Keha võimu vastu

PIRET KARRO

Mai ja Tiina Söödi fotonäitus „Heli riided“ kunstnike ruumis Kraam pühapäeviti kuni 30. IV ja Annika Haasi fotonäitus „Appi, kiilakas naine!“ Telliskivi loomelinnaku pop-up-galeriis (B-maja) kuni 31. III, Valgevene aktivistide loeng „Lgbtqi +“ ja Ruka Toivoneni loeng „Sugu, seksuaalsus ja riik: lühike võimu ajalugu“ kultuuriklubis Kelm 10. III feministliku kultuurifestivali „LadyFest“ raames. Korraldajad Kristiina Raud ja Elli Kalju.

„LadyFesti“ avapeole Kraamis oli naistepäeval kogunenud mitukümmend inimest. Tundus, et just nemad annavad näo uuele võrdõiguslikkust kuulutavale põlvkonnale: noored naised ja mehed ning mittebinaarse soo esindajad elasid entusiastlikult kaasa drag show’le, kus esitati ameerika tuntud poplugude järgi tantsukavu ning astuti niimoodi põlvkondadeülesesse dialoogiruumi vastasseinal eksponeeritud fotodel portreteeritavaga. Mai ja Tiina Söödi ema Heli näitas seinatäiel fotodel oma riidekapi pärleid, kuhu kuuluvad väga maitsekad lillemustriga kleidid ning nendega sobivad mantlid ja kotid. Rõivastusega katsetamine, mis võib teinekord ka poliitilised mõõtmed võtta, pakub eneseväljendusrõõmu 57aastasele naisele, aga ka temast põlvkond või paar noorematele, kellele meeldib drag show’del esineda. Nii on see soo- ja vanuseülene ühisosa, mille najal näiliselt eri maailmade inimesed leiavad üksteises sarnasust.

Каминг-аўт. Avapeol, kus küll Heli põlvkonna esindajaid silma ei jäänud, olid kohal eesti ja vene noored. Vene ja valgevene kultuuriruumi raskustest feministliku ja queer-teooria oma keelde tõlkimisega rääkisid reedesel ettekannete õhtupoolikul Kelmis Minski LGBT-kogukonna veebiplatvormi MAKEOUT kollektiivi esindajad. Veebiajakiri avaldab artikleid, kus võetakse arusaadavas vormis sõna vaenuõhutuse, seksismi, ksenofoobia ja muidugi homofoobia vastu. Platvorm koondab sealseid soo- ja seksuaalvähemusi, kellel on militariseeritud Valgevenes raske oma häält kuuldavale tuua, eriti võitluses arusaamaga, et homoseksuaalsus on lääne propaganda.

Kuigi MAKEOUT on võtnud endale ülesandeks sealse kogukonna lugude avalikustamise, ei selgunud Minski kolmiku ettekandest, milline on valgevenelaste enesekuvand või -taju ning veebisaidilgi oli mitu keskset mõistet otse inglise keelest üle võetud. Näiteks kapist väljatuleku rubriik, kus homo- ja biseksuaalsed ning transsoolised või mittebinaarsest soost valgevenelaste lugudega näitlikustati, et ka Valgevenes on mittenormatiivse identiteediga inimesi, kannab väljaandes inglise keelest võetud pealkirja „Каминг-аўт“. Nad ütlesid, et sellele ei olegi head valgevenekeelset vastet ning eestlaste pakutud „kapist välja tulema“ väljendit neil ei tunta. Ka mõiste queer on võetud üle häälduse põhjal ning seda põhjendati, et inglise keeleruumis ajalooliselt tähenduslik mõiste on valgevene keeles küll tühi, aga kontekstis kasutatav, sest nii saavad nad ise selle oma mõttega täita.

Ettekandest ei selgunud, milline on seksuaalvähemuste olukord Valgevenes. Ettekandjate küsimusest „kas Eestis on raske elada?“ kumas läbi äng, kuid nende oma organisatsiooni tutvustav video jättis pigem eduka brändi mulje, kus rahastuse ja publiku nimel võisteldakse teiste sama niši esindajatega.

Seda küll ettekandes ei mainitud, aga „LadyFestile“ eelnenud nädalal oli Minskis toimunud rahvusvaheline soolisuse ja seksuaalsuse teemasid käsitlev queer-kultuurifestival „Dotyk“. Võib järeldada, et sealne survegrupp on aktiivne, ehkki (või selle kiuste) on vägivallastatistika seal nutune.

Võimule allutatud kehad. Teoreetilisema ettekande pidas soomlane Ruka Toivonen, kes andis kiire (riigi)võimu puudutavate soo ja seksuaalsuse mõistete ülevaate ning võttis keskseks kontseptiks biopoliitika ja rahvusriigi kui selle rakendusvälja. Toivonen väitis, et rahvusriikide loomisega hakati rakendama biopoliitikat laiemalt ja spetsiifilisemalt, kui seda oli varem tehtud feodaalühiskonnas. Tema sõnul on homoseksuaalsus nüüd marginaliseeritud identiteet, feodaalkorra ajal võidi parimal juhul piirata homoseksi kui üksikut akti muidu stigmatiseerimata inimeste vahel. Rahvusriigi kriitikat sai Toivonen Tallinna tegema tulla iroonilisel kombel tänu Soome Instituudi rahastusele.

Toivoneni näited biopoliitikast jäid küll äärmuslikuks – ta keskendus XX sajandil mitmekümne aasta jooksul Rootsis ja Soomes tehtud sundsteriliseerimisele, millele allutati normist kõrvale kalduvaid (enamasti) naisi – neid, kelle puhul arvati, et lõtvade elukommete, vaesuse või vaimsete häirete või ka sellepärast, et nad olid pärit suurest perekonnast, võib kõik see ka järeltulijale üle kanduda.

Toivoneni ettekande kõige huvitavam osa oli heteronormatiivse perekonna dekonstrueerimine, mida ta illustreeris katkega USA sarjast „L sõna“ („The L Word“), kus lesbipaar arutleb, kas nende tulevase ühise järeltulija puhul peaks olema äratuntav, et üks vanem on afroameeriklane ja teine valge. Nii peaks valge naise munaraku viljastama mustanahalise spermadoonori abil. Laste geneetilist sarnasust oma vanematega võib aga käsitleda heteronormatiivse mõttemustrina, kuna homoperekondade lapsendatud või vastassugupoolega saadud laps ei jaga mõlema geivanema genofondi.

Kui Toivonen tõi äärmuslikke näited biopoliitika rakendamisest, näitlikustas Annika Haasi fotonäitus „Appi, kiilakas naine!“ palju peenemaid viise, kuidas võimusuhted mõjutavad keha. Telliskivi loomelinnakus avatud näitusel on fotod ilma juusteta naismodellidest ning nende lood, kuidas nad oma juuksed keemiaravi või haiguse tõttu olid kaotanud või neist isiklikel põhjustel loobunud. Haas juhtis avamisel ka vestlusringi kolme teise naise – Elo Liiva, Jekaterina Kultajeva ja Nele Laose – osalusel, kes on või on olnud kunagi kiilaspäised. Ringis osalenute kogemused ilma juusteta elamist ja esimest pügamisest olid vabastavad, joovastavad, suisa religioossed. Portreefotodelt kumab elurõõmu – ka neist, mille subjektid on nüüdseks vähki surnud.

Näituse kontseptsiooni võib vaadelda biopoliitilise nurga alt, kui küsime kiilaspäiselt naiselt kiilaspäisuse põhjuse kohta. Ei pea reproduktiivõigusest rääkima hakkamagi, et jõuda keha ühiskondlikele normidele allutamise näideteni. Naisel võiksid olla vähemalt juuksed, parem, kui on pikad. Kiilas mees ei tekita küsimust, aga värve, seelikut vms kandev mees tekitab küll. Nii et mehedki pole biopoliitika kombitsatest priid.

Kui vestlusringi kaasati ka kuulajad, võttis publiku seast sõna Ilona, otsides julgustust, et temagi võiks oma pea kiilaks ajada. Julgust talle anti: vabadus, mille siilipea toob, trumpab üle varasema hirmu. Ilona puhul oleks tegu isikliku vabanemise ja elus uue lehe keeramisega, ent naisele on juuste mahaajamine ka patriarhaadi võimule vastuastumine, nagu ka vestlusringis kinnitati. Ilonale pakuti võimalus teha Haasi näituse lõpetamisel 31. III performatiivne akt, kus ta publiku ees oma juuksed maha ajada laseb. Ilona oli nõus. Ikka võimu vastu!

Artiklit muudeti võrreldes paberlehes ilmunuga 20. märtsil 2017.