Kirke Kangro omad joped ehk Kuidas elevandilaps londi kaotas

Andri Ksenofontov

Kirke Kangro näitus „Diskreetne elevant” Draakonis 14. – 26. II. „„Palun vabandust”, pöördus elevandilaps väga viisakalt kahevärvilise püütonmao poole, „aga kas te võite mulle lahkesti öelda, mida krokodill sööb lõunaks?” Esiteks on ebadiskreetne küsida, mida lõunaks süüakse. Seda nimetatakse tagarääkimiseks. Kui mingi probleem on, oleks õige ikka otse asjaosalise poole pöörduda. Kui probleemi ei ole, siis pole vaja ka nina võõrastesse asjadesse toppida. „Väga imelik,” ütles elevandilaps, kui püütonmao käest litaka sai, „sest mu isa ja ema, onu ja tädi, kõnelemata teisest tädist, jõehobust, ja teisest onust, paavianist, peksid mind kõik rahuldamatu uudishimu pärast.”” Teiseks on täiesti kohatu menüü kohta küsida, kui ise selles menüüs tegelaskuju oled. Karistus on ärasöömine, mida krokodill silmapilk elevandilapsele kohaldas. Et head lugu Rudyard Kiplingile päästa, keris püüton end ümber elevandilapse tagajalgade ning kasutas algselt toiduhakkimiseks ette nähtud krokodillienergia oskuslikult ära elevandilapse nina venitamiseks londiks.

Aga kui krokodill oleks elevandil londi eest rebinud, kas siis seda räti taha varjata ja maha vaikida oleks diskreetne? Selle küsimuse esitab Kirke Kangro näitusel „Diskreetne elevant” ehk teisisõnu on see tema näituse sõnades väljendatav sõnum vaatajale ehk diskursiivne kood. Ning kui sõnum jõuab pärale, äratab huvi ja arutelusid, siis on tegemist paradigmaatilise koodiga, kusjuures see osa publikust, kes mõistab, huvitub ja arutleb, moodustab paradigmaatilise koosluse. Kirke Kangro ei riputanud oma hiigelpeast autoportreele näorätti ette nagu elevandile, vaid kleepis selle üle pruuni pakketeibiga. Ehk oleks nelinurkne rätt noore naisenäo ees mõtted hoopis islami sooprobleemidele juhatanud. Pealegi, kõiksugu kattekiled on nüüdiskunstis lollikindlalt paradigmaatilised.

Installatsioonikunstnikud ei püsi kujutava kunsti eelnevalt väljakujunenud kaanonites (vahemärkusena, ka lõviosa tuntud kujutavatest kunstnikest mitte). Ent Kirke Kangro ei ole „lihtsalt” installatsioonikunstnik, vaid ettevalmistuse poolest kujur ehk kolme mõõdet kujutav kunstnik. Lähtudes neistsinatseist ajaloolistest kunstikaanonitest, väljendab ta oma probleemi selges sõnadesse tõlkimatus kujundikeeles: tal on midagi peaga lahti. Eksponeeritud pea on hiigelsuur, riputatud galerii lakke, kraanakonks trossil, justkui remondiks või muuks töötlemiseks. Või on tegemist ettevaatusabinõuga kontrollimatu paisumise vastu ebadiskreetsete küsimuste survel, sest lae alt on hõlpsam pead läbi akna tänavale evakueerida? Selle peale võib mürki võtta, et skulptorihariduseta on võimatu realistlikku ehk äratuntavat portreed modelleerida, saati siis mitmekordselt suurendatud mahus. Et mitte „on nagu päris” / „ei ole nagu päris” hinnangute tasandile kalduda, osutan vanameistrile Jaak Soansile, kelle Balti vaksali portree, suurepärane skulptuuriteos, mida praegu Metropoli galeriis vaadata võib (Vana-Kalamaja 46, laske ukse taga kella), ei ole üldse „modelliga sarnane”. Küsimus on selles, et Kirke Kangro tööd kätkevad kunstilist sõnumit, mis sisaldab sõnades väljendamatut emotsionaalset ja sõnades väljendamatut ratsionaalset tähendust. Suuresti on talle selles abiks eakaaslastest laiema väljendusvahendite valiku valdamine. Paraku ei ole kunsti vahetu, üldinimlik, sõnadesse otseselt tõlkimatu tähendus väljendatav projektikirjelduste ega stipendiumitaotluste keeles.

Nüüdisaegsete installatsioonikunstnike „oma jope” Kirke Kangro ebadiskreetseid küsimusi on lõbus lahti kodeerida. Jope ise on tema armastatud ja palju kasutatud motiiv. Tema käekoti sisust, teksataskust ja kokkusurutud pihust tehtud kipstõmmistest saame ülevaate kunstniku majanduslikust olukorrast. Anatoomiatunni lihasmehe jalgadele visatud jope kaudu, saame ülevaate kunstniku hingelisest seisust. Poliitikutest kunstirahasuunajad, kes on hasartmängugeeni näidanud, on ilmselt õppust võtnud ütelusest „anna pintsakule lehed, mängib ka”. Antud juhul siis „anna jopele jalad, kõnnib ja loob ka”. Kui näiteks füüsiku töö nõuab intellektuaalset vaeva, siis kunstilooming on geenides nagu higistamine. Nõnda siis kunstnik higistab kõigest väest nagu sportlane treeningul ja seisab pärast sappa duširuumi vee-, kütte- ja seebikulude katmise taotlemiseks. Ja siis veel see ebadiskreetne küsimus, et miks kunstnikel ei ole lonti – ptüi, vabandust – koolimaja. Miks hääletas kunstiakadeemia arhitektuurivõistluse žürii sellise maja poolt, mida ehitada ei saa, et vana maja ruttu lammutada saaks. Ah, kannibali menüü vastu uudishimu tunda ei ole viisakas, tuleb lihtsalt küsimusi esitamata kinnisvarasipelgalõvi lehtrisse marssida.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming