Kes oli Erno Koch?

Anne L?s

  Kunstniku 1930ndate kuivavõitu korrektne laad on seotud meie tollase graafilise disaini, raamatu- ja kirjakujundusega.

 

ErnŐ Kochi  näitus Ungari Instituudis kuni 9. XII.

 

Ernő Koch sündis 1898. aastal  Suur-Ungaris, täpsemalt Transilvaanias Szászvárosis, mägises Karpaatide piirkonnas, mis liideti 1918. aastal Rumeeniaga. Ka oma kunstihariduse sai ta Ungaris, Budapesti Kõrgemas Rakenduskunstikoolis, kuid  täiendas end Leipzigi Graafika ja Raamatukunsti Akadeemias.

Aastail 1926 – 40 elas Ernő Koch Eestis. Siia tõi ta hõimuliikumisest sütitatud etnograafiahuvi, ent peagi võttis ta osa ka kultuurkapitali aastanäitustest. Tema Eesti perioodi kunstiloomingu olulisema osa moodustavad linnavaated ja tööstusmotiivid. Teada on ka klišeesid nahkehistöödele ning Kochi graveeritud “Eesti ajalooline kaart” oli eelkäijaks Olev Soansi kultuuriloolisele kaardisarjale.

Linnakujutajana on Koch jäädvustanud klassikalise veduudi traditsiooni vaimus tõetruult ja pitoreskseltki eelkõige ajaloolisi linnasüdamikke (Tallinn, Narva, Kuressaare, Petseri). Kuna mitmed Eesti linnad on kandnud sõjapurustustena olulist kahju, on Ernő Koch 1930. aastate realistliku graafikaga alatiseks säilitanud kadunud maailma tähised (barokne Narva, Tallinna vaekoda ja Niguliste kiriku interjöör jm). 1931. aastal korraldati Tallinnas Ernő Kochi isikunäitus, mida arvustas üks toonaseid juhtkriitikuid Hanno Kompus. Rohke tunnustuse kõrval oli Kompus ka pisut irooniline detailidesse takerdumise suhtes: “Kunstnik peaks õppima õigel ajal järele jätmist” (Päevaleht 7. V 1931).

Eesti tööstuspiirkonna jäädvustamine hõivas Ernő Kochi 1930. aastate lõpul. Põlevkivitööstus, Eesti majanduslik uhkus, tõusis kahe maailmasõja vahelise kunsti oluliseks teemaks (esimese puugravüüride mapi andis 1935. aastal välja Hando Mugasto). Aastail 1936 – 38. tegi Koch mitmeid oforte ja kuivnõelalehti Kohtla-Järve ja Kiviõli vaadetega, samuti Krulli masinatehase, Tallinna tselluloosi- ja paberivabriku ning puuvillatehase motiive. Kunstnikku inspireeris tööstusrajatiste suuremahulisus, võimsus, mis viitab väikeriigi ootamatulegi potentsiaalile. Tollel ajal ei kerkinud üles Ida-Virumaa looduskaitse aspekt, pealegi oli kodumaise rasketööstuse kunstis kujutamine kaudne (võimalik, et ka otsene) riiklik tellimus. Kochi seotusest kõrgemate valitsusringkondadega annab tunnistust 1939. aastal administratiivhoonesse tellitud president Konstantin Pätsi paraadportree.  

Ernő Kochi maalid päikeselise Ungari ning Baieri vaadetega avavad hõimurahva kunstniku loomingus range graafikaga võrreldes hoopiski erineva tahu. 1940. aastal läks Koch Eestist Ungarisse ja põgenes sealt 1944. aastal üle rindejoone Baierisse. Pärast  sõja lõppu matkas kunstnik Saksamaal ringi ja maalis sealseid maastikke. Ta piltidel leidub sageli kirikuid ja kloostreid ning see valdkond saigi Kochi uueks kunstialaks. 1949. aastal, kui moodustus aastakümneteks fikseerunud diasporaa, leidis Koch kodu USAs, kus hakkas tegutsema kirikuinterjööride kujundajana. Ernő Kochi monumentaalsete aknamaalidega  pühakodasid leidub Chicagos, San Franciscos, New Yorgis, samuti Mehhikos ja Kanadas. Kochi kavandid levisid nii laialdaselt, et osast ütles ta lahti nende muutmise tõttu. Ernő Koch suri 31. III 1970. aastal USAs Missouri osariigis St. Louisis.

Peab tunnustama Ernő Kochi tegutsemist eesti graafika suures tõusulaines 1930. aastate keskel. Tema kuivavõitu laad, mis seab esiplaanile korrektsuse, selguse ja konkreetsuse, on seotud graafilise disaini, raamatu- ja kirjakujundusega. Paul Luhtein õppis aastail 1931 – 32 samuti Leipzigi Graafika ja Raamatukunsti Akadeemias ja sai hiljem Riigi Kunsttööstuskoolis Günther  Reindorffi kõrval juhtivaks graafika õppejõuks. 1970. aastatel täiendas end Leipzigis samas kõrgkoolis, kus kunagi Koch, Ülo Emmus, kelle tööd on kaalukas osa uusdokumentalismi ilmingust eesti sõjajärgses kunstis. Graafika teised arenguliinid (Tartu Pallase poeetiline, tunderikas naisgraafika ja Eduard Wiiralti fantastiline realism) on ehk elamuslikumad, ent ilma Tallinna koolkonnata ei oleks  ka Tartu graafika olnud see, mis ta oli.

Selle eest, et saame lähemalt tutvuda ungari-eesti kunstniku Ernő Kochi loominguga, peame tänama Stockholmi Eesti Maja. Sinna jõudis Kochi pärand aga Soome diplomaadi Uno Koistineni perekonna kaudu, kes oli säilitanud Kochi teoseid alates 1944. aastast. Alur Reinansi abiga sai kokku pandud väike valiknäitus. Kuna tegemist on suures osas Eesti-ainelise materjaliga, siis saavad ka üsna mitmed Eesti kohamuuseumid sellest kogust osa, millega omandab tunduvalt selgema ilme Ernő Kochi panus meie kunstiajalukku.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming