Keraamika elab

Meie keraamikutel on ellujäämiskontseptsioon igati paigas ja mida muud võikski veel soovida.

AIRI LIGI

Eesti Keraamikute Liidu aastanäitus Kastellaanimajas kuni 29. X, kujundaja Urmas Puhkan; rühmituse Vaba Tahe näitus „Kohtumispaik Pärnu“ Pärnu uue kunsti muuseumis kuni 23. X, keraamikutest kuulub korraldajate hulka Helle Videvik; Kersti Karu näitus „Tagasivaade: keraamika suurvormid 1976–2016“ Adamson-Ericu muuseumi aias 8. – 30. IX, kujundaja Rene Haljasmäe ja Helle Videviku näitus „Kõrbenud maa. Jäine maa“ Vabaduse galeriis 22. IX – 11. X.

Helle Videvik oli suutnud Vabaduse galerii näitusel varasemad ja uuemad tööd ühe vankri ette rakendada  ja välja tuli üks viimase aja terviklikum keraamikaväljapanek.

Helle Videvik oli suutnud Vabaduse galerii näitusel varasemad ja uuemad tööd ühe vankri ette rakendada ja välja tuli üks viimase aja terviklikum keraamikaväljapanek.

Sirja-Liisa Eelma

Tänavu sügisel on keraamikahuvilised saanud vaadata vähemalt nelja sümpaatset kodumaist keraamikanäitust, Eesti Keraamikute Liidu aastanäitus Kastellaanimajas ja Vaba Tahte näitus Pärnus on praegugi veel lahti.

Eklektilisevõitu, aga võluv aastanäitus. Pressiteate kohaselt käsitletakse keraamikute liidu aastanäitusel eelkõige keraamikute sisemist mõttemaailma. Eesti keraamikat, aga ka tarbekunsti laiemalt on viimas(t)el kümnendi(te)l järjepanu süüdistatud kontseptsioonipuuduses või -leiguses, nüüd on keraamikud oma relvaarsenali oskuslikult täiendanud. Suurnäitusele võetakse nimekas kujundaja, tutvustavasse teksti pikitakse lendmõisteid, kunstnikud vääristavad oma töid sõnaloome abil. Seda ei saa pahaks panna, sest enamasti on see ehe, taiplik ja parajalt mänguline, aga ikka ei saa lahti mõttest, et mõnikord kiputakse laenatud teenust päristoidust rohkem hindama. Kastellaanimaja näituse pressiteade on aga igati hea ja asjakohane, pigem mõtisklen kontseptsiooninõude kui kohustusliku valuvormi mõttekuse üle.

Keraamikute liidu aastanäituse paik on väikevormide eksponeerimiseks igati paslik. Midagi üleelusuurust Vilde majamuuseumi ülakorrusele ei mahukski, intiimselt mõjuvad kammerlikud ruumid sobivad seekordse valiku tarbeks hästi. Praegusel ajal on keraamik olla pigem elustiil kui -kutse.

Igati tuntav on põlvkonnavahetus: kaalukauss on noorema generatsiooni poole tugevasti kaldu. Seda enam et kolm (praegu veel) liiduvälist noor­keraamikut (Hemmelin Malken, Jana Zgun ja Diana Selli) on samuti kaasatud. Hetkeseis tundub olevat töine, sügiseselt järelemõtlik ja elujaatavalt humoorikas. Stardipositsioon on seega kenasti paigas.

Väljapanek võib norivale vaatajale tunduda eklektilisevõitu, kuid tasub meenutada, et kunstielu praegune seis kipubki seda olema. Kui autor soovib iseendaks jääda, siis on ülevaatenäitustel luige, haugi ja vähi tunne kergesti tulemas. Kas see aga kõneleb kunstiala mahajäämusest või nõrkusest, on vaieldav.

Vanema põlvkonna esindaja Henriette Nuusberg-Tugi teos „Lahutus“ (2013) on üks suuremaid, sellest õhkub 1980ndate vaimu. See aga kinnitab, et pidetus ja juuretus praegust näitusepilti ei ohusta. Täiesti uues võtmes on Margit Maldi dekoratiivsete treitud aluste (autori määratluses „vaagnad“) komplekt „Hommik“ (2016). Neis kangastub 1960ndate või 1970ndate alguse tarbevormide traditsioon. Midagi analoogset võib väita ka Haidi Ratase taldrikratta „Pööripäev“ (2015) kohta. Aigi Orava „ … et hing on rahul“ (2013/2016) ja Lauri Kiluski „Lambist võetud“ (2016) on aga omanäolised valgustid. Kiluski oma esindab tuleviku-usku ja -kunsti: osa sellest on teostatud 3D-printeriga ja selle juures saab arutleda unikaalkunsti ja uusima disaini vahekorra ja teostuse üle.

Omas alagrupis on vägagi meeldejääv Ülle Rajasalu „Pink“ (2014). Autor pihib: „Mulle meeldib elust välja noppida asju, millele saan kuidagi sümboli väärtuse juurde mõelda …“ Merike Halliku „Koht“ (2016) mõjub hapralt ja ühtaegu asjalikult, veidi idamaiseltki. Rave Puhmi „Mängi mind“ (2013) on mõnusalt ambivalentne ja Jana Kormašovi „Murumusumägi“ (2016) südamlikult humoorikas.

Diana Selli, Eva Berg, Kadi Hektor, Rita Randmaa, Pille Kaleviste, Mare Vichman on altid oma loome abil sootsiumis toimuvat mõtestama. Peale intrigeeriva pealkirja, nagu „Ei anna alla“, „Alateadlik kokkumäng“, „Mälestus hoiab mind siin“, „Teisel pool on rohelisem“, on nad töö mõtte ka lahti kirjutanud.

Pealkiri võib heal juhul osutada sellelegi, miks keraamik keraamikat teeb. Kui näiteks kolm või neli kümnendit tagasi tekkis keraamikul huvi tegelda tarbevormi kõrval ka ruumi dekoreerimise, selle hõlvamisega, siis nüüd püritakse sõnamaagia abil veel kuhugi, kuigi alati ei saa aru, kuhu.

Keraamiline vorm ja ka vormi tegemise mõte on aja jooksul oma esialgsest ideest kaugenenud ja teisenenud. Kas see on keraamikat ka olemuslikult avardanud? Tungitud on mõnegi teise kunstiliigi, näiteks kirjanduse või sõnakunsti, piirimaile. Uudsete tehniliste võtetega on teinekord efekti saavutatud, kuid vana head keraamikat see muutnud ei ole. Uudsuse mängu ammendumise korral on ikka naastud alglätete juurde.

Kohavaimu tunnetamine on sundinud Isabella Tholozani ja Alfredo Gioventù pilgu pöörama valguse poole ja seetõttu oli Loewenschede torni näitus saanud pealkirjaks „Maalt taevale. Oliivipuu – kivi – valgus – tuul“.

Kohavaimu tunnetamine on sundinud Isabella Tholozani ja Alfredo Gioventù pilgu pöörama valguse poole ja seetõttu oli Loewenschede torni näitus saanud pealkirjaks „Maalt taevale. Oliivipuu – kivi – valgus – tuul“.

Anne Tiivel

Nostalgiline meelisklus ja oma nägu. Kes on omaaegse Arsi keraamika­ateljee ja selle järglase Ars Keraamika OÜ tegemistega veidigi kursis, mäletab, et Kersti Karu tehnoloogitalendita seal hakkama ei saadud. Seetõttu ei olnud kunstipublikule Adamson-Ericu muuseumi aias eksponeeritud kunstniku pilkuköitvate glasuuridega suureformaadilised objektid üllatus, pigem oli see nostalgiline meelisklus.

Hoopis vähem teatakse Kersti Karu modelleeritud väikeskulptuure. Tegusa keraamikuna loob ta pisiplastikat praeguseni, kuid näitusel eksponeeritud 1977. aasta šamottfiguurid − lamasklev mees ja istuv naine spetsiaalselt kujundatud alustel –, paiknesid muuseumi aiakese tsentris nii endastmõistetavalt, et neilt oli raske pilku eemale saada.

Kompositsioon „Linn“ (1981) – millest nüüdseks on järel ainult kirikut meenutav torn ja keskaegne linnamaja – mõjus samuti ajatult ja värskelt. Teised vormid – taldrikud ja seinaplaadid – tundusid tuttavana ja sobisid hästi siseõue varasügisese punakuldse taimestikuga.

Adamson-Ericu muuseumi aianäituste spetsiifiline võlu seisnebki ehk asukohas – karge tilluke siseaed asub kõrgusesse pürgivate majaseinte varjus, peaaegu et surutises –, mis eksponeeritavat tihendab ja vaatajat tähelepanule häälestab.

Ka Helle Videvik on olnud Arsiga tihedalt seotud. Ta töötas kaua keraamika­ateljees autoritiraažikunstnikuna (nagu ka Kersti Karu). Nii Karu kui ka Videvik on eelistanud kõrgkuumuspõletust.

Helle Videviku suured keraamilised vormid on teada juba varasematest näitustest. Nüansirikkaid maastikke esineb ka tema arvukatel seinaplaatidel ja dekoratiivsetel tahukatel nii enne kui ka pärast 1987. aasta Faenza konkursinäitust.

Kõrbe ja jääga on autor ka varemgi suhestunud. Tema loodusvaatlusoskust on süvendanud omaaegsed matkakogemused Nõukogude Liidu avarustes ning mereäärne vanematekodu. Kompositsiooni „Kõrbenud maa“ oli autor paigutanud ka kaks varasemat 1983. ja 1993. aasta vormi. Ometigi tundub, et seekordsel näitusel suutis kunstnik materjali-, aja- ning igavikutunnetuse eriomasesse korrelatsiooni viia viisil, mis pani keraamikat mitte ainult vaatama, vaid lausa kuulma. Ehedal valgel soolal („Jää liigub“) ja punasel tellisepurul („Kõrbenud maa“) oli sellejuures oma osa.

Soojalt mõjuvate pruunide ja punakate toonide kontrast puhta valgega (portselan), millele omakorda vastandus sinakashall, mustjas ja valge värvikooslus, osutus igati õnnestunud valikuks. Poolringjale sambale kinnitatud väikesed keraamilised klotsid („Meremaastikud“) mõjusid kui kahe maailma vaheline katkendlik punktiirjoon, mis põhikompositsioone ühendas ja ka lahutas.

Helle Videvik oli suutnud varasemad ja ka selleaastased tööd ühe vankri ette rakendada. Kontseptsioonihobune ei olnud mitte ainult elus, vaid suisa võidukas, sest tegemist oli viimase aja ühe terviklikuma keraamikanäitusega.

Viimase kuueteistkümne aasta jooksul on meie keraamikud kas või Tohisoo mõisas nii mõndagi suutnud korda saata. Keraamikahuvilistel on kindlasti meeles ka ülevaatenäitus „Tule lummuses“ möödunud aastal Tallinna Kunstihoones. Seal ei olnud põhjust silmi maha lüüa ega vabandussõnu pobiseda. Kohila-juttudes on küll siin-seal kõlanud kergeid kulturträger’luse noote, aga nendega ei saa kuidagi nõustuda.

Eesti keraamika pole viimasel ajal esil olnud, aga ometigi elab edasi. Rohkemgi, kui 1930ndatel, sest meie esimeseks kutseliseks keraamikuks peetud Juuli Suits ei suutnud end keraamikuna elatada, Jaan Koorti tappis küll Gželi pakane, kuid ega Eesti kunstikliima teda vähem vaevanud. Riigi Kunsttööstuskooli keraamikaõpetust kiruti omal ajal parasjagu, kuid selles koolis omandatud kutseoskused olid kiiduväärsed ja selle lõpetajad oleksid võinud ennast keraamikuina igakülgselt teostada, kui sõda ja sellele järgnenud rasked ajad ei oleks kõike maha surunud. Omaaegseid õpilastöid võib pidada suisa maiuspaladeks. Õnneks on ka praegu meie keraamikutel ellujäämiskontseptsioon igati paigas ja mida muud võiks veel soovida.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming