Kes jagab, see valitseb

ehk Kunstikriitika koht meediapilves

SIRAM

„Kui iga mats on kunstnik“, siis kas ta vajabki professionaalset, kriitilist tagasisidet? Joseph Beuysi kuulsa tõdemuse  „Igaüks on kunstnik“ edasiarendus Tahkurannal.

„Kui iga mats on kunstnik“, siis kas ta vajabki professionaalset, kriitilist tagasisidet? Joseph Beuysi kuulsa tõdemuse „Igaüks on kunstnik“ edasiarendus Tahkurannal.

Siram

Kunstikriitika ei ole kuhugi kadunud: kohti, kus avaldada ning ka kirjutajaid on Eestis piisavalt. Küsimus on selles, kuivõrd nähtav ja mõjus on kunstikriitika kunstielu mõjutajana. Online– ja suhtlusmeedia ajastul peab tõdema, et kriitikal suuremat rolli kunsti ja vaataja teineteisemõistmise suurendamisel ei ole.

Kunstikriitikat avaldatakse Eestis praegu ligi kahekümnes väljaandes: nädalalehtedes Sirp ja Eesti Ekspress; kuulehes Müürileht (harva ka KesKusis); päevalehtedes Eesti Päevaleht ja Postimees; kohalikes lehtedes Tartu Postimees, Pärnu Postimees, Sakala, Saare Hääl, Võru Teataja jt; veebikeskkondades kultuur.err.ee, Artishok (harva ka nihilist.fm); ajakirjades KUNST.EE, Vikerkaar, Positiiv ja Estonian Art.1

Kriitika ilmumise sagedus on kõikuv. Kui päevalehtedes ja kultuurile keskendunud nädalalehtedes ning veebikeskkondades on kunstikriitika regulaarne nähtus, siis kohapealsetes lehtedes ja teistes nädalalehtedes ning veebikeskkondades on see harv ja juhuslik.

Väljaannetest enamik ehk kolmteist eksisteerib ka paberkandjal. Veebis on need mingil kujul kõik, kusjuures pool tasuta ja pool mitte.

Erineb artiklite leitavus ja lugemismugavus internetis. Klassikalise rubriikideks jagunemise kõrval kogub populaarsust pilvesüsteem, kus loogikat ja süsteemi asendab märksõnadel põhinev intuitiivne lähenemine (nihilist.fm). Mõned väljaanded on veebis e-raamatu või pdf-faili kujul (Estonian Art, KUNST.EE), mis toob kaasa oma eripära otsingus ja ka teistele jagamises. Rahvusringhäälingu kultuuriportaalil puudub nähtav arhiiv, sealt ei leia märksõnu teadmata vanemaid kui umbes kuu aega tagasi kirjutatud arvustusi.

Kunstikriitika rollid sisse- ja väljapoole. Kunstikriitika on laias laastus suunatud kahele sihtgrupile ja täidab kaht funktsiooni. Üks neist on kunstimaailmasisene kommunikatsioon, mõeldud kunstiteadlastele erialaseks diskussiooniks ning kunstnikele ja kuraatoritele tagasiside saamiseks. Teine loodetav auditoorium on potentsiaalne kunstipublik.

Traditsiooniliselt peaks olema kriitika üks peamisi ülesandeid kunsti selgitamine vaatajale, seeläbi temas huvi tekitamine ning sel moel vaatajate hulga suurendamine ning nende teadlikkuse tõus.

Erialasisene funktsioon näib praeguses olukorras toimivat enam-vähem normaalselt. Kunstnikud on endiselt õnnelikud, kui nende tegevusest kirjutatakse, mõistagi vahel ka pahased, kui kriitika kõige positiivsem pole. Igal juhul loevad nad enda kohta käivat, tagasiside toimib. Ka kolleegid loevad jõudumööda üksteise kirjutatut, kuigi üldises infouputuses on vist raske leida inimest, kes kogu ilmuvat kriitikat loeks. Kuivõrd lisab kriitika erialasesse diskussiooni sügavust, see nõuab juba eraldi uurimust.

Kunstimaailmasisesele kriitika sihtgrupile on iseloomulik, et sinna kuuluvad inimesed on valmis kriitika lugemise nimel pingutama. Kunstiväliselt auditooriumilt seda eeldada ei maksa. Võiks ju arvata, et infoühiskonnas ei vajagi kriitika ülesleidmine pingutust. Tegelikkus on paraku teistsugune.

Kriitika ei jõua adressaadini. Esmalt tuleb arvestada, et lugeja, antud juhul tuleb vist kasutada koledat sõna „tarbija“, paigutab selle vaeva, mida ta millegi tarbimiseks peab nägema, üldisemale taustsüsteemile, võrdleb seda teisteks igapäevatoimetusteks vajaliku energiakuluga. Kui kunstiarvustuse lugemine nõuab suuremat pingutust kui tuludeklaratsiooni täitmine või maailma teisest otsast ostu sooritamine, siis ta seda tegema ei hakka.

Paberväljaannete trükiarv langeb2 tasapisi, kuid kindlalt, järelikult ka nende lugejate hulk. Informatsiooni saab internetist tasuta kätte: päeva­uudiseid ja meelelahutust on veebis piisavalt. Ajalehed aga, kus kunstiarvustusi leidub, enamasti maksavad midagi. Ka meie kahe suurema päevalehe teiste rubriikide olulisim osa on veebis tasuta saadaval, kui aga kultuuriloole klõpsata suunatakse lugeja rahakotiraudu avama. Sama lugu on kohalike lehtedega. Kui tõenäoliselt ostab keegi, kes pole näiteks töö tõttu ajalehe püsilugeja, päevapileti selleks, et lugeda kunsti­kriitikat?

Erialaspetsiifilistes kultuuriväljaannetes ilmuv on küll lihtsamal või keerukamal viisil internetis tasuta saadaval, kuid neid kanaleid loeb siiski väike osa tõsistest, pühendunud kultuurihuvilistest, keda ehk polegi enam vaja näitusesaali meelitada ega talle kunsti põhiprintsiipe selgitada. See lugeja ja kultuuritarbija, kes läheb kergema vastupanu teed ning valib kultuuritarbimiseks selle, mis talle nii-öelda ise sülle kukub, Sirbi ega KUNST.EE veergudele naljalt ei satu.

Teine oluline aspekt on suhtlusmeedia mõju jätkuv kasv. See mõju pole vaid mõtteline: suhtlusmeedia tarbimine moodustab meediatarbimisest olulise osa, ent aega pole lõputult. Sageli loetakse ajalehtedest ja veebikeskkondadest just seda, mida keegi on suhtlusmeedias jaganud. Sedagi võib vaadata kergema vastupanu teed minekuna. Teistpidi on tegu väiksemate samasuguste huvide ja eelistustega inimeste võrgustikega ning soovitused on igati teretulnud, aitavad leida muidu ehk infotulvas märkamata jäävat ning ka aega kokku hoida. Olulised asjad nopitakse suhtluskonna peale ikka meediast välja isegi siis, kui üksikliikmed seda teha ei jõua.

Siit tulebki järgmine probleem: kui suhtlusmeedias jagada kunstiarvustust, mis on mõnes tasulises veebiväljaandes, siis ei saa seda tegelikult ju keegi lugeda. Sama palju oleks mõtet hõigata oma Facebooki sõpradele: jalutage kioskisse, ostke eilne päevaleht, otsige sealt leheküljelt 12 üles artikkel minu näitusest ja lugege! See on taas üks koht, kus kunstikriitika tarbimine ja ka levitamine on tehtud palju ebamugavamaks kui teiste teenuste tarbimine. Asi ei ole rahas, asi on just nimelt mugavuses.

Taas kord ei tähenda kvantiteet kvaliteeti. Eelöeldust tulenevalt levibki laiema publiku seas igasugune muu kunstialane info, aga mitte kunstikriitika. Levib kõik see, mida saab veebis jagada. Sinna hulka kuuluvad teated ning uudisnupud veebikeskkondadest, mille algallikaks on sündmuse korraldaja ja mis ei allu toimetaja valikule. Samuti uudised, mis on ületanud kultuurirubriigi künnise ning pääsenud nii-öelda üldhuvitava info sekka, mida tasuta jagatakse: skandaalid ning kollase maiguga kunstisündmused.

Eriti hästi levib haip3, mis on online-meedia tõttu viimasel kümnendil erilise hoo sisse saanud. Üks online-meedia erinevus traditsioonilisest meediast on see, et seal puudub ruumipiirang, eesmärgiks on seatud ka võimalikult tihe uudistetulv. See tähendab, et ei kajastata mitte seda, mida peetakse olulisimaks ja parimaks, vaid kõike, mis aitab nii-öelda linti jooksmas hoida.

Teine online-meedia eripära on kiirus: see on ajakirjanikule absoluutne prioriteet, mille kõrval sisuline süvenemine ja isegi elementaarne keeleline korrektuur jäävad tagaplaanile.

Kolmas online-meedia paleus on aktuaalsus: kui üks kanal paisutab mingi teema suureks, siis teised võtavad samuti sellest kinni ja veeretavad lumepalli veelgi edasi, seda võimendavad lugejad omakorda suhtlusmeedias, järgmisena on kohal juba telekanalid ning raadioreporterid jne. Ehk siis kas tänu osavale turundusstrateegiale või teinekord ka suuresti juhuse tahtel võib peaaegu mitte millestki tekkida tohutu haip. Kunsti puhul sõltub haibi tekkimine enamasti heast PR-tööst, aga selles žanris ei ole kindlasti kohta kunstikriitikal, see on puhtalt promoteema.

Kui mõelda laiemalt, siis on kunstikriitika rolli vähenemine online-meedia karuteenetest üks väiksemaid – samamoodi veeretatakse meile ette ka eluliselt olulisi uudiseid poliitikast, majandusest ja ühiskonnast. Ja seda lihtsalt sellepärast, et keegi kusagil arvab, et online-meedias peab kindlasti olema valimatult ülikiire, kajastama kindlasti samu teemasid mis teisedki kanalid ja paiskama võrku hiiglasliku hulga informatsiooni. See taotlus ei ole millegagi põhjendatud. Pole korralikke uurimusi, et meediamullide ülespuhumine suurendab omanike kasumit või aitab avaõiguslikel kanalitel täita üldisi eesmärke, pole olemas isegi korralikke tehnilisi lahendusi lugejaskonna käitumise mõõtmiseks ja analüüsimiseks – nii lihtsalt arvatakse õige olevat kapitalismi ja hüpermeedia ajastu tingimustes.

Upitame kunsti jalule, küllap kriitika tuleb siis järele. Igal juhul on kogu sellel klikkidele orienteeritud meediamaastikul kunstikriitika kõige viimane asi, mis võiks kuidagi kunstipublikut mõjutada. Pigem on mõju sihiteadlikul turundustegevusel, haridusprogrammidel, sotsiaalmeedias jagatavatel üritusekutsetel, kunsti ümber toimuvate sotsiaalmajanduslike protsesside rõhutamisel uudismeedias, üksikute mõjukate kunstivaldkonna arvamusliidrite väljaütlemistel. Kunstikriitik on erialasisesesse mikrokogukonda hääbuv amet: tema arvamus ning analüüs pakub huvi teadusele ning ajaloole, kuid mingit mõju reaalsele jooksvale kunstielule, rääkimata kunstiturust, tal ei ole.

Mida siis teha? Kas kunstikriitika peaks kuidagi oma positsiooni eest võitlema või oleks targem olukorraga leppida? Kuigi kunstikriitikat võib võtta ka kui omaette loomežanri, siis on kunst selle ees siiski prioriteetne, kunst on kõige kunsti ümber toimuva põhjus. Seega tuleb oma jõud ja teadmised rakendada kunsti positsiooni parandamisse. Kui see õnnestub, küllap siis taastub ka kunstikriitikanišš meediaruumis. Inimesi, kes tahavad kunstikriitikat lugeda, ei ole küll massiliselt, kuid nad on siiski olemas – nii kunstimaailma sees kui ka sellest väljaspool.

1 Kui lugeja teab veel kohti, kust kunstikriitikat võib leida, siis on info teretulnud.

2 Eesti Ajalehtede Liit, http://www.eall.ee/tiraazhid.

3 Inglise keeles hype – ülepaisutatud või küsitav väide või meetod, mida kasutatakse reklaami mõju suurendamiseks (http://dictionary.reference.com/), mõiste laieneb ka ajakirjanduse ülespuhutud nähtustele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming