka sellele ka, mis see õieti tähendab, kui meil pole enam oma kunstikooli… Mulle on see mõte väga valus. Kui me teda tungivalt ei oska tahta, siis usuvad võõrad varsti, et meie rahval polegi ta järele vajadust.“*

Pallas avati uuesti, küll teise nimega, kuid pärast muudatusi ühiskonnaelus katkestati 1950. aasta detsembris Tartus kõrgemal tasemel kunsti õpetamine 1988. aastani, kui ülikooli juurde asutati ERKI maalikateedri filiaal. Neli aastat hiljem filiaal iseseisvus ning esimene lend lõpetas juba Tartu ülikooli. Tartu ülikool jätkas kunstihariduslikke traditsioone: juba 1803. aastal avatud joonistuskoolil ja XX sajandi keskpaiga murrangulisel kunstikabinetil oli auväärne mantlipärija. Lõpetajaid tuli üha juurde, paljud neist jäid kunstiellu püsivalt, uue kümnendi keskel lisandus magistriõpe ning alles paar aastat tagasi koliti pea ideaalsetesse ruumidesse vanas anatoomikumis Toomemäel. Nüüd on see siis lõppenud … Mõnel üksikul hiljapeale jäänul lubatakse järgmiste aastate jooksul veel kraad kätte saada, kuid maaliosakond kui selline on suletud. Selle asemel on Tartu saanud endale Viljandi kultuuriakadeemiale alluva rahvaülikooli. Tartu kõrgem kunstikool on küll lubanud järje üle võtta ning ongi juba nimetanud oma maalingute osakonna ümber maaliosakonnaks, kuid vaid mõni üksik tõesti maalimisele kuuluv akadeemiline tund nädalas tähendab, et taseme tõusuni kulub veel aastaid. Kui selleni ikka jõutakse.

Matusemeeleoludega peetud tänavustel kaitsmistel võttis üks või teine kõneleja pidevalt sõna ka osakonna sulgemise teemal. Komisjoni esimees Harry Liivrand pidas avasõnas vajalikuks mainida, et kahe võistleva maaliõpetuse kõrgkooli olemasolu on hea asi, sest Tartus on alati peetud peamiseks akadeemilisi traditsioone, Tallinnas on aga kesksel kohal kontseptuaalsed ja interdistsiplinaarsed ideed. Aeg-ajalt väljakäidavasse dubleerimise etteheitesse, mille loogika järgi võiks Eestis olla ainult üks teater, kunstimuuseum ja maaliosakond, ei uskunud keegi. Ka Facebook tuletas mulle alles täna hommikul meelde, et olin kahe aasta taguste sulgemisjuttude ajal ironiseerinud uudise üle, kus räägiti sellest, et Tartu ja Tallinna peale kokku võetakse juurat õppima ligi 400 uut tudengit. Klassikalise maali kõrval, mille osakaalu lõpetajad oleksid õppekavas soovinud suuremana näha, tõsteti korduvalt esile võimalus õppida ka teisi ülikoolis õpetatavaid aineid molekulaarbioloogiast semiootikani.

Tänavuste lõpetajate võimsaimaks komplektiks on kahtlemata magistrant Siiri Jürise peamiselt portreedest koosnev seeria „Kahe vahel“, mis võtab enda alla Tartu Kunstimaja teise korruse keskse saali. Suuremate komplektidega on varem lõpetanud ainult Veiko Klemmer ja Laura Põld. Jüris jäi juba bakalaureusetööde ajal silma portreemaalioskusega, mis siis kannatas küll veidi liigse lõhestatuse all. Tänu professor Jaan Elkeni antavale „Maali/dekonstruktsiooni“ kursusele, mis on aastaid olnud maaliosakonna magistriõpingute keskpunktis, on mitmel korral olnud üldiste kasutegurite kõrval põhjust ette heita ülemäärast vormi lõhkumist, mis näib pigem varjavat vajaka jäävaid konstrueerimisvõimeid. Ka usk suureks paisutatud seeriatesse on sageli vesiliivale rajatud. Antud juhul on aga tumedates roostekarva toonides kolmeteistkümnest maalist seeria, kus varieeruvad maalide mõõtmed ja ka kujutatud lõplikkuse aste (täielikult abstraktsest kompositsioonist viimistletud portreeni) igati õigustatud ning tõstab selgelt esile Jürise annet. Kui veel talvel toimunud näitusel jäi ta silma tõeliselt kõhedust tekitavate voolamise teel lõhustatud portreedega, siis sel korral annavad hajusus ja kramplikud poosid edasi ärevuse ja üksinduse kahevahelolekut.

Tartu kõrgema kunstikooli taustaga magistrant Martin Urb on loonud oma vanaema kujutavast hüperrealistlikust maalist ja temaga tehtud lühiinter­vjuust koosneva veenva paariku. Mitme tervisehädaga vanamemm on sunnitud päevi mööda saatma paneelmaja korteris lootuseta sealt pääseda. Urb on kujutanud teda tõelise matroonina troonimas elutoa diivanil ümbritsetuna kergelt naivistlikult tikitud piltide ja patjadega, mille valmistamisega ta oma aega täidab. Intervjuus meenutab vanadaam unenäolist hetke oma lapsepõlvest, kus kummalisse ilmastikunähtusse sattunud ema ennustas ette algavat sõda. Ulmelise mälestuse ja muinasjutuliste tikkepiltide koosmõjul tekib imeline ühisruum, mis meenutab mingil määral maagilist realismi, millesse on lisatud surmaootuse fataalne traagika.

Parima bakalaureusetöö kaitsjana jääb silma Anastasia Lemberg-Lvova, kelle neli külmades toonides hüperrealistlikku portreed kujutavad demonstratiivseid grimasse. Peale modelli väljendusrikkuse on lõpetaja põiminud neisse ka (alateadlikke) kunstiloolisi tsitaate Vermeerist Schieleni ning paratamatult kerkib silme ette Alice Neel. Lemberg-Lvova on aga suutnud astuda sammu eemale kruusamäelikust pooritäpsusest ning toonud värvikirevate üksikute vurru- ja kulmukarvadega maalidesse impressioone või folkloristlike elemente. Noore kunstniku isiku tabamise ja maalitud silmadesse hinge sisendamise oskused on juba praegu muljetavaldavad.

Jane Rähn (Tiidelepp) on sidunud abstraktsete taustade ja karjuvate vastsündinu figuuridega kokku sünnitamiskogemuse kui elu ja surma vahelise hetke, mille mõistmine seda protsessi ise läbimata jääbki võimatuks. Paap Nõmm kujutab intensiivsetes toonides darvinistlikku põlvnemist, mille kergelt kohmakate ahvlaste kõrval troonib meisterliku lihtsusega maalitud pärsimäelik (pärliteta) autoportree. Egon Erkmann on altarliku maaliga „M-E-T-S“ soovinud tekitada maagiast ja ulmadest pakatavaid õudusemotsioone, kuid jääb sellega tsipake jääni. Anna Lumijõe tantsustiile kujutavad tööd ei suuda kahjuks neis sisalduvaid maailmu vaatajale piisavalt veenvalt ja dünaamiliselt edasi anda.

Omamoodi luigelaul osakonnale on Kaire Nurga magistritöö „Protsessioon. Pühendus kõigile, kelle paletid jäid Toomele“, kus on anatoomikumi hobuseraua taguste Toome nõlva puude külge seotud ristipuud, millele on omakorda kinnitatud osakonda maha jäänud paletid. Mõned neist on klassikalise neerukujuga, teised lihtsad papitükid. Palett, mis on kunstnikust ja maalimisest eraldatud, on ühtaegu potentsiaalse loomeenergia talletaja ja ka mitte kunagi lõuendile jõudvate teoste hauatähis. Rahvapärimuses märgitakse puu külge kinnitatud ristiga maju, kust inimesed on lahkunud. Selline rist sümboliseerib hoones varem olnud elu, kuid toimib ka maja kaitsjana. Suure reede ristikäigu protsessiooni viimane punkt on Jeesuse haudapanek, mis mingis mõttes leidis aset ka kaitsmisel. Nurga enda sõnutsi sooviks ta, et need paletid jääksid puude külge maaliosakonna tagasitulekuni anatoomikumi. Ühe vähem levinud katoliikliku traditsiooni järgi on ristikäigul ka viieteistkümnes punkt: Jeesuse ülestõusmine.

Sissejuhatuses mainitud kirja lõpupoole lisab Luts: „Noored talendid, need on väga õrnad taimed, kui nad ei leia soodsat pinda kasvamiseks, närbuvad nad igaveseks. Mõtelgem sellele …“.

Lootkem siis ikkagi edasi.

* Kiri asub Tartu kunstimuuseumi arhiivis Voldemar Ermi veel korrastamata materjalide hulgas.