Kilplased, liliputid ja väikesed monumentalistid

MAI LEVIN

Villu Plingi, Silja Saarepuu, Aet Andresma-Tamme ja Mare Soovik-Lobjaka näitus „Väikesed monumentalistid“ Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 25. VIII; Villu Plingi ja Silja Saarepuu näitus „Maal. Mõistulugusid tööst ja toimetustest. Väikestelt inimestelt maalt ja maali taga“ Evald Okase muuseumis 2. VI – 1. VII.

Ligi 300 aastat tagasi ilmus trükist Jonathan Swifti romaan „Gulliveri reisid“, kus esimeses osas satub nimikangelane liliputtide maale. Liliputid on üsna Fr. R. Kreutzwaldi kilplaste moodi, kelle „imevärklikud jutud ja teud“, mis kandsid saksa rahvaraamatu „Schildbürger“ (1598) tegelased üle Eesti oludesse, avaldati 1857. aastal. Nende satiiriliste ja moraliseerivate raamatute tegelastega on sugulased Villu Plingi ja Silja Saarepuu videote ja installatsioonide mannekeenid-inimmudelid – „väikesed inimesed maalt (ehk Maalt)“ –, kelle askeldamist juhivad ekraanil vähem või rohkem nähtavad „suured inimesed“.

Väikesed inimesed on tegelikult omamoodi vaprad, sest teades aastatuhandeid Koguja öeldut „vanitas vanitatum et omnia vanitas“ ehk „tühisuste tühisus ja kõik on tühine“, on nad stoiliselt jätkanud oma toimetusi. Saarepuu ja Plink respekteerivad seda vaprust ning serveerivad oma väikeste inimeste pidevalt krahhiga lõppeva tegevuse pigem humoorikalt kui õelalt, pannes neile selga rahvariided, mis annab neile koduselt armsa ja isegi pühapäevase väljanägemise. Kunstnike paari puhul on tõstetud esile hoolivat huumorit ja hoidvat mõistmist, 2015. aastal anti neile Kristjan Raua nimeline aastapreemia empaatilis-iroonilise videoloomingu eest.

Ega nad väikeste ja suurte inimeste vahele selget piiri tõmbagi. Haapsalus eksponeeritud videos „Riit“ (2014) sekkuvad nad ise suurte inimestena väikeste tegevusse, lõhkudes neile ette puid, mida nood siis ikka ja jälle kokku varisevasse riita laovad. „Väikeste monumentalistide“ näituseks tehtud videos annavad Aet Andresma-Tamm ja Mare Soovik-Lobjakas inimmudelitele lakkamatult ette klaastorusid, mis nonde käes aina killuhunnikuks kukuvad. See projekt tähistab omamoodi hotell Viru mahaparseldamise aastapäeva. Selle tagajärjel hävis 1970ndate suurejoonelisemaid ja stiilsemaid sisekujundusi, kuhu Väino Tamme, Vello Asi, Loomet Raudsepa, Taevo Gansi, Kristi Laanemaa ja Mari Adamsoni kõrval olid panustanud ka Aet Andresma-Tamm ja Mare Soovik-Lobjakas hotelli restoranile tehtud fantastilise laevalgustiga „Pilv“. Viimase säilinud osadest on klaasikunstnikud galerii tagumisse saali püstitanud kauni installatsiooni – helendava reekviemi kaduvatele kunstiteostele ja hümni kunsti jäävusele.

Ühes Tallinna Kunstihoone galerii näitusel eksponeeritud uues installatsioonis on väikestest inimestest saanud suured, kes on hapra materjali käsitsemisel niisama mannetud kui videos näidatavad väikesed. Mannekeenide paar tasakaalustab ruumi teise poole lõbusamat ja efektsemat installatsiooni, kus ühed väikesed inimesed-monumentalistid püüavad maha kiskuda ja teised esimestele kaela lükata suurt seina. Kokku moodustub elav värviline väikeste figuuride parv valgete pindade foonil. Kirjeldatud teoseid täiendavad videokaadrite fragmentidega fotod.

Saarepuu ja Plingi väljapanekutes imponeerib kujunduslik läbimõeldus, esteetiline kogumõju. Liiga sageli on näitusesaalid hakanud meenutama ladu, kuhu on tekitatud hunnikuid kõikvõimalikest asjadest, pseudo-broodthaers’ide installatsioone, mille puhul eeldatakse, et vaataja peab hakkama otsima neisse kodeeritud tähendusi. Otsingud on aga äärmiselt vaevalised ja seepärast leiab kriitilistest artiklitest üksikute teoste analüüsi harva. Enamasti ollakse sunnitud kirjutama „aiaaugust“, nagu Mari Kartau on ühes arvustuses tunnistanud. Saarepuu ja Plingi näitusi arvustades seletatakse meelsasti teoste tähendust, sest on, mida seletada. Autoritel on olnud selge, mida nad on tahtnud öelda.

Evald Okase muuseumi näitus oli tagasivaateline, viimase kahe aastakümne jooksul valminud fotode, videote, installatsioonide, objektide valik. Väljapanekus oli hästi kasutatud ruumide eripära ning loodud tervik, mis sobis oma humoorika vaimsuse ning süžeedegagi suurepäraselt Haapsalu suvega.

Häid teoseid oli igas žanris, huvitav leid on kumerpeeglite kasutamine väikeste inimestega installatsioonides. Raskuspunkt oli videotel, millest uuemad ehk „Kiik“ ja „Trepp“ (2017) demonstreerivad žanri kujundlikke võimalusi. Mõnd varasemat võib aga juba klassikaks pidada, nagu videot „Vaip“ (2014, pälvis 2017. aastal VII Tallinna rahvus­vahelisel rakenduskunsti­triennaalil II preemia).

Saarepuu ja Plink on seal ise traktoriga põllul, künnavad sellesse triip triibu järel värvilist kaltsuvaipa. Kui traktor on lõplikult ekraani serva taha kadunud, kaob vaipki ja põld on taas tühi. Nii et hakka aga jälle otsast peale. Tuttav ning rahvusliku nüansi tõttu eriti koomiline eluline situatsioon on lahendatud hästi välja mõõdetud monotoonses rütmis, mis toob kordamise kaudu pidevalt sisse uusi värve ja lõpeb järsu naasmisega algusse. See on eneseküllane kunstiteos, mõistetav igasuguse tekstita. Seda kohe võib vaadata ikka ja jälle.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht