Kes võiks olla EKLi president?

Rael Artel, Maarin Ektermann, Denes Farkas, Liina Guiter, Anders Härm, Kirke Kangro, Raul Keller, Katrin Kivimaa, Kiwa, Eha Komissarov, Karel Koplimets, Epp Kubu, Paul Kuimet, Raoul Kurvits (Kurvitz), Laura Kuusk, Indrek Köster, Marco Laimre, Carl-Dag Lig

Eesti Kunstnike Liidu suurkogu eel, kui selguvad presidendikandidaadid ning õhus on tunda ehk tavapärasest enam pinget, võiks nii liidu liikmed kui laiemalt kultuuri- ja kunstiavalikkus aega võtta ja mõelda kunstnike liidu, selle presidendi ning laiemalt loomeliitude rolli üle tänases Eesti ühiskonnas. EKL on põhikirja järgi professionaalseid kunstnikke ja kunstiteadlasi koondav vabatahtlik ja poliitiliselt sõltumatu liit. Millised peaksid olema  sellise ühenduse eesmärgid ja väärtused täna? Milline võiks olla peaaegu tuhatkonna kunstiinimese ühisosa?

Viimastel aastatel on liit eelkõige osalenud kahe seaduseelnõu valmimises: loovisiku seadus kehtib juba, kunstiteoste tellimise seadus (nn protsendiseadus) on menetlemisel. Sümboolselt tegelevad mõlemad seadused professionaalsete kunstnike huvide kaitsega, sisaldavad aga rohkem küsitavusi, kui siinne  leheruum analüüsida lubab. Tänasel kujul ei ole need seadused kindlasti piisavad, sest mõlemad on suunatud pigem erandjuhtumitele. Ka kunstnike laiem sotsiaalne staatus on liidu poolt jätkuvalt tähelepanuta. Kunstnike töö tunnustamine tööna on sotsiaalses, poliitilises ja administratiivses plaanis reguleerimata. Kuidas tagada vabakutselisele loovisikule elementaarsed sotsiaalsed garantiid, võimalus professionaalsest tegevusest elatuda?  Mida teha selleks, et kunstnikku tunnustataks võrdselt olulise ühiskonnaliikmena helilooja, kirjaniku, näitleja, pangaametniku või poliitiku kõrval? Millised võiksid olla EKLi kui ametiühingu tegevussuunad? Milline võiks olla liidu roll aktiivse professionaali elus? Neid küsimusi on vaid vähesel määral tõstatatud.

Samal ajal tundub täna minevat organisatsiooni peamine aur enesekehtestuseks  kunstipoliitilisel koduväljakul. Valdkonna huvide eest seismise asemel kogu sotsiaalse mandaadi haardeulatuses tegeletakse põhiliselt konnatiigimängudega kunstimaailmas. Millised on viimasel ajal kunstnike liidu tegevuse kohta avalikkusse jõudnud hääled? Valdavalt kannavad need turumüüjaliku protektsionismi paatost, professionaalsuse nõuet üritatakse rakendada kõige absurdsemates olukordades. Või kuidas mõista liidu  avaldust Tallinna Pika jala tänavamüüjate taltsutamiseks, millega kaasnes nõue jagada tänavamüügipinnad liidu liikmetele? Kas tänavamüük ongi see professionaalsuse tase, mida liit esindab? Samal ajal jäi kujurite ühenduse võitlus Tallinna korruptiivsete skulptuurilahenduste vastu (mis samuti sisaldas protektsionistlikku paatost) keskliidu jõulise sekkumiseta: meedias ei olnud näha linnaametnikega võitlevat presidenti, kes seisaks  poliitilise jõuna oma liidu liikmete professionaalsete huvide ja avaliku linnaruumi kaitsel. Veelgi piinlikum oli lugu Vabadussõja võidusambaga, mille komisjoni kuulunud EKLi president hääletas suure hulga liidu liikmete vastuallkirja saanud ning teravat professionaalide kriitikat pälvinud projekti poolt.

Kes peaks olema EKLi president? Kes oleks see, kes suudaks erapooletult, konstruktiivselt ja jõuliselt kaitsta peaaegu tuhande  kunstiprofessionaali ja nende mitteliikmetest kolleegide peamisi, ühiseid huve? Kes suudaks olla üle kohalikku kunstimaailma hägustavatest võimumängudest ning esindada organisatsiooni ka laiemalt? Kes suudaks esindusfunktsiooni täites suruda maha isikliku arguse ja huvid ning öelda vajadusel välja ebamugava tõe? Kes suudaks erapooletult ja võrdse pühendumusega suhestuda Eesti kunstiga selle paljususes, esindada iga  kunstnikku nagu iseennast? Usume, et neid inimesi on palju, aga nende nimed ei pruugi esmaspäeval olla valimissedelitel. Loodame, et EKLi suurkogust ei saa nädal tagasi Saku suurhallis toimunud NO-teatri etenduse farsilik järg, et Eesti suurim loomeliit on võimeline avalikuks aruteluks, eneseanalüüsiks ning sisedemokraatiaks. Küsimus ei ole niivõrd presidendis kui igas üksikus liikmes ja tema kodanikupositsioonis. Iga riik ja organisatsioon  väärib oma valitud juhte, ka kõige ebademokraatlikumaid. Et liit oleks rohkem oma liikmete nägu, võiks põhikirjas taastada punkti juhtkonna roteerumise kohta kahe valimiskorra järel, nagu see toimib paljudes teistes demokraatlikes organisatsioonides. Brežnevlik stagnatsioon juhtimises võib nii keskse institutsiooni puhul saada saatuslikuks kogu valdkonnale.

MTÜ Kaasaegse Kunsti Liit nimel 

Rael Artel, Maarin Ektermann, Denes Farkas, Liina Guiter, Anders Härm, Kirke Kangro, Raul Keller, Katrin Kivimaa, Kiwa, Eha Komissarov, Karel Koplimets, Epp Kubu, Paul Kuimet, Raoul Kurvits (Kurvitz), Laura Kuusk, Indrek Köster, Marco Laimre, Carl-Dag Lige, Alver Linnamägi, Arne Maasik, Helen Melesk, Marge Monko, Tanja Muravskaja, Krista Mölder, Jarmo Nagel, Anneli Porri, Laura Pählapuu, Taaniel Raudsepp,  Lilli-Krõõt Repnau, Fideelia-Signe Roots, Liina Siib, Maria-Kristiina Soomre, Killu Sukmit, Margit Säde-Lehni, Margaret Tali, Taavi Talve, Helen Tammemäe, Katrin Tees, Berit Teeäär, Mare Tralla, Anna-Stina Treumund, Airi Triisberg, Reet Varblane, Sigrid Viir, Reimo Võsa-Tangsoo.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming