Kingitud kunst

ANNE LÕUGAS

Näitus ?Ilse Leetaru. Kingitud kunst? Tartu kunstimuuseumis kuni 8. VIII. New Yorgis elava eestlasest graafiku Ilse Leetaru ja kahe Eesti kunstimuuseumi vahel kujunesid tihedad suhted juba aastaid tagasi. 1990 ja 1991 toimusid Tartus ja Tallinnas tema isikunäitused. 2003. aastal annetas Leetaru kinkelepinguga, mille ühe punktina oli kirjas tutvustav näitus, kahele muuseumile oma isikliku kunstikogu. Praegune näitus on avatud Tartu Kivisilla galeriis. Ka varem on Ilse Leetaru igal sõidul üle ookeani toonud kaasa kunsti ja kinkinud seda kodumaistele muuseumidele. Kirjavahetuses temaga jõudis Eestisse teave Salome Trei saatusest eksiilis, Agaate Veeberist jt., muu hulgas ka Ilse pojapojast Lars Leetarust, kes on koosseisuline illustraator mõjuka New York Times?i juures.

Leetaru kogu kujunes 1930. ? 40. aastatel ja sisaldab peamiselt hilispallast ja varast eksiilkunsti. Erilised ?rosinad? on Kristjan Raua Peterburi õpingute aegne natüürmort ja hilisperioodi ?Palvetaja päikesele?, Endel Kõksi 1940. aastate monotüüpiad, vähe tuntud Hans Metsa tööd jne. Leetaru kogu teoseid on Eestis esitletud ka varem ja mõned maalid on tuttavad Tartu kunstimuuseumi püsiekspositsioonist. Ei olegi tähtis, et osa sellest kunstikogust jõudis TKMi ostudena Ilse Leetaru Harjumaal elanud emalt. Tema kogusse kuulunud Konrad Mägi, Kuno Veeberi, Herman Talviku, Johannes Greenbergi jt. maalid müüdaks oksjonitel, millest riiklikud muuseumid finantsilistel põhjustel osa võtta ei saa, praegu suurte summade eest.

Mõnikord reageerivad muuseumid kingitavate teoste suhtes ebaadekvaatselt. Kuna meie kogud on mitmed korrad suuremad kui lääneriikides (võrreldes eelkõige rahvaarvuga), siis ähmastab ruumi- ja tööjõupuudus hinnangut. Iga kunstiteose väärtus on suhteline, abstraktne. Kunstiteos vajab sissetöötamist, oma lugu, selleta on ta tumm. Muuseumide hoidlad on selliseid vaikivaid kunstiteoseid täis. Tegelikult on nii Tallinna kui Tartu kunstimuuseumid eesti rahvusliku kunsti arhiivid ja hoiavad ka laiemalt mittetuntud leide. Kuigi nii väikses kultuuris kui eesti oma on iga professionaalne kunstiteos väärt säilitamist, ei tähenda see siiski, et hoidlad mahutaksid kõike: igale kinkimisele eelnevad läbirääkimised.

Leetaru kingitus on väärtuslik. Sellele annab oma nüansi inimlik mõõde: tegemist ei ole asutuse, vaid eraisikuga, kes on annetanud aastatepikku kogutu ja hoitu, mis on talle kallis, riigile. Sellepärast austas näituse ?Kingitud kunst? avamist riigikogu spiiker Ene Ergma, öeldes annetajale südamest ?Aitäh!?.

Ilse Leetaru ise kujunes kunstnikuks Ameerika Ühendriikides. Ta on rõhutanud, et graafikuna innustas teda Eduard Wiiralti eeskuju ning ta värvilistel sügavtrükkidel ongi mõnetine seos Wiiralti kontemplatiivsete maastikega. Leetaru on käinud samades paikades, kus kunagi Wiiralt, näiteks Marokos, ent ta XX sajandi mõttes vaategraafika haarab palju pikemaid trasse: Bermuda saari, Tðiilit, Alaskat jne. Leetaru ei ole olnud üksnes maastikukujutaja, teatud perioodil katsid ta töid hiigelsuured õied (nagu Malle Leisi töödel). Kunstnik ise on viidanud ka Ameerika kunstniku Jim Dine?i, kelle üht maali saab sel suvel vaadata Berliinis MoMa näituselgi, mõjule. Popkunsti võtmes lõbusa pildi ülaservas ripuvad reas ülevärvitud tööriistad.

Nii oma loomingu kui tegevusega on Leetaru olnud muuseumisõber par exellence.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming