Kas loodususk?

Kaire Nurk

Näitus „Metsa ja mere vahel. Eesti loodusmaal” Tartu Kunstimuuseumis kuni 12. I 2014. Kuraatorid Tõnis Tatar ja Reeli Kõiv. Kataloog ilmub septembris. Eestis (nagu ka Ameerikas ja paljudes muudes paikades maakeral – kuigi enam mitte väga sageli tihedalt asustatud ja usinalt ning pikaajaliselt haritud Lääne-Euroopas) on tõepoolest veel tänapäevalgi rohkelt võimalusi minna kultiveerimata loodusmaastikku, nautida selle mitmekesiseid vormileide: minna metsa või rappa, avastada lagendikke … „valendikke” (Heidegger), puhata jõekäärus või silmitseda malbelt kõrgendikult järvesilmakest all orus, püüda mahutada silmapaari kaadrisse panoraame, lõpuks jõuda rannale ja sealt lennutada pilk merekaugustesse.

Psühhoanalüütiliselt

Puhtalt loodusretk näib sarnane teekonnaga, mille läbib Vladimir Karasjovi kuulsas omal ajal keelatud kummalises metafoorses põranda­aluste võitluse filmis „Lindpriid” üks peategelasi: pingestatud võitlusest tihendatud ühtviisi (!) horisondita linna- ja metsamaastikust jõuab ta filmi lõpus (ainsana elus ja vabaduses) avatud horisondiga mere rannale – otsekui tühjusesse.

Samaselt on ka kuraatorid Tõnis Tatar ja Reeli Kõiv (alateadlikult?) kujundanud/liigendanud Eesti „loodusmaali” ülevaatenäituse (sõna „maastikumaal” tundub selle näituse foonil tõepoolest liiga karm-mastaapne, nii et pigem sobib hellitlev „loodusmaal”). Esmalt satub külastaja tugeva lavastusliku mõjuga hämarasse metsasaali, läbi lagendike, rabade, jõe lähivaadete ja järve kaugvaadete ning panoraamide jalutleb ta rannikule ja lausa avamerele (viimast meeldejäävalt eelkõige Aili Vindi ja Henn Roode õlimaalides). Seejuures on huvitav rõhutada, et nii metsa kui merd on nende haaramatuses ühtviisi seostatud alateadvusega.Kuraatorite refleksiooni „emotsionaalsest rännakust” võiks niisiis paisutada psühhoanalüütiliseks (ja metafoorseks), kuigi Eesti maastiku – ja nii ka maastikumaali (?) – üldilme on, nagu ka kuraatorid korduvalt nendivad, rahulik ja vaoshoitud. Avakõnes rõhutas Tõnis Tatar (emotsionaalselt) loodusesse minekut, kunsti kaudu looduse avastamist; seevastu Reeli Kõiv eritles rangemalt looduselamuse ja kunstielamuse. Pressitekstis formuleeritakse otsesõnu: „… kodumaa looduse näol on meie kõigi käeulatuses ammendamatu meeleülenduse, rahu ja lohutuse allikas”. Kuraatorite usku ülistamaks eesti maastikumaali on toitnud mh Oskar Looritsa seisukohad. Kui meenutada juunikuise avamispubliku naeratlevat, kergusest kantud flaneur’likku käitumist valdavalt suvesoojust hõngavate maastike keskel, võibki saada kantud säärasest kergemeelsuse lainest. Ent see näitus võib osutuda väga aastaajatundlikuks – külastagem seda ka porisel-pimedal novembrikuul ja lumekülmas talvesüdames.

Kunstikeskselt

Kui läheneda näitusele (modernistlikult) kunstikeskselt positsioonilt, tundub ootamatu ekspositsiooni ülesehituses loobumine „tavapärasest stiililisest, koolkondlikust ja/või kronoloogilisest printsiibist” ning selle rajamine harjumuspäratult (puht)geograafilistele märksõnadele, justkui visataks koos pesuveega ka lapsuke vannist välja. Õigupoolest on ka selline tundmus ise ootamatu, sest oleme ju juba ammu harjunud sellega, et kunstinäitus evib versus assimileerib endasse kunstiväliseid sihte ja sõnumeid. Olen üllatunud, et selliste maastikumaali korüfeede nagu Konrad Mägi, Johannes Uiga, Henn Roode nägemine ei rõõmusta silma, et mul ei ole neid võimalik küllaldaselt nautida – nagu ei oleks neid seni veel küllalt nautida saadud!; nende maalid on kui värvi- ja vormi-error’id muidu ühtlases visuaalse avastuseta detailiolustikulises pildijadas. (Niisiis: tippude tasalülitus?) Ka Varmo Pirgi katsetusi tahaks kontsentreeritumas annuses manustada. (Ka kuraatoritel olla olnud töö käigus väikseid kõhklusi, et väljapanek võib tulla visuaalselt igav või üksluine.) Võib-olla on asi meie kivistunud vaatamisharjumuses, et olemegi harjunud Konrad Mäe maastikke vaatama eelkõige modernistlikus maalikeele uuendamise võtmestikus. Aga millist intentsiooni need tööd tegelikult kannavad? Võib-olla on need pigem kunstniku hinge sisemaastikud? Sel juhul sobivad nad ainult n-ö poole kohaga näitusele, mille teemaks on Eesti (kohalik/rahvuslik/vaoshoitud) (loodus-)maastik. Ja mis mõte on maalinäitusel, mis suunab tähelepanu maastikulistele erisustele, kuid ei ole nauditav maaliliselt? (Loomulikult, on hulk vaatajaid, kes eelistavad Uigale-Mäele „igavaid” „realistlikke” vaateid ja saavad sellest – kunstinaudingu. Kuid siiski on, peaks olema iga kunstist kirjutaja kohustus rõhutada igal võimalikul juhul, et kunstiteos peab olema eelkõige (sügav vaimselt / visuaalselt avastuslik) kunst ja mitte techne’lik natuurikoopia.)

Kui põhisoov on lõõgastav (Tatar avakõnes: muuseumi seinte vahele pole probleeme vaja, niigi on probleeme palju) jalutuskäik „kodumaises maastikus”, siis oleks ju (otse füüsiliselt) mõjuvam kaasata ka teiste kunstimeediumide, nt video, foto, installatsiooni panus? Näituse roll on olla Eesti loodusmaali ülevaade. Kuid tegemist on siiski kuraatorite valikuga, näitusel on vaid 60 autorit läbi eestimaise maastikukujutise poolteise sajandi (alates Julie Hagen-Schwarziga), kuid maastikku on muude motiivide kõrvale maalinud enamik Eesti kunstnikke, seega palju rohkem autoreid. Ainsa valiku kitsendusena on kuraatorid deklareerinud puhta, inimtegevuse märkideta maastiku kujutised. Sellele tingimusele vastaks olulise maastikuvahendajana ka Uno Roosvalt, kelle töid ekspositsioonis ei ole. Noorte (ja/või tänapäevasemalt maalivate) kunstnike osakaal on ekspositsioonis liiga napp, vaid Eda Lõhmus, Hermes Sarapuu ja Jan Tammik. Võimalik, et just kuraatorite subjektiivne valik ja kujundus on loonud ühtlase vaoshoitud üldmulje, mida kuraatorid esitlevad meile (objektiivse) peegeldusena meist endist (näitusel seinatekstis)?

Tekib intrigeeriv ja painav küsimus, kui atraktiivse ja raputava ekspositsiooni siis üldse annaks teha sellest „vaoshoitud”, malbete vormide ja värvidega Eesti maastikust (või kitsamalt – maastikumaalist). Kujutlege Mäe pisut konarlike vormidega rikkalikus värvikollaažis sillerdavaid maastikke, Konstantin Süvalo mastaapset kompositsioonilist vaheldusrikkust, Villem Ormissoni sügavat külma sinist koloriiti, tervet seinatäit Uiga valgus- ja värvimängudes lõõmavaid Pühajärvi, Roode, taas tervet seinatäit mereabstraktsioone, Roosvaldi tihedaid kadakavälju, Olga Terri frontaalseid puuüksiklasi, point’ina Lõhmuse värvivisioonis lahustuvaid maastikuvorme, kui nimetada mõned. Igatahes emotsiooni annaks tihendada. Kuid see oleks siis juba – ekspressiivne Eesti maastik! Ja võib-olla mitte enam nii probleemi-/pingevaba?

Kuraatoritel näib siiski olevat soov tõlgendada kokku kogutud pildikooslust ja mitte jääda puhtalt emotsiooni või kirjelduse tasandile. Kui püüda konkretiseerida kuraatorite valiku teravikku, siis võib-olla püüab antud näitus eestimaist maastikku kujutavate maalide vahendusel demonstreerida meile eelkõige ettekujutust etnilisest eestlasest. Meie osa on kas nõustuda või protestida selle vaoshoituse vastu? Või ehk siiski kahtlustada selle taga peitumas abstraktset idealistlikku eestl­(a/u)se kontseptsiooni? Kas leppida, et me ei saa ei tugevat visuaalset elamust, ei tunnetust maastiku nägemise/kujutamise muutumisest ajas, ei ülevaadet žanri arenguloogikast? Kuraatorite tiimi pedagoogilisema poole, Reeli Kõiva koostatud/kogutud tekstid intrigeerivate maalipaarikute kõrvutustega ja osa autorite selgitustega oma maastiku maalimise kogemuse ja ajendite kohta küll siiski osaliselt vaigistavad ka meie kunstikeskset uudishimupoolust.

Sotsiaalselt

2012. aastal Kasseli „Documental” oli kuraator Carolyn Christov-Bakargiev kaasanud mitmed erialateadlased, sh loodusteadlased. Loodusega seostuvaid probleeme puudutavaid teoseid näidati Ottoneumis, loodusloo muuseumis, erialase ekspositsiooni kontekstis. Ühe emotsionaalsema teosena saadab mind ameeriklanna Claire Pentecosti „elusa kompostmulla” installatsioon muuseumi allkorruse avaruumis. Kunstnik uuris koos Kasseli ülikooli ökoloogiliste agraarteaduste spetsialistidega spetsiaalseid komposteerimistehnoloogiaid. Installatsioon teravustas mitte ainult mure fundamentaalse väärtuse, viljaka mulla hävimise pärast, vaid pakkus ka lahenduse, ühtlasi kehastades (kaudselt josephbeuyslikult) „elusa põllumulla vastuseisu kauba- ja raharinglusele”. Kunstnik liitis kunstiliselt mitmekesisesse vormitervikusse nii teaduslikult (keemiliste algühikuteni teadvustatult) toodetud, kuigi naturaalset päritolu substantsi, ülemaailmselt mullaviljakust kaardistava statistilise andmestiku, ökoloogilise väärtusorientatsiooni ja nii post- kui ehedalt modernistliku kunstikeele.

„Eesti loodusmaali” näituse (otsest teadlikku või kaugmõjulist postmodernistlikku) eluterviku paatost, lausa teraapiataotlust hinnates pean niisiis siiski nentima mõningat kehvveresust. Sest tõele otsa vaadates – mida siis ikka annab praegu Eesti inimesele flaneur’lus „vaoshoitud” looduspildimaastikus? Kas annab see lõõgastuse igapäevastest sotsiaalsetest probleemidest? Puhas loodusvaade contra igas vallas aina korrumpeeruvam sootsium?!

Emotsiooni konkreetsest maastikukujutisest saab iga külastaja vastavalt oma reaalse maastiku kogemustele. Olen tundnud kerget õõva, vaadates Norra maastikuvaadet, mis linnulennult avab all sügavikus asuva oru, ent mul on selleks pagasis reaalsed läbielamised. Seega on (kunsti)elamuse üks osa mälestus reaalselt kogetust. Sellest tulenevalt on selline näitus olemuslikult pigem minevikuvektoriga ja pigem alalhoidlik, status quo mentaliteediga. Aga mida annab see tulevikuks aina dünaamilisemaks muutuvas maailmas?

Maastikku tajuvad põhimõtteliselt erinevalt need, kes on seda harinud, ja inimesed, kes on seda vaid vaadelnud. Pentecost ei piirdunud ainult vaatlusega, ta tegutses. Maaharijat huvitab „puutumata” looduse asemel pigem saakikandev põld. Linlane, kes iial pole teinud midagi „mulla heaks“, liiatigi, kes pole võib-olla isegi reaalses maastikus viibinud, kes on võib-olla ainult maastikust läbi sõitnud nagu futurist, võib ehk tõesti nautida „looduselamust” maalinäitusel. Ja kes on olnud oma suhtelt maasse/loodusesse need Eesti kunstnikud, kes on näitusel eksponeeritud? (Ka „puhas” maastikumaal peegeldab maalija hoiakut looduse suhtes.)

Milline saab olla selle näituse tegelik kasutegur? Kahtlemata inspireerib see näitus arutlema, tõstatama probleeme, väitlema, uurima edasi. Põhimõtteliselt on selle šanss töötada koos publikuga põhjalikult ja võimalikult mitmekülgselt läbi selle pakutav õpetuslik iva ja … minna edasi. Üheks diskussioonipotentsiaali kasvatavaks ja dimensioone avardavaks võimaluseks on ka kunstikabineti vahelduvad väljapanekud. Seni on need „puhta” loodusmaali ülevaatele sekundeerinud osaliselt vastandlikelt positsioonidelt: „Inimese jälg. Tööstusmaastik eesti kunstis” oma (seejuures üllatavalt sümbolimahuliste ja vormilt huvitavate) tehnomaastikega ja „Harmoonia otsinguil. Nikolai Kormašov” sügavama sissevaatega looduse-inimese ühtekuuluvusse (mõlema kuraator Reet Pulk-Piatkowska). Kas mõttevahetuspartnerite hulka satub ka midagi hoopis raputavamat, näiteks Kiwa seeria „Wildlife Documentaries” (2010), mis laseb looduse dokumentatsioonid arvuti tekstideraktorist läbi – andes inimese/masina sekkumise tulemist looduse isetoimimisse kujuka metafoori? Kas septembris algav näitust saatev loengu- ja filmiõhtute sari keskendub vaid Eesti looduse tutvustamisele (nagu Rein Marani loodusfilmid) või satub ka selles osas näituse juhtideoloogiat täiendavaid sürpriise?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming