Kaua võib?

Ants Juske

Ajalugu kordub teadagi mitu korda ja mitut moodi. 1990ndatel sai vaieldud literaatidega ja nõukogude ajal kõrgelt koteeritud maalikunstnikega. Kunsti piire sai kombatud: enne mind tegi seda aastaid tagasi Boris Bernstein. Tugev sõnasõda käis mul Toomas Vindiga, Andres Langemets ütles, et miks pean kunstinäitusel televiisorit vaatama, mul endal kodus 99 kanalit. Literaatidel tekkis „pildi sisse mineku nälg”. Kunst hakkas võtma uusi vorme ja vähe sellest – muutus sotsiaalsemaks, toppides oma nina sinna, kus võis sõna sekka öelda ainult kirjarahvas. Pole midagi imestada, sest meie visuaalne kultuur on veidi üle saja aasta vana. Vanarahvas teadis kunstist vaid mõne altarimaali, seltsimajas välja pandud Weizenbergi kuju või kellegi baltisakslase haleda koopia järgi poe vaateaknal. Nii saan ma aru, et taas tuleb lugeda Anders Härmi pikka kunstiajalugu populaarselt selgitavat joru, millele lisanduvad meie kunstiteadlaste korüfeede Eha Komissarovi ja Krista Kodrese didaktilised jutukesed. Jah, see kunstiharidus! Oleme ikka veel selles arengujärgus, kus kunst seostub ilusa käsitööga. Ega minagi taha koju mõnda Jaan Toomiku räiget maali või videot seina peale ketrama, kuigi olen tema loomingu suur austaja.

Kunstiharidusest veel niipalju, et käisin füsioterapeudi juures protseduuridel. Ta ilmselt teadis, kes ma olen, ja rääkis eneseirooniliselt lugu, kuidas tema tütar pidi kirjutama koolis essee Kazimir Malevitšist koos piltidega. Ema skaneeris töö juures pildid sisse ja vabandas, et kõik tulid ilusti välja, ainult viimane läks untsu: see, kus oli ainult must ja valge. Kustutas siis selle ära.  „Oehh,” oli tütar ohanud, „see on ju Malevitši kõige kuulsam teos!” 

Ikka tuleb tõdeda, et kunsti peab vaatama ajastu kontekstis. Kes meist ei armastaks impressioniste? Kuid omaaegne kriitika tegi nad maatasa, rääkimata sellest, et Monet’ ateljees kasutasid preisi okupandid tema maale jalamattidena ja Van Goghi maalid leidsid kasutuse kanakuuri ustena. Teine oluline probleem on see, et üldse nn moodsa kunsti mõistmiseks on vaja aru saada, et teos ise ei koosne ainult füüsilisest, tajutavast või kombatavast kehandist. Sageli on nii, et teos kui selline asub väljaspool tajutavast. Mida Malevitši must ruut või Marcel Duchamp’i pissuaar tegelikult tähendasid, saab selgeks, kui olla kursis nende teosteväliste mõtteavaldustega, ajastu uuenduslikkusega. See ei kehti mitte ainult nn moodsa kunsti puhul. Ka Davidi või Velázqueze maalide puhul on kasulik teada, millises ühiskondlik-poliitilises olukorras need sündisid. Rääkimata siis kõrgelt koteeritud keskaja kunstist. Jõuame jällegi Erwin Panofsky primaarse ja sekundaarse teose süžee lihtsa, kuid vajaliku tõlgenduse juurde. Tundub, et meie kunstipublik on harjunud piirduma selle tõlgenduse esimese staadiumiga. Ei aita ka need töö juurde kleebitud A4 formaadis seletused.

Lõpetuseks veel niipalju: meil on seda nn kaasaegset kunsti väljas olnud juba peaaegu kakskümmend aastat. Väsimus ei ole tekkinud mitte ainult vaatajates, vaid tundub, et ka kriitikutes. „Ülbed üheksakümnendad” pakkusid suurt elevust, nüüd näeme ainult nende kauget järelkaja. Kus on need uued Toomikud, Ojaverid, Linnapid, Mäetammed jne? Näitustel näeme ainult nende kloone. Ei aita ka uus hüperrealismi puhang.

Öelduga ei taha ma mitte sugugi kunstihuvilisi näitustest eemale peletada,  sekundaarse süžee mõistmiseks lugege A-nelju, kuulake giide, vaadake videod lõpuni, ostke katalooge – uskuge, kunst kõnetab teid märksa sagedamini.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming