Kellele sa järgned?

Tiina K?el

Hea põhinäitus, tasemel ettekanded, huvitav esitluste päev, kvaliteetne kataloog.  

Kristi Paap. Kellele sa järgned II. Puit, pleksiklaas, lehtkuld, hõbe, kuld. 2005.

 

Tallinna IV rakenduskunsti triennaal “Kaks lähedast” tarbekunsti- ja disainimuuseumis kuni 21. V.

 

See pealkiri on laenatud näituselt. Nii on pealkirjastanud oma väikese, kuid tähendusrikka töö Kristi Paap, seletuseks juures järgmine lause: “Ülestähendatud tsitaadid, mida juba peaaegu pean omaenda mõteteks, voolavad läbi käe ja kujunevad uuteks asjadeks.”

Tunnistan ausalt, nimelt muljelised mõtted on need, mida oskan avaldada äsja avatud Tallinna IV tarbekunstitriennaali kohta. Mul pole praegu muud toetusbaasi peale isiklikult nähtu ja kogetu, pole kursis tarbekunstialaste teoreetiliste käsitlustega, kui neid üldse on. Sestap siis n-ö ajakirjanduslik lähenemine: rääkigem sellest, mis on siin ja praegu.

 

Üldmulje

 

Valdavalt hea: hea põhinäitus nii sisult kui ka kujunduselt (põhinäituse kujundajad 3+1 arhitektid), tasemel ettekannete ja huvitav esitluste päev, suur pluss on kvaliteetne kataloog,  miinuseks hale, ebaatraktiivne plakat, mille teksti on halb lugeda (graafilise kujunduse autor on Enno Piir).

Teema “Kaks lähedast” on suunanud kunstnikud taas tehnika ja traditsioonide seostamisele oma loominguga ning lisanud intrigeeriva tingimuse: avalikustada läte, mõtte käimalükkaja, kusjuures inspiratsiooniallikas peab olema kellegi loodud. Ja neid seoseid ongi näitusel huvitav jälgida. Kui otse või kui kaude üks mõte end maksma paneb? Kas seos on väline, võtteil põhinev või hingesuguluslik? Kas see käib ees või lohistatakse seda alalhoidlikult kaasa? Mis tähendus oma tegemisele antakse? Kuivõrd oluline on (saab olema) näitusel esitatu selle kunstniku loomingus või jääb sellest ainult rida kunstniku loomingulisse biograafiasse: “Tallinna IV tarbekunstitriennaal 2006”? Ja mis on sellel kõigel pistmist elu enese ja ühiskonnaga? Küsimusi jätkuks kauemaks.

Kuna kõik oli keskendatud ainult kunstnikule ja tema tööle, puudusid igasugused regionaalsed ja erialased kvoodid. Kuidagi tahaks ikkagi mingeid üldistusi teha, leida seda, mis õhus.

Kes või mis on siis see lähedane, keda näitusel tsiteeritakse, üle kantakse, kellele toetutakse? Märgatavalt paljudele esinejatele on see olnud arhitektuurne keskkond: nii oma korrastatuses kui ka hüljatuses ja anonüümsuses. Mitmete kunstnike puhul tean ja ka teiste puhul on alust arvata, et see teema polnud päevakorral mitte ainult triennaalist innustatuna, seega on hoomatav tugev oma positsioon ja läbitöötatus (Jantje Fleischhut Hollandist, Katrin Amos Eestist, Nebosja Joksimović Montenegrost). Järgmisena hakkasid silma kuulsad maalid, kust võetud motiive on kasutanud nii ehte-, tekstiili- kui ka klaasikunstnikud. Omaette peatükk on siin triennaali special guest star, aukülaline Wendy Ramshaw ehetega “Picasso naised”, talle sekundeerib meilt Urve Küttner seeriaga “Pühendused Paul Delvaux’le”. Mõlemad on lähtunud eesmärgist täiendada nimetatud kunstnike tööd sobiva lisandusega, millega on antud ka oma tööle lisatähendus. Teised on noppinud maalidelt fragmente või kompositsiooniskeemi, et esitada see omas töötluses (Hilde Foksi  terasvedrudest kraed, Truike Verdegaali “Kaksikportree”, Hiltje Wijnia viltpits “Kantenn”, Elina Gibietė “Autoportree”, Marta Gibietė klaaskompositsioon “Barokk”). Siis loomulikult rahvakunstipärand kui mineviku märgisüsteem ning tänane poploor (Krista Leesi “Pehmed sõnumid”). Või armsad kodutarbed ja juhuleiud. Või oli tegemist pikaajalise projektiga, mille suurus ja sisu selgus esitluste päeval ja mis näiteks Outi Liusvaara puhul kasvas uudishimuks ja lootuseks näha ka tema isiknäitust. 

 

Ahaaelamus

 

Kuna muljed on tahes-tahtmata fragmentaarsed, siis toon siin mõned näited, mis tekitasid nii-öelda ahaaefekti, andsid väikse laksu vastu otsakonti. Kõigepealt Kersti Laanmaa ja Tiit Rammo ühistöö “Loomaarmastus” – näituse deviisi otsetõlge koos absurdi viiva manipulatsiooniga. Mis motiividel žürii sellele peapreemia andis, pole küll teada, aga õigesti tegid.  Kristi Paap – haagid ja aasad ja sellest motiivist moodustatud teelahe koos küsimusega või mõttejupiga “Kellele sa järgned…”. Anneli Tammik, taas uus terviklahendus (siin tuleks meenutada 2004. aasta seeriat “[2D-3D credit]”) nii kujunduses kui ka tehnoloogias. Nagu ta ise selgitab: “Ehteseerias “Ouroboros EX” on ühendatud iidne alkeemia sümbol ja tänapäevane tehnoloogia.” Tanel Veenre, väikseid patte kompleksivabalt üles tunnistav mängur.

Kui võrrelda tarbekunstialasid, siis ilmneb, et ehtekunst on end tänases tarbekunstis kõige rohkem uuendanud: seal võetakse pidevalt kasutusele uusi tehnoloogiaid ja materjale, liigub uusi mõtteid. Seal on julgust, isegi häbematust astuda uutele platvormidele.

Näituse suur pluss ja abimees on ka väga sobiv kujundus, mis on loonud kõikidele eksponentidele võrdsed võimalused ja suhteliselt kirju ning väiksemõõtmelise eksponatuuri raskes võlvruumis tervikuks liitnud. Üle hulga aja lugesin huviga tekste ning soovitan seda ka külastajatel teha.

Ja üldse – minge näitusele, saate positiivse emotsiooni. Ostke kataloog – saate koju ilusa raamatu.

Ja kunstnikele uus küsimus: kes mulle järgneb? Kas sobib su mõte kunagi kellelegi taaskasutuseks?