Kas kunsti või kunstivälja madalseis?

Reet Varblane

Sel sügisel lahvatas meie ajakirjanduses kirglik arutelu nüüdiskunsti, selle koha ja võõrandumise, publiku ootuste ja pettumuste üle. Taas, nagu kakskümmend aastat tagasi, kui Jaan Toomiku „maiprojekt” ja mõni aeg hiljem Raul Meele „lipuprojekt” esimest korda publiku ees olid, tundus, et ühel pool rindejoont seisavad pühendunud ja asjatundlike, kunstiajaloo kulgemist ja mõistmist, suuri välismaiseid teoreetikuid appi võtnud kunstiprofessionaalid ning teisel pool solvatud kunstivaatajad, olgu tegu siis mõne teise kultuurivaldkonna intellektuaali või ka sootuks väljaspool kultuurivälja tegutseva kunstinautijaga. Toomiku ja Meele „kurikuulsate” installatsioonide ja sinna juurde tekkinud tähendusmullistike taaselustamine Tartu kunstimuuseumis oli Rael Artelil tõeliselt tark tegu – lausa kunstitegu 2012! Asi ei ole šokeerimis- ega ka meie „heroilise” kunstiajaloo madaldamispüüdes (absurdne on seda isegi niiviisi käsitleda), pigem võib seda vaadata kui ühiskonna tolerantsi omamoodi kontrollimist: kas oleme valmis eneseanalüüsiks, kriitiliseks tagasivaateks?, miks miski (olgu siis kunstiteos või miski muu) just nii vastu võeti?, millised hoovad on vastuvõtmist suunanud ja kuidas seda teinud? Enamgi veel: millist rolli mängib kunst ja selle põhjal kirjutatud kogupilt ehk kunstiajalugu meie minapildi kujundamisel? Kas heroiline (idealiseeritud, positiivne, ühtsust rõhutav), illusioone loov kunstiajalugu ei aita mitte kaasa sootsiumi mõistmiseks vajaliku läbinägeliku, terve, iseseisva, kriitilise pilgu ähmastamisele?

Küsimus ei ole publiku kadumises või „aina kasvavas ükskõiksuses nüüdisaegse näitusekunsti vastu”, kui tsiteerida EKA emeriitprofessorit Leo Rohlinit (27. II 2010 Postimees), vaid „nüüdiskunsti marginaliseerumises meie praeguses ühiskonnas” (taas tsitaat Leo Rohlinilt). Kui ka meie „seltskond” ei ole meie nüüdiskunsti omaks võtnud, siis ometi on „nägevate silmade ja kuulvate kõrvadega uus inimene” (kui kasutada 1920ndate kirglike seisukohtade sõnavara nüüdiskunsti poolt ja vastu, kusjuures toona esinesid uute kunstinähtuste advokaatide-apologeetidena novaatorlikud, terava sotsiaalse närviga kirjanikud-kultuurikriitikud) ilmunud näitusesaali ja „ei tunne ennast seal nagu Robinson inimtühjal saarel” (taas Leo Rohlin).

Ilmselt ei ole neid „uusi” inimesi veel nii palju, et rääkida massilisest nüüdiskunsti publikust, aga nagu viimane rahvaloendus kinnitas, siis on Eestis, eelkõige linnades elavate inimeste arv pigem kahanenud kui kasvanud, ning märksa olulisem kui kunstigaleriide (ametlike institutsioonide) massiline külastajaskond on asjaolu, et „uus” inimene külastab pigem uusi, rohujuure tasandilt tekkinud paiku, kuulub nende juurde, on nende välja orgaaniline osa. Kui selle aasta algul luges Sandra Jõgeva Tallinnas üles kaheksa suhteliselt värsket omaalgatuslikku kunstiruumi („Tallinna omaalgatuslikud kunstiruumid”, Sirp 2. III), siis nüüd on neile veel lisa tulnud (näiteks Katarsis Müürivahe tänavas või ka Temnikova ja Kasela Lastekodu tänava galerii). Mõni väga hästi tegutsenud paik (Märzi projektiruum) on küll kadunud. Kuigi kunstiakadeemiast on meedias kõneldud pigem negatiivses võtmes (oma maja lammutamine, uue ehitamise lükkumine teadmatusse tulevikku, umbusalduse avaldamine rektorile, akadeemia kui iseseisva kunstiõppeasutuse kaotamine), on ka sinna tekkinud mitmeid aktiivselt tegutsevaid kunstiruume (galeriisid), ikka altpoolt tuleva initsiatiivi tõttu.

Ei ole ka tänavu olnud kunstielu passiivsem või igavam, kui võrrelda 2011. aastaga, kui Tallinn oli üks Euroopa kultuuripealinnu. Just tänavu on mitmed meie noored kunstnikud (kõike muud kui väikesed Toomiku või Ojaveri kloonikesed!) pälvinud tähelepanuväärset rahvusvahelist tähelepanu (Marge Monko Henkeli, Timo Tootsi „Ars Electronica” või Sigrid Viiru „Pulsi” kunstimessi auhind, kui tuua vaid mõned näited, sest kunstitudengid on võitnud mitmeid oma eriala võistlusi). Wiiralti stipendiumi oli tänavu märksa keerulisem välja anda kui varem, sest „täheldada võib uue jõulise kunstnike põlvkonna ilmumist, küsimus ei ole enam paaris-kolmes nimes või koolkonnas: õppeasutustes üle maailma väga erinevatel erialadel ja õppeastmetes õppivaid, kõikvõimalikes meediumides ja kontekstis töötavaid noori, kes on pühendunud, motiveeritud, töökad, võimekad ja andekad, on meie kunstiareenile astunud või peagi astumas pigem kümnete kaupa.” Nii on väitnud žürii liige Maria-Kristiina Soomre (14. XII Sirp). Aga ka Temnikova ja Kasela eraalgatuslik ettevõtmine pälvis Torino nüüdiskunsti messi „Artissima” uute galeriide auhinna.

Küsimus on ametlike (nüüdis)kunsti institutsioonide ülimas ettevaatlikkuses: passiivses, pelgalt kohalikule (loe: traditsioonilisele, konservatiivsele) keskenduvas poliitikas. (Nüüdis)kunsti riiklik toetus on väike ja ega kasvu ole ette näha järgmisel aastalgi, Eesti Kunstimuuseum, iseäranis selle peahoone Kumu on õigusega prioriteet. Aga kõik ei sõltu vaid rahast: nii Tartu nüüdiskunsti festivalil, EKKMis, EKA (taasalustanud) galeriis kui ka Kumus toimuvad pelgalt näitusetegevuse sees ja kõrval loengud, töötoad, kohtumised, käib klubielu. Seda saab teha õige odavalt, tahtmist on vaja. Tahtmist on jätkunud Võru Linnagaleriil, kes juba teist korda organiseerib projekti „Kunst kooli!”: kunstnikud ja kunstikogujad (seekord on kaasa haaratud Armin Kõomägi) lähevad Võrumaa koolidesse, räägivad oma kunstist, teevad kunsti koos koolilastega. Tallinna Kunstihoone Jaak Soansi isikunäitusel ei olnud innustunud nägudega koolilaste gruppe kuulamas kunstiteadlase-kuraatori-giidi selgitusi, nagu aasta tagasi oma esimeses intervjuus unistas vastne Kunstihoone juhataja Karin Hallas-Murula. Viga ei olnud vist Soansi näituses.

Praegu töötatakse välja meie järgmise kümne aasta kultuuripoliitika („Kultuuripoliitika arengusuunad 2020”): neil päevil peab kooskõlastatud kultuuripoliitiline dokument olema kultuuriministri laual, et jõuda lähitulevikus parlamenti. „Et olla nähtav, on vaja kohalikku aktiivset kunstivälja, väljaarendatud galeriide-keskuste süsteemi ja võrgustikku. Paljude endise idabloki maade kunstiinstitutsioonid toimivad samaviisi nagu sotsialismi ajal, neid ei ole piisavalt ümber korraldatud, on tehtud vaid iluravi. Nüüdiskunstiturg eeldab hästi toimivat nüüdiskunstivälja. Selle saavutamiseks on vaja otsustavat reformi: iseseisvaid uusi institutsioone, galeriisid, muuseume, rahvusvaheliselt toimivat süsteemi. Küll siis tulevad haritud kunstikogujad ning tekib oma kunstiturg,” tõdes Viini ja Budapesti galerist Hans Knoll Sirbile antud intervjuus (10. XI 2011). Selle peale tasub kultuuripoliitika kujundamisel tõsiselt mõelda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming