Kestev lüüriline kosumisaeg

Luulik Kokamäe loomingus peegeldub kümnendite eriilmelisus, kuid tema ilusaim aeg oli 1950ndate lõpp ja 1960ndate algus.

MAI LEVIN

Näitus „Rauge õhtu. Luulik Kokamägi (1921–1986). Maalid“ Kastellaanimajas kuni 28. IV. 14. IV kell 15 Mai Levini ekskursioon ja loeng „Luulik Kokamägi ja sulaaja maal“.

Luulik Kokamäge mäletatakse ehk eelkõige portreekompositsioonide sarja (1972–1983) järgi, mille modell oli eeskätt tema noorem tütar Epp. Iga töö on lahendatud isemoodi, eelmine näib olevat andnud tõuke järgmise maalimiseks. Vahel on Epp kujutatud koos vennaga, vahel õe, venna või oma perega. Kokku moodustavad need ansambli, kus jutustatakse tütarlapse kasvamisest neiuks ja naiseks – imestan, et feministlik kunstikirjutus pole siit saanud inspiratsiooni – ning 1970. ja 1980ndate noortest üldse. Ikka Eesti maastiku taustal.

Eesti maastik oli samuti Luulik Kokamäe oluline inspiratsiooniallikas neil aastail. Eelistades lihtsaid motiive, lagedat välja või metsamüüri, püüdis ta maastikes edasi anda eeskätt helkjat põhjamaist valgust ja atmosfääri värelust ning sellest sündinud toonipeent, diskreetset värvimängu. Maastikel oli oma osa, et kunstnik sai 1981. aastal Konrad Mäe medali.

Kokamäe hiilgeala on portree. Mõni kolleeg heitis talle omal ajal ette, et ta maalib ainult oma pereliikmeid. See oli liialdus. Muuseumide kogudes on kultuurirahva, tööliste ja maainimeste portreid, rohkesti on neid eravalduses. Pealegi, kes hakkaks Rembrandtile ette heitma, et ta maalis korduvalt Saskiat, Hendrickjet ja Titust; kes ei naudiks Rubensi Isabella Branti ja Hélène Fourment’i, Picasso Olga Hohlova või Jacqueline’i portreid? Olin meeldivalt üllatatud, kui avastasin Kokamäe laste juures hulga toredaid portreid neist endist ja nende emast, kunstnik Imbi Linnust – neist polnud mul varem aimugi. Need on säravalt maalitud ja neist kiirgab tunnet. Imbi Linnu portreede sarja (1953–1962) võiks nimetada maaliliseks armastusavalduseks .

Esiklaps Ilo oli oma rõõmsas olemises nii võluv, et innustas ilmselt isa maalima teisigi lapsi, 1950ndatel omandas Kokamägi lasteportreede meistri maine, kuid Kokamäe lapsed pole sugugi lapsed kui sellised, kuulekalt poseerivad ilusad nukukesed.

1981. aastal on Mirjam Peil pealkirjastanud Luulik Kokamäe käsitluse „Pikk tee eneseleidmise juurde“. Kuigi 1970ndatel jõudis kunstnik portreekompositsioonides ja maastikes tõepoolest uuenenud suurejoonelise laadini, tundub, et ta oli ennast portreežanris leidnud siiski kohe pärast kunstiinstituudi lõpetamist 1950ndate algul. Stalini surma järel hõivasid seni teisejärguliseks peetud intiimsed žanrid (kammerlik portree, maastik, natüürmort) valitseva koha näitusesaalides. Sõjajärgse sotsrealistliku imperatiivi ning karmi stiili aegu püstitatud ajakajalisuse imperatiivi vahele jäi suhteliselt lühike, aga võluv lüüriline kosumisaeg. Kui välja arvata tartlaste abstraktsed mängud kümnendi teisel poolel, siis oli selles ajalõigus kunstis peaeesmärk kaunilt ja isikupäraselt kujutada natuuri, vaadates tagasi 1930ndate kodumaisele traditsioonile ja prantsuse impressionistidele. Ühe Luulik Kokamäe aktimaali (1960, erakogu) taustal võib näha Puškini-nimelise muuseumi Pierre-Auguste Renoir’ aktimaali reproduktsiooni. Anna-nimelise modelli järgi maalitud teose maalilisi väärtusi olen kuulnud ülistavat teisigi tollaseid eesti maalijaid. 1950ndate keskpaiga ja 1960ndate alguse kunst oli rajatud nüansi- ja maitsepeenusele ning kuigi see oli looduslähedane, puudus seal odav kommertslikkus, mis kipub sellist kunsti iseloomustama praegusel ajal.

Oli omamoodi idülliline aeg: põristati küll juba rokki ja svingiti saalides, ent üle nende kostis „Maikuu, suur toomepuu“. 1960ndate algupoolel leidis Luulik Kokamägi oma vaste karmile stiilile, ehkki selle karmus (rõhutatult nurgeline joonis, tugevad kontrastid, mõnevõrra üheülbaline ekspressiivsus talle ei istunud. Senised väikesed formaadid ja tumedapoolne, mahlakalt nüansseeritud koloriit asendusid tal suuremate formaatide ja värvipindade ning hoogsa alla prima käsitlusega.

Eesti kunsti moderniseerumise laineharjal, 1960ndate teisel poolel ja 1970ndate hakul, saabus aga tema, nagu mõne teisegi tema põlvkonnakaaslase loomingus ebamäärane otsingute periood, kust nii mõnigi väljus tegelikult midagi leidmata. Ei filosoofilis-sümbolistlik kompositsioon, sürrealistlik visioon ega ka abstraktsioon olnud Kokamäe ampluaa. Talle tuli kasuks 1970ndate hüperrealismi mõjul eesti kunsti haaranud uusrealismi laine ja naasmine maalilisuse traditsioonilise käsitluse juurde uuel tasemel, kus avaldus abstraktse kunsti kogemus. Kokamäe, nagu Olev Subbigi puhul, oli see kaudne. Vaadates kunstniku 1970. ja 1980. aastate portreekompositsioonide ja maastike nüanssides veiklevat maalipinda, on tunda kunstniku senise käekirja lahustumist.

Ükski ajajärk ei ole pelgalt eelmise edasiarendus või järgneva ettevalmistus, vaid igaüks on omaette tervik erilise mentaliteedi ja kohalike iseärasustega. Tänapäevane kunstikirjutus igatahes läheneb selle mõistmisele. Luulik Kokamäe loomingus, mis ulatub üle kolme aastakümne, peegeldub kümnendite eriilmelisus. Tema loomingu ilusaim aeg on aga 1950ndate lõpp ja 1960ndate algus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht