Kas ja kuidas kirjutada asju kunstiks?

 

 Tallinna Kunstihoones vestlevad Jaan Elken (pildil vasakul) ja Jan Kaus.

Jaan Elkeni näitus ?Maalid 1978 ? 2005? Tallinna Kunstihoones kuni 10. IV.

Jan Kaus: Näituse avamisel pidas mulle valgustava loengu Harry Liivrand, kes juhtis tähelepanu sinu maalides tugevalt kohal olevale verbaalsusele, tekstilisusele: enamikul sinu teostel figureerivad erinevates suurustes ja ?riftides sõnad ? olgu need siis poliitilised lööksõnad või laulusõnad, asugu nad siis pinna keskel või ääres. Tekib teatud paralleel Raul Meelega, kes on püüdnud leida ühenduslüli kujutava ja tekstilise kunsti vahel (?ruumiline luule?, ?portreed sõnadest?). Sinu maalidel tundub tekst siiski olevat rohkem vahend kui eesmärk, rõhutades pigem maalide dünaamilist, aeg-ajalt turbulentset iseloomu ja mõju ? sõna ei korrasta pinda, vaid mängib kaasa pinna entroopiale, märgib seda entroopiat, on selle osa. Võib-olla ma selle entroopia osas eksin, seega küsin: kas sinu jaoks on sõnadel korrastav või tsentrifugaalne jõud ning kas see varieerub sõltuvalt maalist?

Jaan Elken: Kuidas kunagi, sõltuvalt informatsiooni päritolust ja rollist, mida üks või teine tekstimassiiv maalil mängib. Omaaegsed tänavasildid, hotellide-laevade reklaamsildid, liiklusmärkide tekstid 1970ndate ja 80ndate maalidel simuleerisid käskude-keeldudega reglementeeritud maailma, kindlasti olid need programmilised ületähistajad. Ma arvan, et tekst kohati distsiplineeris ja aitas kontseptualiseerida minu muidu barokseks kippuvat maalimismaneeri. Kahjuks on suur osa selle perioodi töödest Vene-Saksa-Ameerika-Soome kogudes või hoopis segastel asjaoludel kaduma läinud.

Teksti uus tulemine on minu loomingus jälgitav Vaala 1995. aasta näitusest, eriti  aga Deco 1996. aasta näitusest peale.

2001. aasta ?Mälumängu? sarja punaloosungite ülekirjutamine valdavalt ajastutruude märgiliste laulusõnadega (olen  nimelt maalide reaalaja viinud kümnendeid tagasi: ?I can?t get no satisfaction, Lucy in the Sky with Diamonds?) polariseeris ?riftide (mälufailide, attitude?ide) koosmõjust tulenevat dihhotoomiat. Ei välista, et lisaks teksti tähenduslikkusele olen tuubist pigistatud pastoosse värviga kirjutamisest välja arendanud ?urbaanse kommunikatsioonikanali?, mis oma valdavuses kohati terveid maale katab. Selliste hooletult maha pühitud tekstilaamade kaudu saan töödesse piisavalt ükskõiksust, igavust, monotoonset korduvust ja tekstuuri. Tihtipeale käivitab maali mingi tekst, mis  hilisema töö käigus aktuaalsuse kaotab, aga see on iga pildi puhul isemoodi.

Meele loominguga mind seostada ei saa, tema konkreetne luule ? trikid kirjutusmasinaga ? on mind ka kontseptualismi enda raamistuses suht külmaks jätnud.

J. K.: Üks võimalus su maale tajuda põhineb just tekstide ja pastoosse värvi vastuolus. Eriti punaloosungite sarja puhul, kus mõned sõnad ja laused pole ju sinu kirjutatud, vaid on osa sinu kasutatud ready-made materjalidest. Sellele justkui sekundeerikski tainjana mõjuv värvimassiiv, mis pulbitseb, voolab, tursub, seguneb, praguneb, ei püsi paigal, viidates punasevõitu pindadel figureerivatele teiselaadsetele sõnadele, mis on ilmselgelt su enda kirjutatud ning mille kuju ja ?riftitus mängivad kaasa värvide üleujutusele. See oleks siis kontrollimatu, mitteteadliku ja isikliku üleujutus. Seda üleujutust saab samuti näha kaheselt: kas värvide uljas allumatus institutsionaliseerunud sõnade käsule-keelule matab kohe-kohe need sõnad enda alla või jäävad loosungid vähemalt osaliselt püsima, hoolimata värvide pealetungist. Värvid ja ?riftita lausungid tähistaksid siis justkui sind ning loosungid ühiskonda ja selle distsiplineerivat mälu. Kumb olukord tundub sulle tõesem?

J. E.: Sinu bukvalistlik tõlgitsus ehmatab, kuid ilmselt tuleb üldjoontes su teesidega nõustuda.  Kui autopsühhoanalüüsiga  veel edasi minna, siis vastandite paar ja võitlus on ju iga arengu eelduseks. Isegi kui see vaid torm/keeris veeklaasis/lõuendi pinnal toimub. Teatud universaalse tõe ehk teisiti öeldes kaalutud keskmise (mis paraku ikkagi minu autoripositsioon saab olla) mudelile aga pildid pürivad küll, kuid ma ei ole kindel, et retseptsioon peab kõiki peensusi lahti seletama. Mingid vastanduste draamad kütavad niikuinii adrenaliini üles ja kaasaegne maalikunst on kõigi oma mõistuslike konstruktsioonide kõrval ka jätkuvalt tunnete lugu, millegi inimliku ja psüühiliselt läbielatu püüdmiseks ja konserveerimiseks-eksponeerimiseks, milleks paraku muud keelt pole seni leiutatud. Konstruktsioonid võivad küll asja selgitada, kel muud muukvõtit maalikeele mõistmiseks pole antud, kuid nad on ikkagi kargulik abivahend, ei muud, nagu skript, millest lavastaja (~kunstnik) vajadusel väga kaugele võib minna. Arvan, et maalikunsti tugevus ongi selles, et programmeeritud tarkus võib sinna oma jälje küll jätta, verbaliseerimine võib mingil etapil teatud tüüpi loojale isegi töövahend olla, aga asja veenvus ja sugestiivsus tuleb ikkagi sellest miskist või ka lisaväärtusest, mis iganes ta ei ole ja mis nii lihtsale analüüsile küll ei allu.

Näiteks ?Helisevas muusikas? on ?Edelweiss?i? sõnad valge-valgele lihtsameelses salmikukirjas skribatud. Selle Hollywoodi kassahiti menu Bre?nevi-aegses Eestis langes kommertskino suhtes täiesti immuunsuspuudulikule foonile ? tervelt seitsme-kuune katkematu linastusperiood tollal ainukeses laifilmikinos Kosmos. Ilmselt oli lämmatav ilunälg see, mis sundis üle Eesti töökollektiive ja kolhoose busside kaupa 1970ndal seda ilmaimet vaatama sõitma. Paratamatus elada ühel ajal ja süüa sama sousti ei ole ainult selle töö enigma, ma arvan, et õnnestunud konstruktsioonid hakkavad ise tähendusi looma. Mul on küll veidi ebamugav praegu ainult oma loomingu näidetele tuginedes kinnitust otsida ? aga edevus sunnib.

J. K.: Olgu, see on loomulik, et püüad jätta oma maalidesse ja oma loomingusse midagi sõnastamatut; midagi, mis ikka ja jälle erinevate sõnastuste ja liiga lihtsate analüüside eest pageb. Kuid ma pole väitnudki, et sinu maalides on kõik verbaliseeritav. Juhul kui sa kasutad värve ja omakirjutatud tekste teatud pagemisjoonena, endani viivate ja viitavate jõujoonte või -pesadena ning su maalide pinnal segunevad ajalugu ja selles elanu isiklik, eelkõige tunnetuslik mälu, siis olen kindel, et pole päris lõplikult võimalik kindlaks teha nendevahelisi eraldusjooni ning su maalide abstraktsus viitabki maalidele tardunud lugude kõrval/asemel teatud seisundlikkusele, mingile hetkele või emotsioonile, mille piirjooned on ammu tuhmunud ning mille sisu kõik sahtlid pole järelikult kuidagimoodi lahti muugitavad.

Mind pigem huvitab, kuidas need kaks mälu ? ühiskondlik, ajalooline, intellektuaalne ja isiklik, emotsionaalne, voolav ? omavahel lahenduvad. Kas nõustud, et su loomingus puudub tulevikuline telg, et abstraktsus küll dekonstrueerib minevikku ? või õieti seda, kuidas minevik mingis olevikuhetkes paistab ?, ning meeleshoidmise kõrval viitavad need kärsitud pinnad meeleshoidmise problemaatilisusele? Asja sugestiivsus ilmnebki siis, kui tundeid, mis on tihtipeale haaramatud, ootamatud ja lahendamatud, markeerib pastoosne abstraktsus.

J. E.: Selle näituse teema on tõepoolest minevik, minu perekonna ja minu lugu eelkõige, ühiskondlik-poliitilisele foonile projitseerituna. Ajaloolise fakti osa täidavad kasutatud ready-made?id, sametlipud, narmad, hallitanud kartulikotid, Lenini kohrutustehnikas portree, aga paljudel juhtudel ka minu enda uuesti osalisele ümbermaalimisele-ümberstruktureerimisele minev looming: teemade ja mõnikord ka  pildiallkirjade kaudu  loodud re-make?e  mulle tähtsatele töödele, mida ühel või teisel põhjusel näitusele tuua ei saanud (?Märjad ruumid III? viitab 1982. aastal maalitud ?Märgadele ruumidele I ja II? või näiteks ?Linda. Remix1980/2001?,  mis on reproduktsioonina  saanud uue elu maalis ?Linda. Remix 2004?).  Viimane töö pakub silla võimalust ka varajasima ja uusima loomingu vahel. Programmilisena mõeldud töös on maalimise tulemusel loodud virtuaalne maailm ja vineerilappidest loodud füüsilist kohalolekut tähistav reality sunnitud vahekorda astuma lausa pildi pinnal. Mäletan, et sarnased tunded valdasid mind kõrval eksponeeritud näituse kõige varasemat tööd ?Koidula ja Leineri tän. nurgal? (1978) maalides, kui majaseina pragunenud värvi pastoossus võistles sooviga reaalsed elektrijuhtmed otse pildi pinnal füüsiliselt eksisteeriva värvi sisse uputada. Ma ei ole küll mälu fenomeni spetsiaalselt uurinud, kuid tean, milliseid üllatusi on varuks: salvestatud on ju palju rohkem kui aktiivses kasutuses.

Arendaks väheke edasi su konstruktsiooni, nagu viitaks amorfne voogav värvimass rohkem isiklikele jõupesadele ja viiks niiviisi ehk otse autorini. Emotsioonideni ehk küll, õieti kasutangi enamiku piltide loomisel mitut tööre?iimi. Intellektuaalseid konstruktsioone sisaldavad vaheetapid hoiavad töödes teatud ratsionaalset karkassi ülal. Tajun endas poolusi ja minu uusim maalilooming lubab mul ennast terviklikumana avada just niiviisi,  läbi paralleeljutustuste dihhotoomilise risu. Mulle tundub, et just uuemates maalides on näilisele korralagedusele vaatamata saavutatud vajalik tasakaalutunne pildi pinnal. Jah, ma tegelen ikkagi pindadega, maalitud pindadega, seega igasugune sügavus on lisaväärtus. Peab ikka samal lainel olema või vähemalt veregrupilt sarnane, et pinna taga toimuva kohta üldse teada tahta. Ja mul ei ole meie visuaalse kirjaoskuse üldise taseme ja eriti abstraktse kunsti alase kirjaoskamatuse kontekstis mingeid illusioone, et kommunikatsioon vaatajatega alati võimalik oleks. Mingi tasandiga haakumine ja mingi konksu otsa jäämine, hea seegi.

J. K.: ?Abstraktse kunsti alane kirjaoskamatus?, mida sa sellega täpselt silmas pead? Küsin seda ka seetõttu, et oled kujutava kunsti formaatide plahvatusliku lisandumise foonil üks neid väheseid, kes on maalikunstile truuks jäänud. Mõistan, et sinu arvates peidab abstraktne maalikunst endas teatud kõnetamisvõimalust, mis teistes formaatides või praktikates pole teostatav. Milles see võimalus seisneb, kuidas see väljendub?

J. E.: Arvan, et vundament, millele ?truu olen?, kus ma midagi olulist muuta ei saa, on hoopis mujal, need on päritolu, põhimõtted, sättumused, minu senine kultuuriline DNA. Kunstis vastupidi on kõik võimalik ja truu ei kavatse ma millelegi olla, pidev teelolek oleks kõige täpsem hinnang mu kunstilise mina iseloomustamiseks. Kui stilistiliselt analüüsida, siis sisaldavad ka minu hüperrealistliku perioodi  maalid  ?pilootprojektidena?  kümneid  ruutdetsimeetreid hoogsalt maalitud pastoosseid lõike, mis abstraktse ekspressionismina tuvastatavad, ja vastupidi, arvan, et tekstidega õõnestan üsna aktiivselt niigi suhteliselt mõttetuks kulutatud  abstraktse kunsti ?kõrget? kantsi. Minu versioon abstraktsest kunstist on reaalsemaist reaalsem, sest tegelikult huvitab ka mind narratsioon, möönan,  et  suhteliselt võimatute vahenditega, aga see võimatus mind vist köidabki. Sellest ka kohatine pessimism retseptsiooni võimalikkuses. Ma ei usu enam maalitud (pilt)jutustuste tingimusteta võimesse vaatajat köita, selleks on tänapäevasemaid tehnoloogiaid, ei usu ka kellegi kogetud emotsionaalsete seisundite a priori olulisusse teiste jaoks, eriti nn maalitud maalimise kontekstis,  pigem  siis juba  kontinuiteediga video. Selle tõttu üritan maalides isiklikku kogemuslikku substantsi kogu aeg tihendada ja läbi kirjutada, umbes nagu film on kontsentraat ajateljel. Üritan teatud emotsionaalsete seisunditega kaasnevat psüühilist energiat otsekui kokku pressida ja materialiseerida, intensiivsust kunstis ülimaks pidav väärtushinnangute süsteem annab afektilaadsetele olukordadele seetõttu eelise. Autentsuse  garantii on küll olemas,  kuid meetod kulutab ropult ja nüristab peentaju. Võimalik, et otsin visuaalseid vasteid, mis võiksid kõnetada korraga nii teadvust, mälu, äratundmis-rõõme/hirme, ühesõnaga ei vähem ega rohkem, tahan, et mu piltidel oleks kõik tehisintellekti tunnused, st neil võiksid mõtlemisvõime kõrval ka emotsioonid olla.

Kõrge-madala äravahetamine, oma-võõra piiri nihutamine välistab juba eos igasuguse kapseldumise, olen samuti piisavalt uudishimulik, huvid ongi pigem kultuuritarbimise äärealadel. Tuletan meelde, et erihariduselt olen arhitekt, võimalik, et siin on ka võti, miks mind kunstinähtuse puhul alati sotsiaalne dimensioon huvitab. Kui avaneks võimalus, prooviksin kätt filmilavastajana. Keda või mida ma seeläbi reedaksin?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming