Kirjutada ehtest

Katrin Kivimaa

Maria Valdma näitus on kui terviklik installatsioon, kus ehteobjektid ning raamid toetavad teineteise olemasolu näituseruumis ning teenivad ekspositsiooni kontseptuaalset alget. Maria Valdma näitus „Võõrastemaja” Iida galeriis kuni 31. I 2012. Ilmselt on minu huvi ehtekunstist kirjutamise vastu ärgitanud hiljutine osalus kunstiteadlaste ja ehtekunstnike ühisprojektis „Eheteoor” galeriis Iida. See projekt, põnev (semi)professionaalne eksperiment, kasutas ära tänapäeva ehte ühte olulisemat omadust – olla autori/tellija/kandja identiteeti tähistav objekt. Ühtlasi tähendab see, et n-ö ehe kui tähistaja osaleb vähemalt osaliselt ja ajutiselt autori/kandja identiteedi esitamise, (ümber)kujundamise ja mõtestamise protsessis. Noore ehtekunstniku Rainer Kaasik-Aaslavi kaasabil sellist ehet valmistades olin sunnitud arvestama ehte kui objekti eripäraga ning selle erinevusega mulle tavapärasest loomemeediumist – tekstist. Minu järgmine kohtumine ehtekunstiga leidis aset Hopi galeriis, kuhu kunstnik ja kuraator Margot Kask oli kokku toonud nii poeetilise kui kontseptuaalse kunstikeelega ehte- ja fotokunstnikud ning „sundinud” neid kaht meediumi koos käsitlema. Ehte- ja fotokunsti ühendamine „mälu” ja „isikliku” mõiste kaudu võib tunduda liiga lihtne, justkui enesestmõistetav kontseptsioon, kuigi kohalikul näitusemaastikul mulle analoogi kohe küll meelde ei tule. Ning kui siit edasi mõelda, siis miks mitte rakendada taas- ja korduvkasutuse eetikat ideede ja kontseptsioonidegi puhul – see võimaldaks eemalduda teoreetiliselt küll diskrediteeritud, kuid kunsti institutsionaalses ja turu-praktikas endiselt võrgutava originaalsuskultuse juurest.

Need kaks ettevalmistavat sammu ehtekunstist kirjutamise suunas viisid mu lõpuks Maria Valdma näituseni „Võõrastemaja” ehtegaleriis Iida. Valdma esitab meile monokroomsete väikeobjektide seeria, mida iseloomustab taaskasutatud ja hinnalisemate materjalide ühendamine ning tugev kujundipõhisus. Peamiselt katuseplekist ja mustast tammepuust ehted on kas abstraktsed või sisaldavad inim- ja loomafiguure. Iga ehe on paigutatud raami(le) – valge värviga kaetud vana talumaja aknaraami(le), mis omakorda rõhutab pealkirjas sisalduvat ruumilist keskkonda ning ehete puhul silmatorkavat materjali taaskasutust. Näitust võib vaadata kui terviklikku installatsiooni, kui kontseptuaalset-kujunduslikku tervikut, kus ehteobjektid ning raamid toetavad teineteise olemasolu näituseruumis ning teenivad ekspositsiooni kontseptuaalset alget. Sealjuures käitub autor eht(e)kunstniklikult ning annab tõlgendajale ette vähe nööre, millest tõlgendusmasin käima sikutada (kui jätta välja kaasaegse ehtekunsti diskursused või materjali ajalugu). Kuid mõned ikka on.

Pealkirja „Võõrastemaja” toetab prantsuse kirjanik Noël Arnaud’ tsitaat „je suis l’espace où je suis” („ma olen ruum, kus ma olen”). Tsitaadi konteksti tundmata võib eeldada, et Valdmat huvitavad eelkõige ruumi, keha ja ehte omavahelised suhted. Pealkirja ja näituse moto vahel tekib põnev pingestatus: moto viitaks pigem fenomenoloogilisele raamistikule, mille kohaselt (kujuteldav) subjekt toimib ruumis tegutseva kehana; pealkiri seevastu meelitab vaatajat narratiivse fantaasia suunas. Hotell ja võõrastemaja on ju moodsa kultuuri ühed armastatumad ruumid, mille abil esitada küsimusi inimelu ja -suhete mööduvuse ja piiratuse kohta, kuigi samasugused transiitruumid võivad tähistada ka vabaduse, fantaasia ja õnneunistuste kujutelmi. Vanadele aknaraamidele paigutatud ehted mõjuksid sel juhul kui külastajatest maha jäänud „proteesid”, mis rõhutavad pigem tühja ruumi kui subjekti „minaga” täidetud ruumi. Ehte kandja lahkudes jääb järele tema kunagise kohalolu märk – ehe. Mööduvat kohalolu tähistav ehe ei pruugi siiski olla nostalgiat tekitav ese, vastupidi, selle eksistent „võõrastemajas” võib viidata uute sündmuste ja kohalolekute võimalustele, mida sisaldab endas igasugune tühi ruum.

Liikudes eemale näituse narratiivsest elemendist ning eeldusest, et ehe on (inimkehal) kantav objekt, võiks ekspositsiooni käsitleda järgmise küsimuse valguses: miks (ehte)kunstnik teeb ehteid? Kuigi Valdma ehteid on väga lihtne kehal kanda, pole nende funktsioon minu meelest antud olukorras dekoratiivne (ning ma ei ütle seda seetõttu, et peaksin dekoratiivsust halvasti silmas). Samuti ei kõnele need niivõrd inimkultuuri universaalsetest aspektidest nagu maagia, rituaal või sotsiaalse staatuse ja identiteedi märgistamine, mistõttu on multifunktsionaalsed väikeobjektid, mida kantakse inimkehal, olemas igas inimkultuuris. Pigem on tegemist tänapäevase kunstnikupsühholoogia kinnitusega sellisena, nagu see romantilis-modernistliku loojaidentiteedina välja kujunes: n-ö sisemise sunni taak kunsti teha ja näidatajagada, olgu siis olud ja ühiskonna arvamus soodsad või ebasoodsad. (Enese)teostus ja katse kommunikeerida (ükskõik, kas mõistetakse või mitte) – nii lihtne õnnevalem autori jaoks.

Olen täiesti teadlik, et samadele järeldustele võib jõuda väga paljude kunstnike puhul, kuid võib-olla vähem nende autorite puhul, kes teevad igapäevaelus kasutusel kunstilisi esemeid, näiteks ehteid. Valdma on (vähemalt osaliselt) kujutava kunstniku taustaga autor, kelle kogemus 1990ndate teisel poolel ja 2000ndate algul laineid löönud rühmituses F.F.F.F. näib senini soosivat installatiivset ja ideekeskset lähenemist. Kandja seisukohalt võib igasuguse ehte sümboolne tähendus ja näitusekontekst, milles see on esitatud, osutuda nii kandmist takistavaks kui soodustavaks asjaoluks. Kõik sõltub sellest, kuidas keegi seda nii tavalist ja näiliselt tähendusetut sotsiaalset rituaali – ehtekandmisakti – ja selle funktsiooni mõtestab või kas ta seda üldse teeb. Maria Valdma ehtenäitus ei lase vaatajal – potentsiaalsel ehtekandjal – neist küsimustest mööda vaadata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming