Kattuvad hääled

Reet Varblane

Jumana Manna. Rubi ja Tamer araabia meeste seeriast. 2007-2008. pressifoto Möödunud pühapäeval lõppes Viini Essli muuseumis iisraeli ja palestiina kunstnike ühisnäitus „Kattuvad hääled”. Veel möödunud nädalal võis kõikjal üle Viini näha näituse plakateid, tutvustavaid bukleteid jagati nii Viini kunstimuuseumides, galeriides, aga ka hotellides. Nii et vaatamata sellele, et Essli uue kunsti muuseum (Essl Museum Kunst der Gegenwart) ei asugi päriselt Viinis, tilluke Klosterneuburgi linnake jääb paarikümne kilomeetri kaugusele, on ta igati nähtav ka Viini kõige turistlikumates paikadeski. Enamgi veel: selleks, et publik ikka ka kohale jõuaks, on muuseum pannud Albertina platsilt neli korda päevas käima tasuta bussi.

Iisraeli ja palestiina kunstnike näitus äratas tähelepanu, kuigi tõsiasjast, et on tegemist hea väljapanekuga, heade tööde ning hästi läbi mõeldud tervikuga, avalikuks tähelepanuks ei piisa. Iseäranis siis veel selliseks, mis suudaks ühendada publiku huvi kolme kuu jooksul  ning ametliku, riikliku tähelepanu. Iisreali ja palestiina kunstnike näituse avas Austria välisminister Ursula Plassnik. Ka seda tõsiasja on kerge pareerida ja öelda, et Iisraeli näitus, märk on juba iseenesest midagi sellist, mis nii Iisraeli riigi erilise positsiooni ning Austria riigi süütunde tõttu juutide ees lihtsalt sunnib Austria valitsust niiviisi toimima. Kõnelemata siis veel sellest, et väljapanek sai teoks Iisreali riigi 60. sünnipäeva pidustuste raames.

Õnneks (aga meie jaoks ka kahjuks) ei pea see paika. Näituse avamisel ei võtnud sõna Iisraeli suursaadik (ega ka keegi teine diplomaatidest), suursaadiku tekst puudub ka kataloogist, Iisraeli riik ei toetanud seda projekti. Ning siinjuures ei ole küsimus isegi mitte selles, et Iisraeli riik (saatkonna ja välisministeeriumi kujul) oleks suhtunud ükskõikselt ja arrogantselt sellesse ettevõtmisse, kaugeltki mitte. Küsimus oli pigem selles, mida riik toetuse eest vastu oleks tahtnud? Ei, ka siin ei ole küsimus selles, et riik oleks tahtnud kõike oma totaalse kontrolli all hoida: ise määrata, kes, milliste töödega on esindatud, milline sõnum jääb „kattuvate häälte” alt läbi kumama. Iisrael ei ole Hiina, kunstnikud võivad esineda, vaatamata rahvusele, usutunnistusele, sissetulekule ja maailmavaatele, kus ja millal tahavad, ning ka ise avamisel kohal viibida. Küsimus oli pigem selles, et paljud, iseäranis palestiina rahvusest (ehk araablased ehk muhameedlased) tundliku sotsiaalse närvi ja vastutustundega kunstnikud ei ole ise nõus esinema n-ö riigi ametlikul näitusel. Aga ametlikuks muutub väljapanek ka juba siis, kui kataloogis on suursaadiku riiklikku poliitikat järgiv artikkel ning tema viisakustest tulvil avakõne kannab sama sõnumit. Ja see ei käi mitte ainult Palestiina kunstnike (ehk sealsete kodanike) kohta – nende puhul võrduks see sotsiaalse enesetapuga, sest ka sõbrad ja sugulased heidaksid sellise ketseri enda hulgast välja –, vaid ka Iisraelis elavate palestiinlaste kohta, kellel on Iisraeli kodakondsus.

Nii sai „Kattuvate häälte” („Overlapping Voices”) näituse teha ainult sellises institutsioonis, mis on ise valmis (ja võimeline) kõik kulud kandma. Karlheinz ja Agnes Esslile kuuluv eramuuseum oli selleks ainuõige paik: 1991. aastal valminud Austria arhitekti Heinz Tesari projekteeritud ülimalt funktsionaalne muuseumihoone vastab igati praeguse kunsti (loe: eraldi projektide, suurte video- ja ruumiinstallatsioonide) nõudmistele. Mainekal heliloojal Karlheinz Esslil ei ole  imehead suhted  mitte ainult Austria äriringkonna, vaid ka valitsusega, kuid veelgi olulisem – tal on kindel arusaamine, millist kunsti (ja ükskõik millise hinnaga) tasub näidata. Essli muuseumi näitusepoliitika näebki ette igal aastal ühe suure ja hästi läbi töötatud omaprojekti, mis on väljas kolm-neli kuud, kuid millesse kuuluvad loengud, kohtumised, õpilasprogrammid.

Sellel erainstitutsiooni igati positiivsel poliitikal on aga meie (loe: vaese, olematu eratoetusega maa) jaoks negatiivne tähendus: nii kuraatorid kui ka kunstnikud (vähemalt need, kellega kuraatorid rääkisid) olid hea meelega nõus seda väga head poliitilise kunsti (ka emotsionaalses ning visuaalse veenvuse mõttes) näitust Tallinna tooma, kui poleks olnud ülitriviaalset segavat faktorit. Rahapuudus, mis muud! Essli muuseum tahtis oma väljapaneku (oma toodangu) eest saada väga suurt tasu, millele oleksid muidugi lisandunud transpordi-, kindlustuskulud, kuraatorite ja kunstnike reisi- ja elamisraha. Läbirääkimisteks oldi avatud, kuid ka tasu poole väiksemaks kauplemine ei oleks meid praeguses situatsioonis aidanud. Meie lootus on mõnes teises (koostöös Iisraeli kuraatori(te)ga) kontekstis mõndagi neist töödest (projektidest) näidata. Ja eelkõige asjaolu tõttu, et nii mõnigi „Kattuvatesse häältesse” haaratud kunstiteos (projekt) ei ole mitte ainult „valge kuubi” tarvis tehtud sotsiaalselt mõtleva kunstniku eneseväljendus, vaid kunstnikud töötavadki koos nende sootsiumi liikmetega, minoriteetide esindajatega, kelle probleeme nad visuaalselt kajastavad (võimendavad). Seda on aastaid teinud nii üks kuraatoritest, kunstnik Tal Adler, kelle „Tunnustamata külade”, Negevi piirkonna beduiinide elu käsitlev projekt oli kaks aastat tagasi väljas Tallinna Linnagaleriis, kui ka mizrahhi (ehk mitte Euroopa taustaga) naisi toetav Shula Keshet (kelle inimkaubandust käsitlev fotoinstallatsioon oli väljas „Kehaturu” näitusel Tallinna Kunstihoones), kui tuua vaid mõned näited. Nemad on suutnud parimas mõttes ühitada kunstniku ja sotsiaaltöötaja rolli.

Kuid hääled ei kattunud mitte ainult kunstnike ja projektide osas, ka nelja kuraatori kultuuritaustad võimaldasid erinevaid lähenemisnurki: Tal Adler (Iisrael, juut), Amal Murkus (Iisrael, palestiinlane) ning Karin Schneider ja Friedemann Derschmidt (Austria, austerlased).

Schneider ja Derschmidt kirjutavad kuraatoritena: „Meie (eurooplase – R. V.) ja nende (iisraeli ja palestiina kunstnikud – R. V.) vahel on üks tähtis erinevus: kui nemad räägivad oma ühiskonnast ja iseendast, siis soovivad nad mõlemat muuta; kui meie räägime nende (konfliktsest) sootsiumist, siis on meie ainuke soov, et see mitte kuidagi ei puudutaks meie argielu.” Selle kurvaks tegeva väite peale mõeldes olen veendunud, et Eesti vajab iisraeli ja palestiina kunstnike tõsist, ausat ning poliitiliselt teravat näitust.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming